Eile tähistas oma 107. sünnipäeva maailma vanim eestlane, Läänemaa Kullamaa koguduse liige Elisabet Pärkson, kelle hingekarjasega päkapikud kokku trehvasid.

Paari päeva eest seisis kirikuõpetaja Ants Leedjärv kesk õue, labidas pihus, näost must kui põrguline. Loopis suure kühvliga turvast. Olla kõikse etem ja odavam kütteaine. Ega elu pärisametist küsi, kõiki töid on vaja teha. Õpetaja on ka naabri lehmal sünnitamisel abiks käinud.

Viimase aja tähtsaim käimine oli õpetajal aga koguduse vanima liikme, 107. sünnipäeva tähistava Elisabet Pärksoni õnnitlemine. Õpetaja võttis käigu ette varakult ning oli õnnelik, et väisamise ajal oli proua Pärksoni meel helge. Maailma vanim eestlane elab Märjamaa vallas Soosalu külas.

Samal ajal kui presidendi käsundusohvitseriga tipnenud õnnitlejate voor proua Elisabeti austas, pidas õpetaja hoopis koolilastele jutlust. Kullamaal on kuusteist aastat vana tava, et kooliaasta lõpeb kooli jumalateenistusega.

Läänemaa suurim kogudus

Vastates küsimusele, kuidas aasta läks, ei räägi õpetaja sõnagi endast. Ainult Püha Johannese kogudusest, mis on oma poole tuhande liikmega Läänemaa suurim.

Õpetajal on meeles neli laulatust ja üks kuldlaulatus. Sellist aastat ei mäletagi. Üks laulatus saanud alguse nii, et üle kümne aasta koos elanud paari kümneaastane poeg hakanud uurima: miks emal ja isal on eri nimi? Niikaua uurinud, kuni vanemail tuli altari ette astuda.

Mida õpetaja jõuluvanalt soovib? “Valgeid jõule.” Arupidamise järel lisab: “Valge on rõõmu ja puhtuse värv. Kui meie ümber on jõuluajal valge talv, siis see aitab paremini esile tuua ilu, sära ja rõõmu, mis inimeste südametes jõuluajal on. Ka paras pakane oma kargusega kuulub siia juurde. Sest minu arusaamist mööda on ka meie usk midagi karget, selget, puhast. Sellises ümbruses on julge ja hea end tunda.”

Nii arvas turbahunniku kõrval labidale toetuv mees, kes on kogudust kolmkümmend aastat teeninud.