Kuidas eestlased kaotasid oma maa

1948. aastal kehtestati uus kolhooside asutamise kord, paari aastaga tekkis neid umbes 3000.

Nõukogude Liidus eraomandit ei olnud. Maa oli riigi omanduses ning enamik põllumaad sotsialistlike ühismajapidamiste (kolhooside) ja riiklike majandite (sovhooside) kasutuses. Kolhoosiga liitumine pidi olema vabatahtlik ja kedagi ei saanud otseselt sundida, aga seda sai kiirendada kas propaganda ja hirmutamise või administratiivsete meetmetega.

Tulevase kollektiviseerimise jaoks hakati pinda ette valmistama juba 1944. aastal. See oli pikk protsess, hõlmates maareformi, põllusaaduste sundmüüki, põllumajandusmaksu, nn naturaalkohustusi ja karistuspoliitikat koormiste või töökohustuse mittetäitmise puhul jm. Arvestades propagandistlikku ja majanduslikku survet ning karme karistusi, on tegelikult üllatav, kui vaevaliselt kollektiviseerimine edenes. Tänapäeva inimene ilmselt ei mõista, mida maa tollal elanud inimestele tähendas ja kui valulik võis olla sellest mingi ebamäärase ühismajapidamise kasuks loobuda. Nii et kollektiviseerimise vastu tõrkumine ei pruukinud olla otsene nõukogudevastasus, sest maast loobumine oli lihtsalt mõistusevastane.