Kuidas pead parandada
Sel nädalal oli mul suur rõõm näha televiisorist kahte purjus meest. Mina ise ju enam ammu napsi võtta ei saa, kuna eesnääre viskab sihukesi vigureid, et hoia piip ja prillid, ning magu teeb kah öösiti imelikku häält. Ka kõrtsides ma ei käi, elan väga tubast elu. Ja kui mõni inimene tulebki mind, taadikest, vahel vaatama, siis on ta alati purukaine. Nii jääb vägisi mulje, et joodikud on ilmast sootuks kadunud. Aga näe, ikka on veel viinamehi! Ja päris kõvasti virutavad! Oi, tore oli mul vanal mehel seda näha, võttis kohe suu märjaks.
Omal ajal olin ju mina see inimene, kelle juures hommikuti pead parandamas käidi. Tuli näiteks Jaan Tõnisson Tallinna, kaanis ennast täis ja tuli hommikul valutava peaga minu ukse taha. Et aita, sõber, päästa vaevast! Mina siis viisin ta sepikotta, panin Jaanikese pea alasile ja koputasin talle haamriga sinna kuhu vaja. Peksin pohmelli välja! Seda tööd oskas omal ajal iga sepp. Iga päev tuli ette, et saabus talumees sepa juurde hobust rautama ja palus ühtlasi endal pead ka parandada. Sepp oli joodikute kõige suurem abimees ja arst. Jaan Tõnisson kutsus mind sageli isegi pidudele kaasa, koos Pätsiga. Päts oli siis see kaine juht, tema juhtis hobust ja mina virutasin iga natukese aja tagant Tõnissonile sepavasaraga vastu pead.
Tänapäeval on see peaparandamise õilis kunst kahjuks unustusse vajunud. Ma vaatasin televiisorist, et keegi oli siiski katsunud neid riigikogu napsimehi ka aidata, aga valesti oli taotud. Ega siis verd lahti tohi lüüa! Tuleb ettevaatlikumalt lüüa. Alguses pea kuumaks ajada, siis vasaraga peksta ja lõpuks summdi külma vette! Ma helistasin reformierakonda ja ütlesin, et saatku oma joodikud minu juurde, ma parandan neil pead ära. Aga nad ei tahtnud. Vist ei usalda mind, arvavad, et ma olen vana ja mul käed värisevad. No nii palju nad ka ei värise, et ma inimese peale pihta ei saaks! Naelu ma jah ei näe enam taguda, aga inimese pea on ju pirakas nagu kapsas!
Mul on suur praktika ka, sest ega Tõnisson polnud minu ainus kunde. Neid oli ikka sadu! Ma mäletan, ükskord kutsuti mind Tallinna sadamasse, seal oli üks madruste kõrts. Laeva kapten helistas, ütles, et terve tema meeskond on ennast täis joonud ja nüüd läheks vaja ühte head seppa, kes kõigi madruste pea ära parandaks, muidu ei saa merele minna. Mina siis võtsin oma vasara ühes, läksin sinna kõrtsi ja andsin pihta! Oi, oli löömist! Madruste pead lausa kõlisesid ja sädemeid lendas, aga ära parandasin ma nad kõik.
