Kuidas turgutada e-tiigrit?
Jah, meil on m-parkimine ja e-maksuamet. Meil on ID-kaart ja valimistel saame hääle anda arvuti taga istudes. Jah, me saame oma vastsündinud lapse nime ametlikuks registreerida ka internetis. Stopp! Lapse nime internetis registreerimine toimib ainult teoreetiliselt. Kui noored vanemad elavad vabaabielus, siis nad sellist e-teenust paraku kasutada ei saa ja peavad, laps kaasas, perekonnaseisuametisse jalutama. Edasi läheb pilt veel nukramaks. Kõikvõimalikud e-projektid kipuvad ikka takerduma tuhande ja ühe häda taha. Võtkem näideteks e-tervis ja digiretsept, ID-kaardi tarkvara, sotsiaaltoetuste infosüsteem, mistõttu tuhanded inimesed toetust õigel ajal kätte ei saanud, või politsei superandmebaas Kairi, mille töökindlus jätab pehmelt öeldes soovida ja mis uurijatelt iga päev sarvilisi sõnu välja meelitab.
Arvutist paberile
Võimsas e-Eestis, kus valitsus töötab paberivabalt, trükib nii mõnigi ministeerium ametniku saadetud e-kirja välja, referent kirjutab sellele viitenumbri, skaneerib taas arvutisse ja lisab seejärel elektroonilisse dokumendiregistrisse. Tasub kas või minutiks uurida, kui läbipaistvalt ja läbimõeldult on üles ehitatud Rootsi riigiametite võrgulehed või millist elu elab internetis Briti peaministri büroo Downing Street 10 (number10. gov.uk), et mõista, kui palju on e-Eestil arenguruumi. Mis on juhtunud Eesti e-tiigriga ning kes ja kuidas nähtavasti koomasse langenud metsakiisu elustaks? „Viimased kümme aastat on ainult loorberitel puhatud. Puudunud on koordineerimine ja huvi valdkonna arendamise vastu,” ütleb Rene Tammist, sotsiaaldemokraatide kandidaat Haaberstis, Kristiines ja Põhja-Tallinnas ning ühtlasi üks sotside majandus- ja kommunikatsiooniministri kandidaate.
Ta toob esile, et e-valdkonna arendamine on viimaste aastatega uppunud bürokraatia rägastikku. „Siseministeeriumi alluvuses on siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi all infosüsteemide arenduskeskus ja infokommunikatsiooni sihtasutus, mille koosseisud on viimastel aastatel ainult suurenenud, ent ühtset lähenemist ei paista kuskilt. E-riigist rääkides on tehnoloogia ju väike osa, olulisimad on administratiivset laadi ümberkorraldused, ent selle vastu huvi ei tunta,” nendib ta. Lahenduseks pakub Tammist, et e-Eesti koordineerimine peaks käima horisontaalselt, peaministri büroo alluvuses.
„Kui peaminister ega majandusminister e-riigi arendamise vastu huvi ei tunne, ega siis toimu ka arengut,” ütleb ta. Väite kinnituseks toob Tammist näiteid pilveraalindusest ja nn asjade internetist, mille rakendamine peaks lähiaastatel plahvatuslikult kasvama. „Eestis nendel teemadel ei räägita. Vaja pole midagi muud kui tahet, nägemust ja koordineerimist ning Eesti oleks taas kord maailmas esirnnas.” Valdo Randpere, Reformierakonna esinumber Võru-, Valga- ja Põlvamaal, mõtleb Tammistiga sarnaseid mõtteid. „Viga, mis Eestis juba ammu tehti ja mis nüüd on jätnud jälje meie IT-võimekusele, on see, et riik on IT-arenduse raha ministeeriumide ja ametkondade vahel laiali jaganud ja nii on ressurssi kasutatud ebaefektiivselt,” sedastab ta. Randpere sõnul oleks riik pidanud juba ammu koondama avalikku teenistust ja selle tugifunktsioone puudutava otsustamise ning riigi IT-hanked ühe või äärmisel juhul kahe ministeeriumi alla. „Ministeeriumid on arendanud hulga paralleellahendusi, mis lisaks suurele ressursineelamisele ei suuda alati omavahel veatult suhelda. Riigihanked on enamasti eelistanud kõige odavamaid lahendusi ja see ei ole IT-valdkonnas alati parim kriteerium toimiva lahenduse saamiseks.”
