Täna seisab Johannes oma kodutalu Väike-Avi õues Voki külas. Kummikutes jalad kergelt harkis ja pilk kaugusse suunatud. Johannes lööb tulijaile patsi nagu mees muiste. Peremehe käepigitus. Saatjaks rõõmus poisikeselik naeratus ja loomulikult lammaste määgimine.

„No maal peab ju midagi tõsist tegema, peale koolitükkide õppimist jäi nii palju aega üle,” ütleb Johannes. Ja poetab muu hulgas ka võlusõna „heifer”. Uudishimu aina kasvab.

Johannes surub koera lambaaedikust eemale, lükkab värava valla, päästab uted tiigi kaldale. Aga neil ei ole minekuga kiiret. Lükkavad oma mustad pead ja niisked ninad peremehe pihku. Ütlevad tänulikult mää. Ütlevad – ümisevad kümnehäälselt, justkui filharmoonia kammerkoor Kaljuste taktikepi all. Meloodiliselt ja mõjusalt. Äkki selle müstilise „heiferi” kiituseks? Lambad panevad viimaks padavai aedikusse, kena lauluhääl ikka suul.

Mustpea villakerad

„Oh, poeg käis kui uni peale,” hüüab Johannese ema Iti kooki ahjust võttes ja koduleibu asemele lükates. Iti on kui väike tulesäde ja õige talunaine, kelle käed ei püsi sekundikski paigal. Koridoris levitab leivaastja kanget juuretiselõhna ja heidab malbeid pilke lambaaedikust saabunud oi-kui-poristele saabastele.

Ka Iti ütleb salapäraselt võlusõna, nõialoitsu „heifer” ja räägib loo ära. Sellest, kuidas pealinnas sündinud ja Võrus elanud Johannesel oli maal igav olla. Ta tahtnud ikka päris maatööd teha, näiteks loomi pidada. Maal ei saagi muidu – niisama elada ning kukalt sügada. Maaelu on üks korralik tööelu.

Suures lambavalus perepoeg kuulanud isegi naabrite käest järele, ega nood üht oma lammast ära ei müüks. Aga paraku polnud peres siis üleliigset viiesajakroonist.

Johannes tuulas internetis, uuris võimalusi põllumajandustoetust saada. Ema aga hakkas pikast pinna peale käimisest innustust saanuna ka oma tuttavate käest lambapidamise võimalusi uurima. Uuris, kuni jõudis välja luuletaja Contra auväärse abikaasa Airini, kes ütles võlusõna „heifer”. Just sellega oli ta oma lambakarjale aluse pannud. Ja siis, Contra proua abiga, jõuti Aigar Pihoni, kes kõige enam „heiferist” teadis. Tema ongi ju Võrumaal see Heiferi programmi ihu ja hing.

Aigaril on suur habe ja suur karune kampsun. Soojast pilgust rääkimata. Ta tulistab oma „heiferiga” pikitud monolooge kui hästi õlitatud kuulipilduja. Silmis ikka sära. Ei ole jälgegi teinekord maal kuuldavast hädaldamisest, et kuidas-küll-see-paganama-Laar-kogu-maaelu-ära-hävitas… Aigar oma „heiferiga” hoopis loob ja lehvitab.

Aigari sõnul on Heiferi programm üks väärt Ameerika asi, mis nüüdseks on Võrumaal kanna kinnitanud, maaelu edendanud ning sadakond peret ühte sõlminud. Põhimõte on lihtne – täna saad tasuta ühe emaslooma, kui see aga järglasi annab, siis tuleb esimene järglane järgmisele loomasoovijale tasuta edasi anda. Nii kasvab võrgustik ja kasvab loomastik. Pealegi ei pea palju raha välja andma.

Endiselt oma Heiferi-lugusid tulistava Aigari hääl muutub korraga eriliselt soojaks, kui ta hakkab rääkima noorest lambakasvatajast Johannesest. Ja sellest, kuidas kolm programmiga liitunud peret Johannesele lambaid annetas. Noored ju maaelu tulevik.

