Külli Sulg: Peterburi Jaani kirik avab uksed veebruaris


Külli Sulg: Peterburi Jaani kirik avab uksed veebruaris
Tänutäheks valitsuse toetuse eest Peterburi Jaani kiriku taastamisele andis Külli Sulg peaminister Andrus Ansipile üle meie isaisade poolt 1860. aastal Jaani kiriku seina laotud müürikivi. Arno Mikkor

Peterburi Eesti Seltsi juhatuse liige ja Peterburi Jaani koguduse esindaja Külli Sulg kinnitab, et Jaani kiriku uksed avatakse veebruaris kõigi raskuste kiuste.

•• Kui palju eestlasi Peterburi kogukonnas praegu üldse on?

Enne revolutsiooni elas Peterburis 50 000 eestlast, kuid praegust täpset arvu on võimatu öelda. Viimasel rahvaloendusel 2002. aastal küsimust rahvuse kohta ei olnud ja ainult Eesti patrioodid, sealhulgas ka mina, lisasid ankeedi andmetesse, et on eestlased. Linnade kaupa arvestust rahvaloendusel ei tehtud, aga üle Venemaa panid end eestlastena kirja 26 000 inimest.

•• Peterburi puhul räägitakse siiski praegu 3500 eestlasest.

Võimalik, aga statistikaandmetest ma seda arvu ei ole leidnud. Ma armastan ametlikke andmeid. Arvan, et kunagi, umbes kümme aastat tagasi, oli meid 5000. Nüüd ehk 2000–3000 ümber. Aktiivselt osaleb Peterburi Eesti Seltsi korraldatavatel suurüritustel umbes paarsada inimest.

•• Kui aktiivsed te üldse olete? Mida eestlaste kogukonnas teete?

Esindan Ülemaailmses Eesti Kesknõukogus kõiki Venemaa eestlasi ja võrreldes aruannetega, mis sõsarseltsidest igal aastal saadetakse, võin öelda, et Peterburi eestlased on väga aktiivsed. Meil on oma laulukoor, tantsuansambel, käsitööring, eesti keele kursused lastele ja täiskasvanutele. Samuti igakuised jumalateenistused tänu pastor Enn Salvestele. Võrdluseks: Moskvas toimub jumalateenistus vaid kord aastas. Meie tegevuses on paralleelselt kaks suunda. Üks on meie omavaheline, eestlusega seotud, teise eesmärk on esindada Eestit ja eestlasi Peterburis. Peterburi linn sai möödunud aastal UNESCO auhinna tolerantsuse eest, linnas tegutseb rahvuste maja, kus on esindatud kõik rahvused. Kõigile ülelinnalistele üritustele kutsutakse ka vähemusrahvuste esindajaid. Peterburi eestlased osalevad alati eesmärgiga tutvustada eesti kultuuri. Meie naised, keda kutsume küll tüdrukuteks, tikkisid endale ise rahvariided. Teadagi on aga Eesti rahvariided ju eri kihelkondadest, need on väga värvikad ja meeldivad kõigile.

•• Põhjuseks on siis värvikirevus?

(Naerab.) Usun, et mitte ainult see. Ikka meie suhtumine. Ja eestlastesse suhtuvad tavainimesed siin väga hästi.

•• Isekeskis peate te ju ka muid regulaarseid üritusi?

Traditsiooniliselt peame keelepäevi, sellel aastal on nende 10 aasta juubel. Kaks korda aastas, kevadel ja sügisel, koristame Smolenski kalmistut. Seal, kuhu on maetud Wiedemann (keeleteadlane Ferdinand Johann Wiedemann – toim). Paigaldasime Wiedemannile uue mälestuskivi G. F. Parroti haua kõrvale, sest Wiedemanni haud on hävitatud – sinna ehitati tuletõrjedepoo. Ilusast mustast marmorist ausammas võeti maha ja viidi kusagile… See oli muinsuskaitse all, aga läks lihtsalt kaduma. Kujutate ette? Korraldame temaatilisi õhtuid, viimased olid pühendatud Georg Otsa ja Raimond Valgre loomingule.

•• Kas saate kusagilt toetust ka või käib kõik oma initsiatiivist?

Jah, rahalist toetust saame rahvuskaaslaste programmi alusel. Tegemist on projektipõhise toetusega ja eelkõige on need seotud Eesti külastustega. Näiteks laulukoor Kaja käis just Tartus vaimuliku muusika festivalil, eelmisel aastal osales meie tantsurühm Neevo ESTO-l, jällegi tänu toetusele Eestist. Kuna meil ei ole enda ruume, siis…

•• … need tulevad ju renoveerimisel olevasse Peterburi Jaani kirikusse!

