Kuidas maksu- ja tolliamet kolm aastat tuult tallas
Tallinnas Rahumäe politseihoone juures on suur parkla, kus hoitakse igal viisil riigi kätte sattunud autosid. Mõni on asitõendina ära võetud, teine üles leitud, kolmas konfiskeeritud kohtuprotsessis. Seal nad seisavad ja kaotavad väärtust.
Kui omanik peaks lõpuks auto kätte saama, võib ta kaevata halbadest hoiutingimustest tekkinud kahjude üle. Kui vara lõplikult riigi omaks tunnistatakse, saab selle realiseerimisel raha riigikassasse vähem, kui oleks saanud enne aastaid lageda taeva all konutamist.
Eesti Päevaleht kirjutas eile siseministeeriumi siseauditist, mis tõstatas väga teravaid küsimusi asitõendite, leidude ja konfiskeeritud varaga ringikäimisest. Üks osa puudutas konkreetselt politsei- ja piirivalveametit.
Kuid teiselt poolt tõdeti, et probleem on laiem. Asitõendite ja konfiskeeritud varaga käivad ümber mitme ministeeriumi haldusalas tegutsevad uurimisasutused. Lisaks prokuratuur ja kohtud. Aga mingit ühtset üleriigilist süsteemi, kus kogu äravõetud kraami üle arvet peetaks, seda nõuetekohaselt hoiustataks ning vajaduse korral kõige kasulikumatel tingimustel puhtaks rahaks tehtaks, pole olemas.
Küsimuse püstitus pole uus. Isegi siseministeeriumi auditis tõdetakse, et eelmine katse ühtset asitõendite ja muude varade süsteemi püsti panna tehti aastal 2008. Paljudest ministeeriumitest ja uurimisasutustest moodustati töörühm, mida asus juhtima maksu- ja tolliamet (MTA). „Kuigi töögrupp on koos käinud, ei ole konkreetsete tegevusteni jõutud,” sedastatakse siseministeeriumi auditis resultaatide kohta.
Töögrupp töötas tulemusteta
Eile päris Eesti Päevaleht MTA-lt aru, kes vastutas selle töörühma ohjamise eest ning miks siis pole kolme aastaga mingite tulemusteni jõutud. Vastuse läkitas MTA pressiesindaja Anne Osvet, kes tõi esile, et suur ametkondadevaheline töögrupp käis tõepoolest 2008. aastal kaks korda koos.
Juba esimesel kohtumisel maeti Osveti sõnul pool ideest maha. „Selgus, et keset Eestit rajatava ühishoidla projekti ei ole mõttekas niisugusel kujul realiseerida ning oluliselt efektiivsem on muuta ja täiendada õigusakte. Teisel kohtumisel detsembris 2008 oli arutusel õigusaktide muutmine ja ettepaneku tegemine justiitsministeeriumile.”
Pärast seda olevat toimunud veel „mõningane arutelu” e-kirjade vahendusel. Kõigest üheksa kuud pärast viimast kohtumist ehk septembris 2009 saatis MTA projekti kokkuvõtva memo rahandusministeeriumisse. „[Seal] võttis MTA seisukoha, et nimetatud projektiga ei ole niisugusel kujul otstarbekas jätkata, sest projekti algse eesmärgi – rajada ühishoidla – realiseerimine ei ole majanduslikult põhjendatud. MTA tegi ettepaneku projekt lõpetada. Koondatud ettepanekud kinnipeetud kaupade ja asitõendite haldamise protsessi täiendamiseks saadeti osapooltele teadmiseks ja võimalusel rakendamiseks,” vahendas Osvet. Asja lõpetas ametlikult 2010. aasta märtsis aktsiisi- ja käibemaksupettuste küsimusi arutav valitsuskomisjon.
Ühtegi täpsemat projekti lõpetamise põhjendust MTA eile ei nimetatud. Küll viitas Osvet, et saatuslikuks sai majandusolukord. „Projekti lõpetamise ettepaneku tegi MTA toonase majandusliku olukorra tõttu. Algas eelarve väga tõsine kärpimine.”
Ainult aasta hiljem ollakse siis tagasi sama probleemi ees. Ikkagi oleks vaja ühtset süsteemi, seaduseid oleks endiselt vaja korrastada, kuigi kõigeks selleks on juba tööd tehtud. Seekordsed üritajad peaksid vist võtma arvesse vana ütlust: kui tahad asja mitte lahendada, moodusta töörühm.
