Tibukollases hiigelsuures tuuletõmbusega hoones jalutavad pruunid ning musta-valgekirjud lehmad. Mõni näksab silotuusti, mõni sügab oranži harja all lõuaalust ja selga, mõni limpsab soola. Osa, need vanemad ja kabla otsas elama harjunud, lebavad, seljad koos, torudega eraldatud lahtrites termolinadel.

Kaks korda päevas sõidab laudast läbi traktor, mille taga mikser, mis silo, mineraalid, jõusööda, jahu segi segab ning poetab kahele poole loomade toidulauale. See toit on päevast päeva sama – lehm annab parema piima, kui ta väga ühesugust, tasakaalustatud toitu sööb. Aeg-ajal sõidab sõnnikupuhastaja ehk üks harjadega toru risti läbi loomade elutoa.

Hommikul ja õhtupoolikul, kui kell kukub – kui arvuti andmeil lüpsiaeg algab, saabuvad lüpsjad ning talitaja ajab loomad puhtusest läikivale platsile. Sealt edasi asub tööle elektrikoer ehk torudest värav, mis loomi kaldpinda mööda edasi liikuma sunnib. Lõpuks peab ta jõudma kosmoselaeva meenutavale lüpsiplatsile ehk torudega eraldatud vahedesse ja ennast lüpsta laskma. Enne läbib lehm värava, kus arvuti ta kenasti kirja paneb – looma kaelas on väike karbike ehk responder.

Lüpsja ise seisab kanalis keset “kosmoselaeva” ning tegutseb kiirelt: vajutab nupule, puhastab udarad, teeb ise eellüpsi – tõmbab igat udarat korra – ning torkab masina nisade külge. Piim jookseb torusid mööda läbi jahutuse suurde läikivasse tsisterni. Sellist kohta, kust värskelt lüpstud piima kassile tassi peale anda, polegi.

“Füüsilist tööd pole siin enam midagi, ainult nädalas korra lüpsiplatsi käsitsi küürimine,” lausub Kuningamäe lüpsifarmi perenaine Virve Kens.

Muinasjutu varjuküljed

Selline muinasjutt on Eestis kõige rohkem kümnes farmis. Ülejäänud näevad välja üsna samasugused nagu kümme aastat tagasi. Ka Kuningamäel pesti lüpsinõusid veel kuu aega tagasi väikses kulunud ruumis. Lüpsja vedas rasket lüpsimasinat ühe lehma juurest teise juurde.

Aga kui Kuningamäe uues laudas kulub 150 lehma – nii palju on neid praegu, aga tuleb ligi kolm korda nii palju – lüpsile kaks tundi kahe inimesega, siis varem läks kolmekesi kolm ja pool tundi.

Inimesed kiidavad, et uued laudad on eriti lehmasõbralikud ja ka piim, mis sealt tuleb, on eriti hea. “Hea juustupiima saab tervelt, stressivabalt, õigesti toidetud lehmalt,” selgitab E-Piima juhatuse esimees Jaanus Murakas. “Vanasti tehti laudad lüpsja järgi, nüüd lehmade jaoks.”

Viimane tähendab, et laudad on külmad ja tuulised ning Kuningamäe perenaise sõnul on mõni lüpsja seepeale ukselt tagasi läinud. “Lehmadele sobib kõige paremini tuul viis meetrit sekundis ning parim soojus on nende jaoks miinus viis kuni pluss viisteist,” teab farmiseadmete müüja Mikko Selg.

Vanadele loomadele, kes eluaeg lõa otsas oma asemel elanud, on suures laudas ringikäimine vabadus, mida inimesed nimetavad lehmade loomulikuks eluks, kurnav. Kogemused näitavat, et kolmandik loomi ei pea “korterivahetusele” vastu.

Kuningamäe lüpsifarm

Uus farm maksab 18 miljonit

400 lehma kohta 3 lüpsjat

•• Omanik OÜ Viraito, mis tuletatud Virve, Raineri ja Toivo nimedest. Virve ja Toivo on ema-isa, Rainer nende poeg ning lisaks hoiab farmi raamatupidamist korras tütar Ingrid Tõnissalu.

•• Kuningamäe farmis töötab kokku 17 inimest, neist kolm lüpsjat, ülejäänud talitajad, traktoristid ja pereliikmed kõike juhtimas.

•• Uus farm läks maksma 18 miljonit krooni, millest ligi poole andis euroraha ehk SAPARD.

•• Lauta mahub 426 lehma, kellest 144 on Hollandist ostetavad Holsteini tõugu loomad. A.A.