Kuiva nahaga läbi vesise Soomaa

SUURVESI: sajandi suurima üleujutuse ajal ulatus vesi Soomaa taludes laetaladeni

Soomaa “Auk paati,” annab kohalik mees Indrek Hein paadimatkajatele õnnistuse kaasa. Niisamuti võiks ta öelda ka “kanuu kummuli”, ühtviisi hirmutavad tunduvad mõlemad perspektiivid. Päästevestid on matkaseltskonnal üll, aga jääpankade vahele raudkülma vette sulpsatada ei tundu just ahvatlev.

Saarisoo turismitalu peremees Aivar Ruukel lohutab, et kui just ise kanuu ümberajamiseks pingutusi ei tee, siis sõiduk naljalt kummuli ei kaldu.

Ruukel õpetab algajaid matkajaid, et sõidu ajal püsti tõusta ei maksa ja omavahel kohti vahetada pole ka mõistlik tegu. “Kui sõidate oksa alt läbi, ärge kummarduge mitte vasakule ja paremale, vaid ette või taha. Kui korraga ühes suunas paned, siis on juhtunud...,” manitseb Ruukel lauset lõpetamata jättes.

“Need kahesed kanuud ei lähekski põhja, oleme testinud, võid panna vett täis ja ise sees sõita,” räägib Ruukel. Eesti Päevalehe matkaseltskond valib kolmekohalise.

Paadiga lüpsma ja kartulimaale

Kanada indiaanlaste kasetohust või liimpuidust meisterdatud kanuudelt ‰nitti võtnud veesõidukid on nüüdsel ajal tehtud plastikust. Kärestikujõgedel sõitmiseks on tänapäeval popid alumiiniumist paadid.

Soomaa igipõline veesõiduk on haavapuust tahutud ühepuupaat haabjas, millel püsimiseks peab nutti ja kogemusi olema. Haabja valmistamise kunsti valdavaid paadimeistreid on Soomaale jäänud veel kaks – Jüri Lükk (68) ja Jaan Rahumaa (69). Nemad annavad oma oskusi edasi kevaditi haabjalaagrites.

Üksikud Soomaale püsima jäänud pered elavad kõrgemates kohtades, et suurvesi elamist ära ei uputaks. Kevadise ja sügisese suurvee ajal on aga õuepealne kõikjal vee all.

Kohalik mees Indrek Hein meenutab, et kui inimesed veel väga madalates kohtades elasid, juhtus sageli, et lehmad olid metsas kinkude otsas vangis ning lüpsma pääses vaid paadiga. Haabjatega käidi ka naabritel külas ja sõideti oma õuel toa ja lauda vahet.

Selle sajandi suurima üleujutuse ajal ulatus suurvesi Soomaa taludes laetaladeni. “Õuest võis aknaruudu kaudu näha, kuidas puunõud ja piimamõhed olid lae all lennus,” jutustab paadimeister Jüri Lükk. “Loomadega oli häda, nende lakka kiskumiseks läks abijõudu tarvis,” meenutab ta.

Inimasustus on Soomaal hõre. Kahele poole jõge jäävad mahajäetud talud, kus elu ammu välja surnud. Mõned talud on müügil, kuid soode ja rabade vahele suvekodu soetada pole praegu populaarne. “Seal paistab Karuskose metsavahi talu, kus veel mullu elas 82-aastane naine, kes kolis tütre juurde elama,” näitab Ruukel.

Virgad koprad

Jõeäär on kopra kooritud ja langetatud puid täis. “Siin on tublit tööd tehtud,” tunnustab fotograaf Raigo. “Kui öösel siia satuks, oleks jõgi raginat täis,” usub ta.

Ümbruskonna jõed kanuuga risti-rästi läbi sõitnud Ruukelile tulevad langenud puud tuttavad ette. “See puu on siin olnud sellest ajast peale, kui mina alles hakkasin matku tegema,” näitab ta jõkke langenud võimsat tammemürakat, mis kevaditi veel elumärki ilmutab. Teise kopra langetatud hiigeltüve kohta teab Ruukel, et sellest said koprad jagu möödunud suvel.

Sel aastal on koprad talumeestele palju kahju teinud. Mis inimestel ja loodusel kobrastest kasu on, seda ei oska kanuuhuvilised välja mõelda.

Nii madalat aprillikuist veetaset tuleb Soomaal harva ette. Vett on asjatundjate sõnul tänavu nii vähe nagu suvisel põuaajal.

“Tänavu kadus lumi märkamatult. Kui kõik see lumi oleks alles jäänud, siis oleks maru vesi olnud,” teab Hein. Mitu aastat ilmavaatlusi teinud mees ennustab tänavust suurvett juunikuuks.

“Tasa, üks loom on vee peal,” manitseb liikumist esimesena märganud Ruukel. Tundmatu vee-elukas liigub aeglaselt mööda veepinnale langenud oksa, nagu kõnniks vee peal. Inimeste häälekõminast häiritud veeloom ujub kiiresti teisele kaldale, raputab oma pikka saba ja kaob.

Järgmist “eksootilist” looma märgatakse teisest paadist. See on väiksem, pika musta sabaga ja teeb samuti kähku minekut. Aeg -ajalt ilmub vaateväljale mõni haigur, part või luik.

Paadimatkale on kaasa tulnud ka kohalik kuulus usin ajalehtede kirjasaatja Hillar Kohv Viinahaualt. Kohvile meeldib rohkem pajatada sellest, kui mitu ajalehte ta kirjatükke avaldab ja et ta oma lemmiklaulja Anne Veskiga “sina peal” on.

Kaasavõetud kohvitermos on vembu visanud ja põhja vaid armetu tassitäie kohvi jätnud. Lõkkeplatsil mekib rohutee kohvilurrist isegi paremini. Lõkkel küpsetatud vorstikesed ja viinerid on nagu päris.