Kindlasti, sest kirikut ehitatakse ka meie jaoks. Meil on ju kodu vaja! Kogu probleem ongi selles, et ilma selleta kaotame võõrsil inimesi ja sidemeid. Iga kord on üritused eri kohtades, iga kord tuleb otsida uusi ruume. Püüa­me neid saada tasuta, tutvuste ja sõprussidemete kaudu. Aga maailm muutub nii kiiresti, kõi­ge aluseks on saanud raha. Võib-olla mõnes suhtes on inimesed ka veidi rikutud ja ärahellitatud, nad on harjunud, et kõike saab ilma, nagu sotsialismi ajal.

•• Eks ka Eestis ollakse harjunud vana kombe kohaselt raha niisama saama, kuigi tõsi, seda kohtab järjest vähem.

Jah, Eestis hakkab see kaduma, kuid Venemaa inimestel on see sügavalt sees. Minu jaoks pole veel selge, kas valitsuse kursi järgi oleme me sotsialismis või kapitalismis – pooled on ilmselt esimeses, pooled teises.

•• Seda ei tea Venemaal vist keegi?

Loe veel

Valitsuse poliitika ei ole selles suhtes tõesti selge. Sotsiaalsed probleemid on nii sügavad ja vaeseid on nii palju, et 50% kindlasti peab olema sotsialismis, et ära elada (naerab).

•• Viitasite eesti keele kursustele. Kuivõrd on eesti keele oskus ja rääkimine perekondades säilinud?

Perekondades suhtleb vabalt eesti keeles ehk 50% kogu eestlaskonnast. Üsna normaalne. Ma pean muidugi ütlema, et see on vanem põlvkond. Aga on ka tublisid noori, kes on Venemaal sündinud ja kelle vanemad on Venemaal sündinud, kuid kes valdavad eesti keelt. Oma üritustel ja kohtumistel püüame rääkida ikka eesti keelt, aga lõpetuseks teeme alati kokkuvõtte vene keeles, et kõik aru saaksid ja et inimesed midagi segamini ei ajaks. Mulle öeldakse töö juures ikka, et eesti keel on tohutult kiire keel: kuidas sa küll ühe minutiga nii palju jõuad ära rääkida? Elu näitab, et kui sa iga päev keelt ei kasuta, muutub ta võõraks.

•• Mis keeles te mõtlete?

Oleneb olukorrast. Tegelikult ikka eesti keeles. Aga kui ametiasju ajan, siis vene keeles. Ma ajan siiani segi sugu on-ona, kui hakkan eesti keeles mõtlema. Eesti keeles ju sugude vahet ei ole. Eesti keel on laulev ja püüan ka vene keelt laulvamaks venitada: sdelalaaaa jne. Siis saan vastuseks: a ja ne ona, ja on. Siis viskan käega ja vastuseks on: kakaja raznitsa!

•• Kus te töötate?

Kunagi töötasin kirjastuses Aurora, nüüd olen erafirmas, küll mitte oma erialal. Olen personalijuht.

•• Missugune on teie taust? Te pole ju Venemaal sündinud?

Ei, olen Pärnus sündinud ja Koidula kooli lõpetanud. Mu vanem õde läks suunamisega Peterburi ülikooli matemaatikat õppima – sisseastumiseksamid tuli sooritada Tallinnas eesti keeles. Sõitsin koolivaheajal talle külla ja armusin Peterburi linna. Otsustasin õe eeskujul ka ise minna õppima Peterburi ülikooli. Kuna ma vene keelt hästi ei vallanud, reaalainetes ka eriti tugev ei olnud, valisin soome filoloogia. Tookordki sain ülikooli soome filoloogia teaduskonda sisse kolmandal katsel. Edasi läks nagu ikka: armastus, abielu, lapsed. Nõukogude ajal polnud erilisi probleeme: Leningradi–Pärnu Ikarus-busside juhid olid mulle kõik tuttavad, üliõpilasele maksis pilet kolm rubla ja 87 kopikat. Kui Leningradi elust kõrini sai, istusid bussi ja olid hommikul Pärnus. Algul töötasin Inturistis, pärast olin kirjastuses Aurora soome keele toimetajaks, tõlkijaks ja korrektoriks. Aga siis tuli perestroika…

•• … ja kõik läks viltu?