Eks vist kogu Johannese kodutalu aimas septembri lõpul, kui lambad saabusid, et uus ja oluline muutus on nüüd tulemas. Lambalauda lillepeenras läks lamba saabumise päevaks isegi Maasika Silvi antud gladiool õitsema. Ja naabrid muudkui käisid Johannest õnnitlemas ja õpetamas, rääkimata liikude tegemisest.

Poegimise saladused

„Aga mure oli ikka suur,” jätkab juba Johannes oma meenutust. „Naabritel ju suur ja ilus kiviktaimla, mis küll lambad sellega võiksid peale hakata…” Küsimus jääb õhku, kuigi selgemast selge on, et vaevalt käiks lambukesed seal ilu imetlemas ja värvimängu nautimas. Ju on lammaste ja kiviktaimla kohtumine ühele neist fataalne. Ja ju etenduksid seejärel Johannese kodupaigas lood Vargamäe vanade vingameeste elust.

Nii ei jäänudki perel muud üle, kui panna mängu pea kõik rahavarud, et kena neljatraadiline elektrikarjus utekesi hoiaks ja kiviktaimlasse tungimast takistaks.

Aga Johannese nupp muudkui nokib edasi ja silm särab. Juba uurib ta Heiferi-isand Aigarilt, kuidas talitada, kui lammas poegib, ja millega oleks neid kõi-ge parem kevadel pügada. Rääkimata juustutegemise tarkuse tagaajamisest. Ega siis määgijaid niisama, silmailu pärast õuele toodud. Ikka selleks, et talu kosuks, nii sõnab noorperemees.

Ka laut, kus seni ema Iti kits kasvas, sai Johannese käe all uue kuue ja ilme. (Iti kitse nimi on muuseas Vaira, sest perenaine arvab tal Läti juuri olevat. Ja suurest austusest Lätimaa vastu see kitseke siis Vaira nime saigi. Võrumaal peab piiritaguste naabritega häid suhteid hoidma.) Elektri  pani Johannese lauta sisse sõbrast külapoiss, kel elektrikuks õppimine käsil. Temalgi kihelesid näpud õhtuti ja kange tahtmine oli midagi ette võtta.

Lambapidajast Johannes seisab nüüd, jalad taas kergelt harkis, keset taluõue ja lehvitab meile järele. Ei ses lehvitamise ole lapselikku käega lehvat-lehvat vehkimist. Ega ka vanaemalikult kramplikku hüvastijätukurbust. Johannes, oma lambakarja taustal, lehvitab kui peremees, väljapeetud rahuga, paari tõmbega. Ta unistab nüüd traktorist.

Guugeldav vanamemm

Aga see pole veel kõik!

Heiferi-lugusid võib Lõuna-Eestis veeretada ja oma käega katsuda nii palju, et päike jõuab kümme korda looja minna, aga lood ei saa ikka veel otsa.

Valgamaa ja Tõrva-tagune. Vanaproua Luule Leppik seisab Lõhe küla Kurvitsa talu õuel ja ütleb, et… guugeldas internetis pisut, leidis kobina peale Heiferi üles. Hämaras pole hästi näha, kuidas Luule juurde kitsede järele tulnud Hendrik Noore suu lahti vajub. Ja Kadi Noore oma samuti.

Guugeldav vanaproua aga jätkab, et tema meilivahetus ühe teise kaheksakümnese vana-prouaga olevat õige tihe. Mis aga rahu ei andnud, oli kitsekarja üle pea kasvamine. „Sigivad, jah, hullemini kui jänesed,” lisab peremees Jüri. Nii nad otsustasidki neli kitse ära anda ja õnneks leidsidki ühe raadiouudise ja kobina peale Heiferi üles.

Siis tuli mängu juba tuttav suure habemega Aigar, kes viis kokku Valgamaa Leppiku pere ja Sänna külas kultuurimõisat pidavad Hendriku ja Kadi. Sest neid oli just tabanud kitsepisik ja arusaam, et üks kultuurimõis pole miski õige mõis, kui seal kits ei mökita.

