Kui aga uskuda siseministeeriumi siseauditi osakonna poolt vaevalt paari kuu eest kaante vahele pandud auditit, siis pole meie politsei- ja piirivalveametis (PPA) asitõendite kohta korralikku ülevaadet ning neid hoitakse mõnikord nii, kuidas juhtub. Kuid probleem on laiem. Mitu aastat on üritatud luua kogu riigile ühtset asitõendite ja muu äravõetud vara hoidmise süsteemi, paraku seni tulutult. Kuid niikaua, kui üleriigilist süsteemi pole, ei ole kellelgi aimu, mida eri ladudesse tegelikult kokku kuhjunud on. Rääkimata sellest, et tähtis tõend võib asutuste vahel liikudes kaduma minna .

Eelmine siseminister Marko Pomerants kinnitas oma ametisoleku viimastel päevadel ministeeriumi sisekontrollijate auditi-aruande „asitõendite, leidude ja konfiskeeritud vara arvestuse ja käitlemise” kohta. Aruanne, millest suur osa keskendub PPA-le, on enda haldusala kohta üsna kriitiline. Kuigi suur ametiasutus on üks, teatab audit, et „PPA-l pole täielikku tsentraalset ülevaadet asitõendite, konfiskeeritud varade ja leidude käsitlemisest, kogustest ja hoidmistingimustest”.

Süsteemid ei ühitu

Paljuski tuleneb segadus auditi väitel sellest, et PPA-s endas pole loodud korrektseid protseduure, kuidas, kes ja mismoodi täpselt asitõendite jms hoidmise või käsitsemise eest vastutab. Asitõendeid hoiavad tihti uurimiste menetlejad. Audit märgib, et puudub kindlus, kas need asitõendid sisestatakse andmebaasidesse või siis kas nad lõpuks ja kõik hoidlatesse jõuavad.

Asjas selgusele jõudmist ei tee lihtsamaks tõsiasi, et menetlejad peaksid sisestama asitõendite kohta andmed ühte süsteemi. Eri prefektuuride juures asuvates hoidlates aga kasutatakse teisi programme ja need omavahel seotud pole.

Hoidlatega omakorda on asi samuti kriitiline. „Tuleb välja tuua, et hoiuruumid on tihti korrastamata ning asitõendeid ei hoita neis alati nõuetekohaselt pakituna,” nenditakse auditis, lisades ka näite, et leide ja asitõendeid, mis on eri masti asjad, hoitakse koos. „Puudusi esineb asitõendina äravõetud sõidukite hoidmisel ja säilitamisel.”

Kui osa kive läheb otse PPA kapsaaeda, siis tegelikkuses on asitõenditesse puutuv probleem palju laiem ja ulatub ühelt poolt veel prokuratuuri ning kohtuteni, teisalt justiitsministeeriumi ja isegi rahandusministeeriumini välja. Asitõendid peaksid liikuma koos menetlusega ehk siis pärast uurimisasutuse toiminguid juba prokuratuuri ja sealt edasi kohtusse. Kuivõrd aga prokuratuuril ja kohtutel oma ladusid pole ja sinna liiguvad tegelikkuses vaid toimikud, siis jäävad reaalsed asjad politseisse oma saatust ootama. 

Kriitikaga nõus

Teinekord juhtub veel ootamatumaid asju. Näiteks määrab kohus, et PPA peab uurimisel äravõetud kaubast lahti saama, mis viib politseinikud eriti huvitavatele tegevusaladele.

Auditist tuleb välja, kuidas sel viisil käskis kohus, et PPA peab realiseerima sertifikaatideta raskekütteõli. Kasu asemel oli politsei eelmiseks detsembriks asitõendina ära võetud kahtlase kütuse mahamüümiseks teinud kulutusi 1,12 miljoni krooni eest.

Tegelikult pandi juba 2008. aastal kokku eri ametite töörühm, eesmärgiga luua kõigile asjasse puutuvatele asutustele ühine asitõendite ning muu äravõetud vara hoiusüsteem. Kuid senini pole aruteludest kaugemale jõutud. Ometi aitaks see tagada, et näiteks kriminaalasjas ära võetud auto või muu vara kohtuotsuse kättesaamisel ära müüdaks või vastasel korral hästi hoituna omanikule pretensioonideta tagasi antud saaks.

Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Priit Heinsoo sõnul oligi auditit selleks vaja, et anda tõuge nii seaduste parandamiseks kui ka muude lahenduste leidmiseks. „Keskseks küsimuseks on asitõendite käitlemise ühtse süsteemi loomine. See tähendab eelkõige asitõendite hoidmise, hävitamise, tagastamise ja realiseerimisega tegelemiseks ühtset mudelit – süsteemi, mis hõlmaks kõiki menetlusasutusi,” ütles Heinsoo.

