KÜLARAHVAS TEAB: õnnelik on see, kes kobrast näost näkku näinud

Kasukamood laseb kobrastel elada, aga metsamehed mitte

Matk "Jäljed lumel" ehk kas te olete kobrast kohanud

ANNELI AMMAS

Lõhnab nagu kala, kere nagu pardil ja maitseb nagu haavapuu, sõnab Läänemaa mees Toomas Laos, kui vanale UAZ-ile hääle sisse paneb, et linnasakstele kopraekskursiooni korraldada. Kobrast ta näidata ei luba.

Toomas Laos on üks õnnelikest, kes elus kopraga näost näkku kohtunud. "Olen näinud teda üle kraavi ujumas," kiidab head õnne Matsalu looduskaitseala teadur. Enamasti on inimesed kuulnud vaid tugevat sabasulpsu, kui võõrast märganud loom vee alla kaob.

üks Matsalu mees oli kord kohanud "kohe pudenema hakkavat" emakobrast. Seisnud mees kaldal hinge kinni pidades, et ülimalt ümmargune loom ei ehmuks ning enneaegu poegima ei hakkaks.

"Ta ju videviku loom ning väga erk iga krõpsu peale reageerima," keerab Laos müriseva masina lumisele ja kõrgele metsateele, mida mööda kunagi sõitis Tallinna-Virtsu rong.

"Näe, rebane on läinud, jäljed reas," näitab Laos teele.

Sillal jääb UAZ seisma ning Laos viitab lume alt paistvatele oksahunnikutele kahel pool sillaava. "Siin lõhkusid metsamehed mitu korda kopra ehitatud tammi ära, kuid ta ehitas selle üha uuesti," räägib mees. "Kopratammi lõhkumine on üks tänamatu töö - oks oksa haaval tuleb see imeehitus lahti võtta," räägib ta oma kogemusest. Okstest ja mudast ehitatud kopratammid tõmmatakse lahti traktoriga.

Selle silla lähedal elanud kobrastest kaks on langenud jahimeeste saagiks. ühe said jahimehed raudadega kätte, teine sattus ette kopra õppepäeval. "Kobraste kõige suurem asjatundja Nikolai Laanetu ajas kopra koera abil urust välja ning püüdis võrku," räägib ise elus ühele koprale vintpüssist pihta saanud Laos. "Laanetu tegi seda väga kogenult - noaga lõikas arterid läbi," lisab Laos jutu verise lõpu. "Ikka kahju, loom ju," tõdeb ta.

"Seal paistab urusuu," näitab Laos sillast veidi kaugemal mustendavasse kaldaauku. Vaata, mis sa vaatad, kobrast välja ei tule.

Vahepala kopra eluloost

Indiaanlased peavad kobrast oma vennaks. Targalt tamme ja maa-aluseid maju ehitav kobras paneb isegi inimese pelgliku närilise ees aukartust tundma.

"Inimesega on ta võrreldav selle poolest, kui tugevalt ta oskab ümbritsevat keskkonda enda eluks sobivaks muuta," selgitab Matsalu looduskaitseala teadusdirektor Aleksei Lotman. Kui on vähegi voolavat vett, mida paisutada, rajab ta tiigi ning ehitab selle kalda sisse uru või pesa.

Tegelikult on kobras orava, hiire, hamstri ja teiste näriliste sugulane. Kogukuselt on ta oma sugulastest väärikaim.

Eestist kadusid koprad 19. sajandi lõpus: vaiksetele tammiehitajatele sai saatuslikuks mood. Kui naised hakkasid kopra- ehk piibrinahkseid kasukaid kandma, siis mehed küttisid ennastunustavalt, kuni enam ühtegi koprapoissi alles polnud.

Eestisse toodi koprad uuesti 1957. aastal Venemaalt Jägala jõgikonda. Umbes samal ajal tuli osa kopraperesid ise Pihkvamaalt Lõuna-Eestisse, kust neid on hiljem mujale asustatud. Läänemaale toodi koprad paarkümmend aastat tagasi.

Kümmekond aastat tagasi loeti neid Eestis veel sadadega, kuid nüüd väidetavalt tuhandetes. Kasvanud arvukus pahandab eelkõige metsamehi. Läänemaal Rumpa kandis on koprad ajanud vussi hiljuti suure raha eest tehtud metsakuivenduse. Ilusad metsad on üle ujutatud ja kuivavad. Jõgevamaal langesid kopra näritud puud elektriliinile.

