Kümned tuhanded aulid ehk lennukiga linde loendamas
Kuna OÜ Nelja Energia soovib juba kolme aasta pärast alustada Hiiumaa looderanniku lähistel asuvatele madalikele ülisuure avamere tuulepargi rajamist, uurivad meie linnumehed, kuidas võib hulljulge arendusplaan sealseid veelinde mõjutada.
Praegu pole ornitoloogidel õieti mingeid andmeid, mis ja kui palju täpsemalt eri sulelisi sel mõõtmatuna tunduval merealal esineb, ning esialgse ülevaate saamiseks käivad nad neid lennukilt uurimas.
Loenduse tarbeks kannab nelja linnuteadlast Hiiumaa poole piirivalve lennusalga väikelennuk, millega muidu käiakse merelt muu hulgas ka õlireostusi otsimas. Selle lennuga on meestel plaanis kolmekilomeetriste vahedega läbi kammida kogu kavandatava tuulepargi alla jääv meri, kus aastate pärast hakkavad sajad generaatorid tuulest elektrit jahvatama.
Üle Osmussaare ja Pakrite lennates seavad mehed end kahel pool akende all peagi algavaks loenduseks valmis. Hiiumaa lähistele jõudes uurivad kõik pingsalt päikese käes helklevat merepinda ning mehed ei vaheta omavahel mitte ühtki sõna. Siis ühtäkki raksatavad läbi kõrvulukustava mootoriplärina Andres Kuresoo kiired hüüatused: “Aul viis! Aul kakskümmend! Aul viiskümmend! Aul kakssada viiskümmend!”
Tema hüüatuste valang suu all hoitavasse märkmepaberit asendavasse diktofoni jätkub veel mõne sekundi vältel ning vaikimine annab märku, et lennuk on jõudnud üle lennata esimesest suurest aulide grupist.
Esmapilgul jääb Kuresoo sõnade tähendus arusaamatuks. Mõne aja pärast siiski koidab, et “aul” tähistab linnuliiki ja number selle taga nähtud isendite hulka.
Ja siis on jälle kuulda vaid saja meetri kõrgusel õhku kündva lennuki mootoripõrinat. Silmates aga varsti veepinnal uusi lennukimüra eest pagevaid valgete täpikeste parvesid, algab taas “tulistamine”.
“Aul sada! Aul viissada! Aul kuussada! Aul kolmkümmend seitse!” vuristab Kuresoo ning takerdub korraks ühe valgete täppide kohal tiirutava kajaka otsa. “Hõbekajakas… Ei… Kalakajakas üks! Aul viiskümmend viis! Aul kakssada!…” Tasasemat pobinat kostab ka Leho Luigujõe poolt.
Üksteise järel mööduvad tuhandepäised aulide grupid. Kajakate kõrval ei jää meestel märkamata ka paarkümmend mustvaerast.
Heledad täpikesed
Kuidas aga on võimalik lainetel loksuvatel heledates täpikestes ära tunda konkreetne linnuliik ja samas ka nende hulka määrata? “Loevad kogemused, eks ikka kogemuste abil. Näiteks mina olen linnuvaatluse- ja loendamisega tegelenud juba kolmkümmend aastat,” kostab Kuresoo pärast loenduse lõppu, uhkusehelk selgetes silmades säramas.
Lennukist maha astudes võetakse loenduse esialgsed tulemused kokku. “Võib öelda, et nägime kümneid ja kümneid tuhandeid linde, täpsemaid numbreid pole võimalik veel välja tuua,” sõnavad mehed.