Kadi kükitab kesk pimedat ja märga õhtut Leppikute lauda uksel, vaatab kitsedele sügavasti silma. Sirutab käe välja. Ei räägi midagi, aga pilk ütleb, et mina olen nüüd teie uus perenaine. Mina hakkan teile süüa andma ja teid lüpsma. Hakkan teile kalli tegema ja heina niitma. Ja tundub, et Kadi palub kitsekeste käest ka ette andeks nende hirmsate kogemuste eest, mis neid peagi sügisöös tabavad. Kujutage ise ette, kui võõrad hiiglased lükkaksid teid pimedas autosse, raputaksid öös sadakond kilomeetrit ja lohistaksid siis kuhugi võõrasse ja pimedasse kohta. See kõik seisab Leppiku pere kitsedel ees.

Vahepeal jõuab Luule-proua aga näidata oma isetehtud jogurtitehast, mis koosneb kolmeliitrisest klaaspurgist ja suurest lambavilla sülemist selle ümber. Õhtul paneb ta soojendatud ja jahutatud kitsepiima koos juuretisega sisse. Hommikuks on valmis imejook, millest pole kuulnud isegi Stockmanni kaubamaja. Mmmm!

Kitsede õuduste öö

Läks! Algas! Nüüd käbedasti! Mida rutem saab, seda vähem hirmu loomakestel. Sadakond kilomeetrit ju vaja maha sõita.

Vihma sajab alla, maa on lige ning must. Mehed haaravad kitsed kaenlasse, tõmbavad paelad kaela ja lükkavad loomad autosse. Oh seda määgimist! Oh seda hädaldamist ja määäää-ää-hädaldatamist mökitajate suust. Mida väiksem loom, seda lapselikum hääl. Justkui oleks inimpõngerjas aia vahele jäänud. Määääääääää ja möö ja äääää!

Kuulata on valus ja tõsta on raske, sest kes see siis ikka kodupaigast vabatahtlikult läheb. Hüvastijätuks tuleb aga midagi kitserahva kombel hüüda.

Ääääääääääää…

Jõuame Sänna külla. Vihma sajab ikka alla. Maa on lige ning must, öö aga sünge kui Hitchcocki film. Kui kitsede autosse pakkimisel oli abiks kogemustega Jüri, siis nüüd oleme Kadi ja Hendrikuga kolmekesi punes mis punes. Nojah, nemad on küll Soomes vabatahtlikena kitsi talitanud, aga mina olen oma sõralisi sugulasi vaid kaugemalt kaenud. Nüüd aga ootab laudauks autost mõnekümne meetri kaugusel. Kuidas küll tõrkuv loom läbi öö sinnani saada?

Teravad sarved vihisevad mu silmist mööda, haaran neist kinni. Kits rapsib peaga, põtkib jalgadega, vabistab keret. Jess, sarved on pihus. Aga kuidas taltsutada keha? Korraga olen kaksiratsa üle kitse ja surun ta oma põlvede vahele. Pori pritsib. Kits hingeldab, Sikk kitse turjal hingeldab samuti.

„No kulla loll loom, kohe saad lauta, läheme nüüd ometigi lauta!” Räägin ja sikutan oma jalge vahel olevat ja aina pöörasemaks muutuvat elukat. Aga tema ei lähe, rapsib ja puhib kesk pori ja pimedust. Tegelikult ei läheks ise ka, kui mingid hiiglased mind autosse topiksid ja seejärel pimedusse vedada püüaksid. Teeks või suurest hirmust püksi, aga ikka ei läheks. Näib, et kits on Sikuga täiesti ühte meelt. Nagu sugulastele sobilik.

Rauh, lendavad teravad sarved taas mu silmist mööda. No oota sa, kitser…! Ei saa heaga, siis saab rammuga! Astun kitse seljas troonides paar sammu edasi ja sikutan ta järele, taas paar sammu edasi, taas kits järele. Tule ometigi, loll loom, kohe saad uude koju! Aga loom ei tule. Loomal looma loomalik jõud.

Hendrik ja Kadi taltsutavad ja silitavad samal ajal teisi kitsi autos ja peavad peent naeru. Vähe veel sellest, et Sikk tuli kitsekarja, nüüd ratsutab kogunisti kitse seljas!

Õues lendab mulle kesk pusimist ja puhkimist porilatakas silme vahele, süda taob nagu sepavasar ja lihased valutavad. Oh sind vaest lolli looma, veel paar-kümmend meetrit, palun, ma väga palun, läheme nüüd ometigi!