Nojah, võib ka nii öelda. Kohe selgitan, miks. Eesti taasiseseisvumisega muutusime automaatselt väliseestlasteks. Kukkusime Eestist ära ega saanud midagi teha, et n-ö endisi aegu tagasi saada – piir oli järsku vahel. Siis tekkiski masendus: kus meie juured siis on, kes ja kus me üleüldse oleme? Midagi tuli ette võtta ja nii me siis tegimegi Moskva Eesti Seltsi tolleaegse esimehe Riho Nõmmikuga 1990-ndate lõpus Eesti valitsusele pöördumise ettepanekutega eestluse säilitamiseks Venemaal. Meie ettepanekud saidki rahvuskaaslaste program­mi aluseks. Eestis hakkasid sellega kohe tegelema Jüri Trei välisministeeriumist ja Madis Järv kultuuriministeeriumist. Ja asi hakkas liikuma. Ma ei uskunud, et saame Eesti riigilt sellise positiivse suhtumise osaliseks! See programm töötab nüüd kõigi välismaal elavate eestlaste heaks. Kui me omavahel ei suhtleks, siis läheb nii, et kuna Eesti on kiiresti edasi arenenud, ei ole ta suuteline meid, Venemaa eestlasi, enam mõistma. Teil on siin PIN-kalkulaatorid, sülearvutid jne. Meil ei ole rohkem kui pooltel isegi internetti, mobiile samuti! Aga see on Venemaa jaoks nii normaalne. Me ei ole ärahellitatud ja kapriissed.

•• Kas Eestis elavad eestlased on?

Eestlased on peale seda kümmet aastat ilusat elu veidi kapriissed jah. Ja ma küll ei näe, et teil oleks siin eriti raske kriisiperiood. Venemaal on elu palju raskem.

•• Minnes Peterburi Jaani kiriku juurde tagasi: kas teie olete seal juhatuse esimees?

Olin pikka aega kiriku juhatuse esimees, aga meie põhikirja järgi saab juhatuse esimees olla ainult pastor. Ingeri kiriku seaduste järgi ei tohi aga pastor olla naine ja seetõttu on Ingeri kiriku piiskop Aare Kuukauppi ametlikult meie juhatuse esimees, tegelikult ajan asju mina.

•• Nii et te ei kuulu Eesti luteri kiriku alla?

Kogudus taasasutati Peterburis 1995 ja registreeriti tõepoolest Eesti kiriku alla. Kuna aga Eesti luteri kirik ei olnud Venemaal registreeritud, läksime me 1999. aastal Ingeri kiriku alla. Kogudus ei saa eraldi eksisteerida, ta peab kuuluma mingi kiriku koosseisu.

•• Kuidas kiriku renoveerimine üldse pihta hakkas? Esimesed toetused tulid ju Eestist?

Jah, Mart Laari valitsuse ajal saime esimesed 200 000 krooni. Jüri Trei oli Peterburis konsuliks, leidis kusagilt arhiivist materjali Peterburi Jaani kiriku kohta ja hakkas seda asja uurima ning ajama. Initsiatiivgrupp pöördus 1999. aastal Mart Laari poole palvega toetada kiriku renoveerimistöid. Selle raha eest tehti esimene projekt ja saime kirikusse elektri sisse. Muide, selle projekti järgi jäi maja samasuguseks, nagu ta oli, nelja korrusega. Nimelt sai meie kirikuhoone 1930. aastatel kõige rohkem kannatada: ta ehitati tundmatuseni ümber – trepikoda ette, torn võeti maha ja hoone ei tuletanud enam sugugi kirikut meelde.

•• Ilmselt on see aeg olnud teile tohutult närvesööv?

Vahel tõepoolest. Õhtul tuled koju ja mõtled: lootusetu! Heidad magama, ajudes sipelgapesa: kuidas situatsioonist välja keerutada, mida kirikuga edasi teha? Magad välja ja hommikul tegutsed edasi.

•• Sest te teate sisimas, et kirik saab valmis?

Sisetunne ütleb ja ma tean, et kui Eesti valitsus tegelikult selle asja kätte võttis, siis ta tõesti ka toetab kiriku lõpuni renoveerimist. Jah, muidugi on seegi käinud tõusude ja mõõnadega. Septembris 2007 sain Aivar Mäelt kirja, et projekt külmutatakse. Saatsin talle vastuse, et ainult üle minu laiba!

•• Kui palju on teie ees olnud Peterburi linnavõimu poolseid takistusi?

Oli oht, et meilt võetakse hoone ja maa ära. 2001. aastal lisati kirik muinsuskaitseobjektide nimekirja, ja selles suhtes meil vedas. Ehitamise teeb see muidugi tunduvalt kallimaks, järelevalve on peal, kõike kontrollitakse, kõik peab olema nii, nagu kunagi alguses. Sellega olid meil suured probleemid, sest tänapäeva nõudmised on ju muutunud: näiteks tuletõrje nõuab, et auto mahuks väravast läbi, aga vanasti polnudki ju selliseid autosid. Teisalt saime me just tänu muinsuskaitsele venitada, et meilt kirikut ära ei võetud.

