Kuidas talve tulekul kodus kaktuseid kasvatada?
Kaktuseliste (Cactaceae) sugukonnas on kuni 24 meetri kõrguseid puid, nagu saguaaro-karneegiakaktus (Carnegiea gigantea), tillukesi 1 cm varre läbimõõduga esindajaid, nagu pisikaktus (Blossfeldia), neid leidub epifüütide ehk pealistaimedena ka hämarates vihmametsades, kõrgel mägedes, ookeani soolase vee mõjupiirkonnas rannikul ja isegi Kanadas ja USA põhjaosas.
Sellised põhjapoolse levilaga kaktused kasvavad isegi Eestis avamaal, kartmata, et talvekülm neile liiga teeks. Mitmed viigikaktuste (Opuntia) liigid ja nisakaktuse liik (Coryphantha vivipara) taluvad kuni 30 külmakraadi, kuid mitte liigniiskust ja üleujutust. Sügiseste laussadude ajal võib sellise peenras kasvava taime klaasiga katta, et vihmad mulda pidevalt märjaks ei saaks teha.
Taimepoodides müüakse meil siiski troopilisi soojalembeseid kaktuseid, mis avamaal Eesti oludes ei talvitu. Kaktuseid on Eestis sajandeid toataimedena kasvatatud. Tõsiseid huvilisi koondavad kaktusekasvatajate klubid ja huviringid, kus vahetatakse infot, istikuid ja seemneid ning korraldatakse näituseid.
Eestiski müüakse kaktuste seemneid ja neid võib proovida ise seemnest kasvatada. Külvamisel on tähtis, et külvimuld oleks haigustekitajatest vaba. Selleks kuumutatakse mulda, pestakse liiva ja leotatakse seemneid enne külvi paar tundi lahjas kaaliumpermanganaadi lahuses. Tärkaval kaktusel on idulehed, mis kuivavad ja varisevad üsna pea ja nende vahelt kasvab välja iseloomulik astlaline vars. Argikeeles kutsutakse kaktuste astlaid sageli okasteks, kuid see pole õige. Okkad on okaspuudel: kuusel, männil, kadakal, elupuul, lehisel, nulul jpt. Kaktuste astlad on muundunud lehed või pungasoomused. Astlad on kaktustel aurumise vähendamiseks, kaitseks kõrbes ärasöömise eest ja kasvukiiruse aeglustamiseks.
Sageli katavad kaktuste varsi peale astelde ka lühemad või pikemad karvad või harjased. Kuld-viigikaktusel (Opuntia microdasys) ja teistel viigikaktustel on ka glohhiidid ehk kidakarvad. Need lähevad isegi kõige õrnema puudutuse korral naha sisse nagu nooleots, kuid välja sama kergesti ei tule. Kaktused ei ole mürgised, kuid võivad siiski ettevaatamatul kohtlemisel inimest torgata või kriimustada. Nende hulgas on kultustaimi ja rituaalidel kasutatavaid liike, mis sisaldavad nägemusi esile kutsuvaid hallutsinogeene.
Kaktuseid kasutatakse väga erineval moel. Karmima kliimaga aladel kasvatatakse neid vähenõudlike toataimedena. Soojematel aladel tehakse kaktustest elavtarasid, nende varsi ja vilju tarvitatakse toiduks, astlaid kasutatakse kalakonksudena, vartest saab teha isegi muusikariistu ja jalutuskeppe. Looduses on kaktused toidu- ja vedelikuallikaks paljudele kõrbes elavatele loomadele. Eestis müüakse toidupoodides suureviljalise viigikaktuse (Opuntia ficus-indica) ja maasik-metskaktuse (Hylocereus undatus) vilju.
Kaktuseid võib koguda väga erinevate kriteeriumide alusel. Mõned kasvatavad vaid Põhja-Ameerikas looduslikult kasvavaid kaktuseid, teised vaid Tšiilis kasvavaid liike. Koguda võib ka ühe perekonna eri liikidest. Sellised suured perekonnad on näiteks näsakaktus (Mammillaria), viigikaktus (Opuntia), paroodia (Parodia), nudinupp (Gymnocalycium) jt. Sageli kogutakse vaid kerakujulise varrega liike, harvem sammaskaktuseid, sest need kasvavad suureks ja vajavad palju ruumi.
Kerge kaktusemuld
Talvel soojas ruumis kasvatamiseks sobivad paremini niiskest troopikast pärit puude võrades kasvavad lüli-, helme- ja pärlkaktused. Talvel vajavad soojemat puhkeperioodi ka melon- (Melocactus) ja diskokaktused (Discocactus). Mida torkivam on kaktus, seda kuivemates tingimustes ta tavaliselt kasvab. Valgete pikkade karvadega kaetud kaktused kasvavad sageli kõrgel mägedes, kus õhk on hõre, päikesekiirgus intensiivne ning päeval on palav ja öösel jahe. Tihedad karvad kaitsevad taime öösel alajahtumise ja päeval ülekuumenemise eest.
Kõige tundlikum koht mädanikesse nakatumise suhtes on kaktustel juurekael. See on juure varreks ülemineku koht. Seepärast on poti pealmine osa hea katta jämeda liiva või kruusaga, mis aitab juurekaela ümbrust kuivemana hoida. Sobilikke dekoratiivkive saab osta ka akvaariume müüvatest poodidest. Suvel palavaga võib kaktust kasta üks-kaks korda nädalas, kui muld on kuivaks muutunud. Talvine kastmine sõltub ruumi temperatuurist. Enamikule kõrbetest pärit kaktustele on ideaalne puhkeperioodi temperatuur vahemikus 8–12 soojakraadi. Kui novembrist märtsini on temperatuur oluliselt kõrgem (18–25 soojakraadi), siis võiks kaktuseid ettevaatlikult ka talvel toaleige veega üks kord kuus kasta. Talvel ei maksa kaktusemulda veega leotada ega üleliigset vett potialusele jätta. Piisab, kui mulda pisut pealt niisutada.
Kevadel, alates märtsist või aprillist, kui valgust on rohkem ja päike enam ka siseruume soojendab, võib kastmist järk-järgult suurendada. Nooremaid kaktuseid võib kevadel või suve hakul igal aastal ümber istutada, vanemaid taimi igal aastal ümber istutama ei pea. Ümberistutamise aastal ei ole kaktust vaja väetada, sest uues värskes mullas on toiduvaru olemas. Aeglasekasvuliste kõrbetaimedena on kaktused tundlikud üleväetamise suhtes. Üleväetatud taimed talvituvad halvemini ja lähevad kergemini mädanema.
Kaktusemuld peaks olema kerge ja vett hästi läbi laskev. Mullale on hea lisada jämedat liiva, perliiti, väikeseid kivikesi ja lehtpuusöe tükikesi. Ümberistutatud kaktust pole vaja kohe kasta. Pärast ümberistutamist võib esimest korda kasta alles nädala aja möödudes, et juurevigastused saaksid paraneda. Kaktused paljunevad looduses enamasti seemnetega, harvem külgharudega. Kodus saab kaktuseid paljundada seemnetega või pookimise teel, külgharusid moodustavaid liike ka kevadel või suvel juurduma pannes. Pikavarrelisi kaktuseid on võimalik paljundada veel varrepistikutega, mis pannakse pärast kahe-kolmenädalast õhu käes seismist juurduma liivakasse mulda.