Rauh, lendavad teravad sarved taas mu silmist mööda. Vihma sajab alla, olen silmini lige ning must. Viimaks saan kitse liikuma ning tema all ja mina peal põrutame peaaegu vastu laudaust. See saab vallale ja kits kaob pimedusse.

Ohhh…

Sooja piima, mõtelge

Sama, kahevõitluse sugemetega vintsutus-väntsutus kordub veel kolm korda. Loomulikult variatsioonidega. Sest iga kits püüab ise kombel avaldada oma põlgust meie vastu. Ja isemoodi plehku panna. Viimaks saavad kõik lauta.

Siis aga astume koos Hendriku ja Kadiga kitsede ette, süüdlase ilme näol. Ja palume andeks. Kitsed vaatavad meid tükk aega. Siis pissivad. Siis pissivad veel ja teevad lõpuks mää ja natukene ka mök-mök. Uhh, vist hakkab midagi üles soojenema.

Kadi käib ära, toob lapsed. Nood seisavad, näpp suus, ja uudistavad uusi pereliikmeid. Kitsed uudistavad vastu. Kõnekas vaikusehetk, pikitud pisikese mökitusega. Näpp ei taha kuidagi suust ära tulla – nii põnev on.

Kadi käes on ilus punane täppidega kastrul. See saab meile lõpuks andestanud kitseema piima täis. Rahu saab majja. Ja ühel päeval saab Sänna mõisa kitsekesi nii palju kui mererannas liiva ja nad kõik on oma mökitamistes tänulikud kellelegi müstilisele Heiferile, kellenimeline programm nad mõisaõuele tõi. Nii mõtlen Võru poole sõites, ihu rabelemisest hell.

Silmini sopane, istun öömaja ette pingile, kougin õlle lahti. Kass tuleb krapsti ligi ja hakkab end oi-kui-suure-hoolega minu vastu nühkima. Ju olen nii väga kitse- ja lambalõhnane, et kohe peab minuga sõbrustama.

Millegipärast tundub mulle selle nurrumise saatel, oma koledat kondivalu taludes, et kassi nimi on… Heifer.

Lammas mulle, lammas sulle

•• Heiferi projekti mõte on lihtne: täna saad sa tasuta ühe emaslooma, kelle pead üles kasvatama. Ja selle looma esimese emase järglase pead sa järgmisele inimesele edasi andma. Heifer, muuseas, tähendab inglise keeles tiinet mullikat.

•• Heifer International on heategevuslik mittetulundusühing, mis on loodud 1944. aastal

USA-s. Algataja oli farmer Dan West, kes jõudis 1930. aastatel Hispaania sõja ajal puudust kannatanud lastele piima jagades arusaamani, et pered ei vaja mitte tassi piima, vaid pigem piima andvat lehma.

•• Heifer Internationali eesmärgiks sai maal elavate perekondade aitamine. Loomakasvatus teeb maarahva toidulaua rikkamaks ja rahakoti pisut raskemaks. Samuti on projektis väga oluline osa igasugustel koolitustel ning ka perede omavahelisel koostööl ja vastastikusel hoolivusel.

••  Näiteks Võrumaal on tänu Heiferi projektile moodustunud umbes sajaliikmeline perede võrgustik, kes omavahel suhtleb, loomapidamistarkusi vahendab ja üksteist aitab. Ükskõik, kas on vaja aidata lammast poegimisel või hoopis oina pakutavatest rõõmudest osasaamisel, alati suudab keegi Heiferi-peredest nõu anda. Rääkimata tarkustest piimast juustu ja sõira valmistamiseks. Heiferi-peredena eelistatakse muuseas neid, kus on lapsi.

•• Peale kitsede ja lammaste on Eestis omanikku vahetanud ka hobused, lehmad ja küülikud, aga ka kartulikotid.

•• Lõuna-Eesti viimase aja näited räägivad inimestest, kes soovivad annetada oma loomi noortele peredele, sest neil endal käib loomapidamine üle jõu või on loomi lihtsalt liiga palju saanud.

•• Heiferi projekt toimib enam kui kuuekümnes riigis üle maailma. Eestis korraldab seda Aigar Piho (tel 505 6293, e-posti aadress aigar@skystar.ee). Lisainfo internetis www.heifer.ee