Kahjulik kobras

"Metsamehed on nende peale väga kurjad," ütleb Laos ja näitab taamal metsa. Paistab nagu oleks tegu seedritega. "Ei, ei, need on kuivanud kuused. Muidugi teeb pahaseks, kui 30-40 aastat kasvanud mets niimoodi ära kuivab," seletab giid ja lisab, et temale nad kurja teinud pole. "ühte heinamaad ujutavad üle, aga selle kannatab ära." Laos peab kopraid pigem kasulikeks, loodust mitmekesistavateks loomadeks.

"Näe, kaks hunti on siin kedagi piiranud," peatab Laos auto. Jäljed on värsked, siinkandis jooksvat ringi viiepealine kari. Laos räägib, et nägi kord jälgede järgi, et hundid olid kopraga maadelnud, kuid ilmselt oli näriline röövlite käest minema pääsenud. "Verd maas polnud," räägib ta.

Suurim vaenlane pidi koprale olema ilves, kes hiilides arglikule koprale kergemini ligi pääseb.

UAZ müriseb endist raudteetammi mööda edasi, kui järsku paistab ees lai jälg. "Siin on küll kobras tegutsenud," peatab Laos auto ning pole enam väga veendunud, et niimoodi lõpuks juhuslikult puuraidurit ennast ei kohta.

Loom on ühel pool teed võsa raiunud ning selle teisele poole vedanud. Maas on heledad laastud nagu ikka pärast metsatööd.

"Pesa on neil tee all ning kui siin õhtul hiirvaikselt seista, kostab, kuidas ta urus okste kallal nagistab," räägib Laos. Kas tumedasse vuntsi peidetud naeratus viitab jahimehejutule, ta ei ütle.

üks indiaanlane on kirjutanud, et kopra häälitsus kostab kaugelt nagu inimese kõne. Laos seda juttu ei usu.

Teisel pool kraavi on värskelt näritud puud. Nii kaua käib puu kallal, kuni tuul selle ümber lükkab. Ja ikka vee poole, sest kobras ei langeta puud valele poole. üks jõeharu on langenud puid täis. Puutumatu ürgloodus. See on nii langetamisest kui ka sellest, et paisutatud veekogu kaldad on koos puudega alla vajunud.

Igal aastal on mõni suur kopra näritud puu üle kraavi teele langenud. "Elame siin lähedal ja autoga teele jäänud inimesed käivad meilt saagi ja kirvest küsimas, et puud ära saagida ning edasi sõita," räägib külamees Udo Neemsalu. Tema tuli meilegi appi - UAZ sõi nii palju bensiini, et masin jäi enne ekskursiooni lõppu seisma.

Neemsalu on kodust ilusa pargitud kopranaha kaasa toonud. "Kellele kõige enam meeldib, saab endale - naine ütles nii," annab külamees nahka katsuda. Pehme ja ilus. "Nii hinnalist asja nüüd küll ei saa võtta," tõrjume ootamatut lahkust.

"Kellel kopranahast müts peas, oli vanasti tehtud mees," pilgutab Neemsalu silma ja vajutab vana jänesenahast läkiläki sügavamale pähe.

Kasulik kobras

Matsalu looduskaitseala teadurid kiidavad kobrast kui looduskaitsjat. Oma tammidega ehitab ta loodust puhastavaid biotiike, põhimõttelt samasuguseid nagu inimenegi. "Vesi jääb paisu taha pidama ning halvad ained settivad põhja ning vetikad omastavad seda jama, mille inimene on vette saatnud," räägib teadur Kaarel Kaisel.

Aleksei Lotman kiidab kobrast, et ta tasakaalustab looduses inimese ülemäära entusiastlikku kuivendustegevust. Kasari jõele ootavad looduskaitsjad kobrast tammi ehitama, et kraavidega rikutud veerezhiimi parandada. "Oleme lootuse kaotanud, ei ta tule," naerab Lotman.

Teistel loomadel, ka Matsalu arvukatel lindudel taimetoidulistest kobrastest ohtu pole. Pigem vastupidi, enamasti on tema paisutatud veest teistelgi kasu. Sinna, kus kobras, sigineb rohkem ka kalatoidulisi saarmaid, kes ise tammiehitusega toime ei tule.

"Võib-olla haavad nutavad oma põlist vabadust taga, seda me ju ei tea," naerab teadur Eve Mägi. Kobras sööb paju-, haava- ja kasekoort. Teisi puid kasutab ehitusmaterjalina.

Suvel sööb taimi, talveks veab uru juurde vee alla oksad varuks - kui jää ojale peale tuleb, ei jää ta urus nälga.

"Näete, seal on kärp läinud, seal kährik," viitab Toomas Laos. "Ja seal on inimjäljed." Need olid sel pikal ringsõidul ainukesed. Meie enda omad. Loomadele uurida.