Külades punase autoga mustikaid ja kukeseeni jahtimas. Üks vähk ka
Kolm Kauksi meest ja koer kõõluvad silla peal, kui äkki hakkavad sebima. Üks meestest kisub pikad püksid jalast ja ronib põlvili vette. Võidurõõm sillal – kivi vilust välja ukerdanud vähk on käes!
Poisikesepõlves on mehed Lutsu jõest siitsamast kivide alt traadijupiga ja käsitsi sõralisi kätte saanud, pesukausitäie korraga. Vahepeal polnud aastaid neid üldse ja vahepeal olid sisse toodud kitsasõralised järvevähid. Aga see poiss on see kõige õigem laiasõraline jõevähk.
Nagu ammu kadunud mänguasjal lasevad mehed loomakesel oma tagurpidiliikumist demonstreerida ja meenutavad nippi, kuidas vähi lakka silitades saab ta uperpalliasendis uinuma panna. Keelatud lõbu ka, sest paari vähi jaoks, mis silla alt päikesekiirtes nii õnnekombel vastu punavad, külameestel püügiluba pole. Tahaks seda kalainspektorit näha, kes tuleks meestelt seda mälestushetke võtma!
Üle tee bussipeatusse on saabunud veel kolm meest ja punane auto. Neil on keskmine ämbritäis mustikaid ning teine ämber kukeseeni ka.
Meelis Kiljak ja Toivo Pilv iga päev metsas andide järel ei käi – noorte meeste asi, heidavad nad enda üle väikest nalja. Pole ju paha – olla iseenda peremees! Veidi vähem kui nelja kilo mustikate eest saab Meelis 85 krooni ning natuke üle kolme kilo kukeseente eest maksab kokkuostja Andri Sutt Toivole 95 krooni. Suitsurahaks ja natuke muuks ka.
Marjahinnad on juba teist aastat päris head – ei anna varasema kaheksa kuni kümne krooniga võrreldagi. Seenekilo algas sajast kroonist ja mustikad juuli algul 40 kroonist. “Ilusa mustika eest andsin algul viis krooni rohkem ka,” lisas Andri.
Oma punase autoga ostab ta metsaande kokku esimest suve, aga hommikupoolikuti käib ka ise metsas.
Selle suve teatrikülas Leevakul
Leevakul pakub Andri eriti head teenust – läheb ise korjaja juurde tuppa ja toob kaks kotitäit ilusaid kuldseid seeni. “Vahepeal olid ikka ilusamad, nüüd on kuiv,” on Andri hinnangutes õiglane. Ühes kotis on 5,71 kilo ja teises 3,3 kilo ning kokku tuleb koguni üheksa kilo seeni ja päevateenistuseks 405 krooni. “Ta toob mulle kogu aeg nii palju,” selgitab Andri ja viib plastkotid kahekorruselisse, poolesaja-aastasesse kortermajja tagasi.
Leevaku poe juures teatab autoraadio, et kell on viis. Kedagi ei astu välja ei poest ega ka Leevaku elektrijaama tagant metsateelt. On ka selliseid kokkuostjaid, kes ise kuulutust üles ei pane, vaid käivad kuulutajate saabumise eel – tulevad ja saavad saagi endale. Vaevalt et see praegu Leevakul nii on, sest on korjamishooaja vaiksem periood. Andril on kuulutus väljas ka Toolamaal ja sealtki põikab ta korraks läbi. Kuigi sinna on keegi midagi toonud vaid paaril korral, ei taha noor kokkuostja kedagi pettunult täiskorviga teeveerde jätta. Ei ole selgi korral kedagi.
“Olen sel nädalal esimest korda, kuus kilo vast sain,” hindab Suurmetsa küla bussipeatuses pensionär Maret Peedumäe saaki. “Pole ju paha – kolme tunni eest 160 krooni, 50 krooni tund.”
Korjajaid olla külas viimasel ajal väheks jäänud. “Kes on mujal tööd saanud, keda enam ei ole, jah,” võtab naine kokku.
Mõni kilomeeter eemal Andri kodukülas Jaanimõisas laob noormees järgmised sada krooni seenelisele peo peale. “Ma ei ole kaks nädalat käinud, täna läksin vaatama. Kui kõnnit, siis mõne ikka saat. Seenelisi on ju palju, aga nüüd kuivaga pole inimesi käinud, seepärast natuke sain,” ütleb proua ja kiirustab ratta seljas minema. Andri kiirustab viimasesse punkti Moostesse. Ja unustab kaalu koduküla bussipeatuse pingile.
Mustikad kui viinamarjad
Mooste järves kargavad külalapsed lakkamatult sillaotsast vette ning vanaemad leotavad alles kõndima õppinud põnne liiga soojas vees. Linakoja õue peal saab Andri selle päeva ilusaima portsu mustikaid. Korjaja ise ka imetleb, kui ilusad need on. “Korjad nagu viinamarju!” kiidab naine, kellele kõige enam meeldib korjata jõhvikaid ja kukeseeni. “Kui leiad ilusa marjamätta, siis on lausa elamus. Leidsime hiljaaegu niisuguse kukeseenepuntra, et oleks tahtnud lausa pildistada,” kirjeldab naine ja teeb kätega suure kaare, kujutledes neid kukeseenevälusid, mida sel suvel nähtud. Marjakombainiga tema juba metsa ei lähe. “Ei ole põnev!”
Andri on vahepeal Jaanimõisa tagasi kihutanud ja kaalu ära toonud.
Selle päeva teenistus on kahepeale küll vaid 87 krooni, kuid naine ja mees ei käi metsas teenimise pärast, vaid ütlevad, et marjul ja seenel käimine on pigem omamoodi haigus. “Aga selle tööga võiks suvel teenida küll,” teab naine.
Andri on seente eest sel suvel maksnud korra ühele inimesele peo peale isegi 1780 krooni.
Andri lööb arve kokku: 55 kilo mustikaid ja 16 kilo kukeseeni. See on korralik keskmine. “On päevi, kui kogub 70–80 kilo seeni ja restidest tuleb puudus kätte, aga on ka kolme-nelja kilo päevi,” võtab noormees kokku. Tal on jäänud veel puhastamata mustikad üle noppida, et ta saaks need puhastatutena parema hinnaga üle anda. Ja siis tuleb minna saja kilomeetri kaugusele Mustveesse kokkuostu ning koju tagasi.
