Kullengas hukkunud sängitati kalmistule
Eile maeti Lääne-Virumaal Vistla sõjameeste kalmistule ümber viie 1944. aastal hukkunud Eesti sõduri säilmed, mis kaks nädalat varem olid välja kaevatud Kullenga ühishauast.
Saksa sõjaväes sõdinud mehed hukkusid Kullenga külas samal päeval 1944. aasta septembris, kui sealsamas läheduses peeti Porkuni lahing. “Emajõe rinne lagunes septembris ning venelased hakkasid väga kiiresti Põhja-Eesti poole murdma. Sakslaste Narva rindelt taganevad üksused ei saanud enam välja ja seetõttu tekkis väga palju spontaanseid kokkupõrkeid,” selgitas Kullenga külas hukkunud meeste saatust väljakaevamistel osalenud Arnold Unt. Tolle aja suuremad lahingud peeti Avinurmes ja Porkunis.
Muinsuskaitseameti inspektorina töötava Undi sõnul langes tol päeval Kullenga külas kaheksa eestlast, kellest üks maeti kohe eemale ning kahe hukkunu säilmed maeti ümber juba mitukümmend aastat tagasi. “Meeste matmise ajal tehti ruudulisele vihikulehele ka skeem ja kirjutati nende nimed üles. See tegi kaevamise ka palju lihtsamaks,” rääkis Unt.
Haavatud lasti maha
Viie hukkunu säilmetest neli olid heas korras, kuid ühest olid alles vaid üksikud luud. “Kuid tema luud olid normaalses asendis, mis tähendab, et inimene oli sinna kindlasti maetud.” Undi sõnul on aga üks sõjamees tõe-näoliselt tapetud kõiki konventsioone rikkudes. “Lähimaa pealt lasti tal kuul läbi pea. Kuna samal mehel oli ka killuline jalaluumurd, siis viitab see, et haavatud vangidega ei viitsitud lihtsalt jamada ja ta tapeti lihtsalt jõhkralt ära.”
Seni on teada ühe hukkunu sugulased, kes väljakaevamistele ka kohale sõitsid. “Kui me isegi ühe sõduri kindlalt identifitseerime, on see väga kõva sõna,” selgitas Unt ning lisas, et selleks tuleb teha 3600 krooni maksev DNA-analüüs. “Kõige tõenäolisema langenu luustikult võtsime proovimaterjali. Kui hukkunu lapsed leiavad aega ja raha, siis saab võrdleva proovi ära teha.”
Heino Mutt, kelle isa Andrei Kullenga külas hukkus, ütles aga, et tõenäoliselt ta enam DNA-proove tegema ei hakka. “See on nii kallis lõbu,” lausus ta.
Väljakaevamiste initsiaatoriks olnud Tamsalu vallavanem Toomas Uudeberg rääkis, et otsus Kullenga külas hukkunute ümbermatmise kohta tehti juba ammu. “Porkuni lahingus hukkunud maeti omal ajal Vistla ja Sauevälja ühishaudadesse, aga me rajasime nende jaoks Vistlasse sõjameeste kalmistu. Kuna Kullenga mehed hukkusid põhimõtteliselt samas lahingus, aga lahingutandrist kaugemal, siis kohalikud matsid nad seal ka maha,” selgitas Uudeberg. “Ühe põlvkonna mehed ja saatuse- kaaslased võiksid puhata ka koos teistega,” lisas ta.
Kullenga külas hukkusid Andrei Mutt, Markus Veske, Janson Orest, Heino Raudsepp, Heinrich Purik, Alfred Oru, Ilmar Kaldas ning Mihkel Annusvere.
Valter Ojakäär pääses napilt
•• 1944. aasta 21. septembril Kullenga külas juhtunud sündmusi nägi pealt tollal 14-aastane Hubert Ainsaar.
•• “Kadila poolt metsast tulid kaks meest kollase DKW-mootorrattaga ja jäid nõutult seisma. Läksin neile vastu ja nad küsisid, kas külas venelasi on,” meenutas Ainsaar eile. “Ütlesin, et kaks Vene tanki sõitsid varem Rakvere poole. Seepeale viipas üks meestest kiivriga ning järsku oli terve metsaäär mehi täis.”
Ainsaare sõnul ei olnud tegemist mitte niivõrd läbimurdega, kuivõrd Lääne-Eestist ja saartelt pärit meeste tungiga kodu poole. •• “Põhiliselt olid seal minu meelest piirivalve rügementide ja Eesti 20. diviisi mehed,” rääkis Ainsaar. Kogu raskerelvastuse olevat nad jätnud metsa äärde. “Kaks tankitõrjekahurit, üks haubits, paar miinipildujat,” loetles ta.
•• Mehed olevat suundunud Porkuni poole otse läbi Ainsaare koduõue. Ühel hetkel avati siiski tuli ning muu hulgas lasid venelased õhku ühe veoauto. “Veoautos sai surma kaks meest, veel kuus meest korjati kokku põldudelt. Üks ka otse meie õue pealt,” rääkis Ainsaar.
•• Tankimürsu tabamuse saanud veokist pääses aga imekombel Valter Ojakäär, kes hüppas vahetult enne tabamust autokastist maha.