Kõige dramaatilisemalt näeb praegust olukorda aga Urmas Hallika, roheliste esinumber Ida-Virumaal. „Ilma oluliste muutusteta riigi kui projektide tellija tegevuspõhimõtetes e-tiiger enam surivoodilt ei tõuse,” teatab ta resoluutselt. Üheks peamiseks muudatust vajavaks kohaks nimetab Hallika e-teenuste lõpptarbija vajaduste ja kasutusmugavuse esikohale seadmist. Teiseks käib ta välja mõtte, et e-teenuste osutamise võiks usaldada senisest rohkem erasektorile, sest praegu kummitab nii tellijaid kui ka arendajaid motivatsioonipuudus. Hallika meenutab riigiaparaadi katset pakkuda omavalitsustele ühist IT-platvormi, mis põrus tema sõnul läbi just sellepärast, et ei arvestatud omavalitsuste ega elanike tegelikke vajadusi. „E-tiigri juhtimise uued toimimispõhimõtted peavad aluse saama akadeemilise kogukonna, riigiametnike ja IT-tööstuse liidrite ühistest aruteludest ning uute eesmärkide seadmisest. Seda on vaja enne, kui põdurat tiigrit elektrišokiga torkima hakata.”
Praegune majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, IRL-i esinumber Tallinna kesklinnas, Lasnamäel ja Pirital, ei näe aga suurt probleemi hoopiski. Näiteid ebaõnnestumistest ja sellest, mis on viltu, nimetab ta pigem üksikjuhtudeks. „Ärge te pealkirja küll pange, et e-tiiger on koomas. See ei ole adekvaatne lähenemine,” palub ta ja toob väite kinnituseks fakti, et praegu on arenduses üle 200 IT-projekti. Partsi hinnangul on avaliku sektori areng jõudnud faasi, kus vau-efekti tekibki harva. „Praegu sünnivad arendused, mida tavakodanik ei pruugigi märgata, aga mis parandavad avaliku sektori tööd kindlasti,” arvab minister. Mitme e-arenduse tõrkeid ja arendusprobleeme nimetab Parts kanapimeduseks. „See on paraku detsentraliseeritud arendamise loogika. Kindlasti esineb kohati ametkondlikku kolklust ning mitmed asjad võiksid olla tehtud lihtsamini,” ütleb ta, kuid ei nõustu väitega, et IT-projektide juhtimine võiks olla kindlalt ühe ministeeriumi või ameti vastutada.
Ei jätku inimesi
Avaliku sektori e-arengu paigutab Parts oma prioriteetide nimistus alles viiendale kohale. „Kõige ees peab olema IT-haridus, seejärel eksport, internetimajanduse elavdamine, infotehnoloogiavõimaluste viimine tööstusesse ning alles siis avalik sektor.” Jüri Ratas, Keskerakonna esinumber Mustamäel ja Nõmmel, meenutab eelmisel aastal valminud riigikontrolli auditit, mille järgi ei ole avalike teenuste pakkumise kvaliteet infoühiskonnas võrreldes 2007. aastaga oluliselt paranenud. Ka Ratas rõhutab asutuste omavahelist nigelat koostööd ehk koordinatsiooni puudumist. „Veel üheks arengu aeglustumise põhjuseks on inimfaktor, kuna Eestis on IKT-sektoris suur tööjõupuudus. Meil ei jätku inimesi nõudluse rahuldamiseks, rääkimata arengust,” ütleb Ratas. Lahenduseks peab praegune riigikogu aseesimees Ratas andekate eestlaste välismaalt tagasi toomist ja välisspetsialistide Eestisse meelitamist.
„Samuti peame saatma meie andekad noored välismaa mainekatesse õppeasutustesse, kohustusega teatud aja pärast kodumaale tagasi tulla,” pakub ta. Viljar Jaamu, Rahvaliidu esinumber Harju- ja Raplamaal, näeb e-Eestit hoopis suurejoonelises valguses. „Tiigrid võiksime olla juhul, kui me suurema osa tarkvarast ja tehnikast toodaksime vähemalt oma tarbijatele siin ise. Selleks ei ole vaja lühiajalist hüpet, vaid pikaajalist arengukava, mis koosneks IT-arenguks soodsast keskkonnast, tasemel koolitusest, ideoloogidest ja kindlasti ka tahtest seda plaani ellu viia.” Jaamu tuletab meelde, et äri koguneb just sinna, kus on soodus ja tasuv keskkond. „Praegu on Eestis kulud juba sedavõrd suured, et iga laadi ettevõtlus on kaheldav. Esimene samm on otsida lahendusi ettevõtete kulude vähendamiseks, olgu kas või maksude kaudu, et meelitada Eestisse kõrgelt haritud IT-spetsialiste,” ütleb ta.