„Vastavasisuline analüüs ja ettepanekud on siseministeeriumis valmimas. Järgmise sammuna arutame ettepanekud läbi justiitsministeeriumi ja rahandusministeeriumiga, et luua ühiselt efektiivne ja ratsionaalne süsteem, mis tagaks süsteemse asitõendite käilemise,” lisas ta.

Ka justiitsministeerium, kuhu audit jõudis nende kinnitusel mingil põhjusel alles eile, kinnitas, et kolleegide auditis tõstatatud probleemid on pädevad. „Üldjoontes oleme auditi koondhinnanguga nõus,” sõnas ministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Astrid Asi. 

PPA: oleme auditit juba arvestanud

•• Politsei- ja piirivalveameti kriminaalpolitsei osakonna talituse juhataja Kaupo Martihhin ütles, et asutuses hakati koos auditi enda toimumisega asitõendite ja konfiskeeritud varaga seotud protseduure parandama. „On kinnitatud uued ametijuhendid ja määratud konkreetsed isikud, kes vastutavad asitõendite eest. Samuti on valmis üleüldine tervet PPA-d hõlmav asitõendite ja leidude hoidmise kord,” kinnitas ta. 

•• Ka tema sõnul on asitõenditesse puutuv probleem üsna vana ning laiem. „Juba 2008. aastast on unistatud ühtsest riigiülesest süsteemist, kus asitõendid liiguvad alates sellest, kui menetleja need kirja paneb, kuni kohtuotsuseni välja, kus omakorda öeldakse, mis asjadest edasi saab,” rääkis ta.

•• Martihhin märkis, et mõnedes riikides on alternatiivina loobutud kriminaaltuluna konfiskeeritud asjade hoidmisest ja selle asemel hoiab riik vaid raha. Näiteks süsteem, kus kriminaaltuluna konfiskeeritud või asitõendina äravõetud vara on võimalik juba enne kohtuotsust realiseerida. Riik hoiab raha kontol kuni kohtuotsuseni, misjärel arvatakse see riigituludesse või siis makstakse õigeks jäänule vastava intressiga tagasi.

Kommentaar            

Norman Aas

peaprokurör

Asitõendite ja konfiskeeritud varade temaatikaga on tegeletud juba väga pikka aega. Seda on arutatud ka sise- ning justiitsministri kohtumistel, kus olen olnud ka mina ja politseiameti peadirektor.

Konkreetse auditi kontekstis võib nõustuda etteheitega, et puudub ühtne selge süsteem. Teisest küljest ei saa väita, et selle tõttu on paljud asitõendid kaduma läinud. Enamasti on kriminaalmenetluses vajaminevad tõendid olemas olnud.

Laias laastus on asitõenditega seotud probleemidel kaks põhjust. Üks on tehniline pool. Riik ei ole asitõendite hoiutingimustele ja hoiukohtadele võib-olla piisavalt tähelepanu pööranud. Kindlasti ei saa selles süüdistada ainult politseid.

Asitõendid ei puuduta ju ainult politseid, on ka teisi uurimisasutusi, kes nendega kokku puutuvad. Teine probleem on kriminaalmenetluse ahel – mingil hetkel jõuab kriminaalmenetlus uurimisasutusest prokuratuuri ja sealt edasi kohtusse. Seetõttu on ka need asutused asitõenditest huvitatud. Lahendus ei saa olla selles, et kõik asutused ehitavad endale asitõendite laod ja hoiukohad. See ei oleks mõistlik. Kolme dubleerivat süsteemi üleval hoida oleks mõttetu, eriti praeguses majandusolukorras. Optimaalne on see, et asitõendeid hoitakse menetluse algusest lõpuni ühes kohas, kus nad on korralikult katalogiseeritud.

Kui teisalt rääkida sellest, kas süsteemi puudus on toonud kaasa mingeid negatiivseid näiteid, siis eks selliseid asju on paraku ette tulnud.

Markantne juhtum on riigikohtusse jõudnud Rakvere viljasalve kriminaalmenetlus, kus üks kaustatäis asitõendeid läkski kaduma. Pärast viidi läbi ka eraldi menetlus ja kahjuks polnud selle tulemusel võimalik aru saada, kas asitõendid läksid kaduma politseist, prokuratuurist või kohtust. Õnneks ei andnud nende dokumentide kadumine menetlusele surmahoopi ning muud tõendid olid kohtuotsuse langetamiseks piisavad.

Üks tapmise juhtum, mis jõudis samuti riigikohtusse, on veidi tõsisem. Seal läksid politseist kaduma ühed kingad. Hiljem tekkis vajadus kontrollida, kas nendel kingadel oli verejälgi või mitte. Kahjuks polnud seda aga võimalik enam teha, sest kolimiste käigus olid need politseist kaduma läinud.