Kuidas Eestis metsa minnakse

Möödunud nädalal korraldas Riigi Metsaamet üleriigilise metsanädala. Juhtmõtte all "metsale peremees ja peremehele mets" toimunud ettevõtmise käigus valgustasid ajakirjanduses metsaküsimusi ka asjaomased ametnikud.

Kuidas nende juttu ka ei lugenud, ikka jäi mulje, et mets on meil riik riigis. Nimelt on metsaasjanduses enamjaolt kõik kombes, ja paremgi veel. ülejäänud Eestil oleks, kust õppida!

Olenevalt sellest, kui paljude puude tagant metsa näha, on metsa all 40 kuni 50 protsenti Eesti maismaast. Selle näitajaga oleme Soome, Rootsi, Albaania ja Läti järel Euroopas neljandal kohal. Ja kui veel elaniku kohta võtta... Kui võtta elaniku kohta, siis selgub, et mets on meie elus väga tähtsal kohal. Nii majanduse, keskkonna kui ka aatelises mõttes.

Eesti Päevalehe looduse leheküljel ilmus möödunud aasta detsembris ning selle aasta jaanuaris ja märtsis mitmeid metsalugusid, nähtuna nii looduskaitsjate kui metsaametnike, aga ka näiteks soome metsakorraldaja silme läbi. Põhiline vaidlusalune teema oli, kui palju ja kus peab olema kaitsealuseid metsi. Selles osas lähevad arvamused paljuski lahku.

Saamata jäävad laastud

"Ei saa lubada vaatenurga propageerimist, et metsamajandus ja looduskaitse on antagonistlikud," kuulutavad keskkonnaminister ja ministeeriumi kantsler kui ühest suust ning nende järel teised ametnikud. Oma teesi kinnituseks likvideeris keskkonnaministeerium Otepää maastikukaitseala administratsiooni ning pani selle ülesanded metskonna peale. Samalaadse haldaja saatus näib tabavat Naissaart. "Looduskaitse on ka majandustegevus - looduskaitsemajandus," kinnitab keskkonnaministeeriumi looduskaitse ja -kasutuse osakonna juhataja. Ning justkui nende sõnade tõestuseks ei leia ministeeriumi väljaandest "Keskkond 1994" osa "Mets" alt sõnagi metsakeskkonna kaitsest.

Lahemaa rahvuspargis on viimastel aastatel raiutud metsa keskeltläbi kolm korda enam kui kümmekond aastat tagasi. "Seal on tulnud teha sanitaarlageraieid, et mets hukka ei saaks," kinnitab metsamehest minister. Eesti Metsanduse Arenguprogrammi infoleht teatab: "Hoiumetsadest on saamata jääv tulu kõikide sortimentide lõikes 1 mln tm."

Metsaameti peadirektor ütleb, et mets kasvab nagu mühiseb, nii et seda ei jõuta piisavalt maha võtta. Ja kinnitab korduvalt, et metsavargused ei ole Eestis üldse mingi probleem, neid peaaegu ei olevatki.

Ideaalne metsariik

Mis see siis on - kas ideaalne riik? Kus majanduse ja looduskaitse vahel pole vastuolusid, kus pahatahtlikud elemendid mitte ei tassi metsa minema, vaid istutavad seda salamisi juurde ja kus entroopia muudkui kahaneb - inimtegevusest hoolimata!

Tahad või ei taha, ent paratamatult mõtleval kommentaatoril tekib selle peale hulganisti küsimusi. Kui looduskaitse ja majandus pole omavahel antagonistlikus (mis kena marksistlik termin!) vastuolus, milleks siis meile üldse keskkonnaministeerium? Miks ei saaks see olla lihtsalt üks tuba majandusministeeriumis? (Olgu siinkohal kohe tähendatud, et Eestis võivad realiseeruda ka kõige rumalamad küsimused. Eesti keskkonnastrateegia kavas on kirjas, et järelevalve paremaks tagamiseks moodustatakse majandusministeeriumi "keskkonnaga tegelev struktuuriüksus"!) Kui lugu on nii, et kogu pealekasvavat metsa ei jõuta korralikult maha võtta, miks siis ministeerium nii ägedalt võitleb kaitsealade metsade majandamise eest? Mis sellest siis halba on, et "20 protsenti metsast on lageraieressursist väljas," nagu minister kurdab.

Kahjuks on lugu nii, et metsariiki riigi sisse ei ehita, vähemasti ausamat, töökamat ja tublimat mitte. Metsavargusi on nõnda vähe, sest vargad on omavahel raadioühenduses ning mingid ründereidid neid ei avasta. Ja looduskaitse ning majandus on omavahel vastuolus, lepitamatus vastuolus, kui soovite. Ning see vastuolu ei ole ei Eesti valitsuse, metsameeste ega ammugi siis metsaomanike süü. Looduses lihtsal on asjad nõndaviisi seatud. ühiskonna ja looduse vastuolude 50-aastasest kinnimätsimisest tingitud tagajärgi õnnestub meil siiani helpida. Milleks siis ei võiks tunnistada vastuolude olemasolu ning püüda neid võimalikult vähendada?

Saarestumise oht

Olgu see mood või ei, olgu see libekeelsus või ei, aga Põhjamaade metsatööstus ei saa enam teisiti, kui tunnistab loodusmetsade vajadust, kus ei toimuks mingit majandustegevust. Eestis on metsad jaotatud tulundusmetsadeks, kaitsemetsadeks ja hoiumetsadeks, kuhu kuuluvad siis ka loodusmetsad. Viimaste osatähtsus piirdub Eestis poole protsendiga. Küllap on tõepoolest nõnda, et Rootsi ja Soome loodusmetsadest asub enamik riikide põhjaosas, kus metsa on niikuinii ebamajanduslik raiuda. Aga mis see meie asi on?

Meie asi oleks mõelda, et me ei saarestaks oma metsi üle. Eestis võib loodusmetsi olla kasvõi kümme korda enam, ent kui neist igaühe pindala on pisem sellest minimaalsest, mis tagab veel koosluse omatahtsi toimimise, siis on kaitse petlik. Selles ongi üks asja ivadest. ülesaarestades oma looduse, pole meil enam kusagile pakku minna. Ei majanduslikult, keskkondlikult ega aateliselt.

Ja kui juba on nii täpselt teada, kui palju "saamata jäänud tulu" tekitavad hoiumetsad, siis oleks küll teoreetikutel viimane aeg kodanikele paljastada, kellele see tulu mõeldud oli.

TIIT KäNDLER