•• Kuidas saab teilt kirikut ära võtta?!

Eestlased ehitasid juhuslikult kiriku väga ilusasse ja perspektiivsesse kohta – läheduses on Uus Holland, kuhu tuleb äri- ja kultuurikeskus. Siinsamas lähedal asuvad Maria teater ja selle kontserdisaal ning Peterburi konservatoorium. Loomulikult leidus inimesi ja firmasid, kes tahtsid kirikualust territooriumi endale saada. Just maaga oligi meil probleem. Hoonet ei saanud nad ära võtta, sest ta oli muinsuskaitse all.

•• Kirikut ei saa ju niisama teise kohta transportida, et sellealust maad kätte saada?

Meil on linnavõimudega leping, mille järgi peame hoonet korras hoidma, ja kui see oleks jõudnud lagunemisohtliku seisundini, oleks muinsuskaitsekomitee teinud otsuse, et hoone ei ole enam elamis- ja kasutamiskõlb­lik, ja ta muinsuskaitse objektide nimistust maha võtnud. Nii lihtsalt see Venemaal käibki! Esimene märk sellest, et asi võtab halva pöörde, oli 2005. aastal. Mul on nimelt tuttavaid linnavalitsuses ja nad ütlesid, et Moskva ärimehed on sellest maast väga huvitatud ja tahavad sinna hotelli ehitada. Hoone oli antud meile tasuta tähtajaliseks kasutamiseks. Maa, mis kuulub kiriku alla, on ka tasuta. Aga meile pandi järsku rent peale. Kõrge rent, kvartalis üle tuhande euro. Mulle seletati seda sellega, et kuna me ei ole aastaid midagi teinud, siis viidi kirikualune maa tasuta staatusest mingisse teise, tasulisse staatusesse. Urmas Paet külastas kultuuriministrina Peterburi 300 aasta juubeli ajal ja kohtus ka kohaliku eestlaskonnaga. Rääkisime talle meie probleemidest ja ta aitas neid lahendada. Juba septembris kohtusime Eesti Kontserdi direktori Aivar Mäega, keda valitsus oli volitanud Jaani kiriku taastamise küsimustega tegelema.

•• Kuid nüüd ju kõik toimib ja järgmise aasta 20. veebruaril peaks kirik ka avatama?

Nii peaks olema jah. Tänu Eesti Vabariigi valitsuse kindlameelsele hoiakule ehitustööd käivad. Väga kiiresti ja mulle tundub, et ehitatakse ka väga kvaliteetselt. Ehitustööde eest vastutab Eesti firma Facio Ehitus, allfirmad on Peterburist. Ja kirik on juba kiriku nägu! Torn on olemas, rist on üleval, aknad ees, ehitatakse vaheseinu. Saali on ka juba näha. Kuna tegelikult alustati ehituse põhitöid alles eelmise aasta mais ning juulis said ehitajad lõpliku ehitusloa – vahepealse aja lõhkusid nad vaheseinu, koristasid ja viisid prügi minema –, siis see, mis nad on ära teinud, on tõesti tubli. Ehitada nii kiiresti muinsuskaitse all olevat objekti on tõesti hämmastav. Ja eestlaste suhtumine – kui palju on annetusi tehtud!

•• Kui palju on ehitus üldse maksma läinud?

Finantside eest vastutab Eesti Kontsert, jutud käivad summast kusagil 130 miljoni piirides.

•• Milline on kiriku tulevik?

Sügisel, kui kirik on ikka juba täiesti kiriku moodi, on meil õigus hakata tegelema selle kogudusele tagastamisega. Päri­selt tagastamisega. Osaliselt ole­me juba nõutavad paberid kokku saanud. Varem ei olnud seda võimalik teha: järsku otsustame sinna hoopis kasiino ehitada! Ja siis saab kirikust eesti kultuuri keskus, kuhu tulevad arhiiv, eesti seltsi ruumid, Jaani koguduse tuba, pastori tuba ja võimalus korraldada kontserte. Venemaa seaduste järgi ei tohi kogudused tegeleda äritegevusega kasusaamise eesmärgil, teenida tohib ainult iseenda kulude katteks ja elama peaksime annetustest. See on pea­aegu võimatu – me ei saa ju kogu aeg, käed avali, raha nuiata! Aga ma loodan, et olukord muutub, sest näiteks Ingeri ja Saksa kirik korraldavad kontserte ning Eesti kollektiivid esinevad tihti just seal. Tulevikus saavad nad meie ruume kasutada. Kirik saab koduks nii koguduse kui ka seltsi liikmetele, eestlastele, kes Peterburi külla tulevad. Ning sellest hoonest kujuneb kirik-kontserdisaal.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare