Kurkse väinas paistis kümme aastat tagasi petlik päike

 (2)
Kurkse väinas paistis kümme aastat tagasi petlik päike
Terje Lepp

Kurkse tragöödiat meenutava kivihunniku juures õitsevad lilled ja põlevad küünlad ka kümme aastat pärast 14 inimelu nõudnud julma sügisööd.

Kümme aastat tagasi vapustas Eestit Kurkse tragöödia, kus Eesti kaitsevägi kandis rahuaja tingimustes ajaloo suurima kaotuse – 14 noort meest hukkus hulljulgel õppusel.

Päike paistis, aga meri oli sünge ja tuult parasjagu – kõlab ju peaaegu nagu sügismelanhooliat täis laulurida. Niimoodi kirjeldavad kümne aasta tagust ilma kalamehed Peeter ja Enn, kellel oli nurgatagusesse, kuid vilkasse Kurkse sadamasse asja toona ja on nüüdki. Peeter oli tol päeval Kurkse küla suvekodust linna sõitmas. Kaheksakilomeetrisel lõigul sadamateelt Tallinna-Haapsalu vanale maanteele sõites imestas ta, miks kiirabi- ja kaitsevärvides autod vastu kihutavad. Pööras lõpuks ringi ja vaatas sadamas kümmekond minutit, mis lahti. Siis sõitis minema, sest tema abi seal ei vajatud.

Enn Kiili, kes käis läinud laupäeval naise asemel sadamavahina Kurkse kaidel ringi, elas tollal Kohilas ja tahtis Kurksest oma paadiga merele minna, kuid siis olid juba lindid ees ning kalapüügist asja ei saanud. Nädala jagu päevi lendas kopter toona Kurkse väina ja Paldiski lahe kohal, aidates surnukehi leida.


Elupäästja paat

Sel aastal põhjaliku remondi saanud sadamakai ääres loksub rootsi kirjadega paat Storm Janne. Seesama, millega sadamakapten Heino Kreintal ja ta poeg Hannes Kuusemäe tõid kümme meest kahekümne kahest merest välja. Kaheksale tähendas see sõit paadis või selle taga köie otsas uut lepingut eluga.

Tallinna olümpiaregati kohtunikele 1980. aastal ehitatud alus on vahepeal mitu korda omanikku vahetanud ja asus pärast katastroofi mitu aastat Viimsis. Nüüd tõi järgmine omanik paadi Kurksesse tagasi. Kahjuks ei ole paadil küljes ühtegi märki, mis tema osa karmil sügispäeval meenutaks.

Peetri ja Ennu sõnul oli Storm Janne kümme aastat tagasi kalapaatide kõrval siin sadamas üks nägusamaid. Nüüdseks on köite otsas palju hoopis uuemaid aluseid.

Viimased poolteist aastat pole äsja juulis 75 aasta juubeli tähistamata jätnud Heino Kreintalil töö pärast sadamasse enam asja. Mees jäi lõpuks pensionile ja lammutab koduõuel ajaviiteks vanu autosid. Tema valge, vahva musta kõrvaga koer Karu käib aga ikka tähtsaima sadamakrantsi ilmega ringi ning loob penidest külastajate seas korda majja.

Padise vald müüs aasta tagasi sadama 6,5 miljoni krooni eest eraomandusse. Sadamaala on täis kalurite hütikesi ning kolhoosiaegseid lukustatud konteinereid. Nädalavahetustel käib siin vilgas elu.

Ikka astub mõni sadama külaline Kurkse katastroofi meenutava kivi juurde. Seisatavad ja vaatavad merele. Väiksem, tegelikult Suur-Pakri, ja suurem, tegelikult Väike-Pakri, paistavad nii ligidal, et raske on kujutleda, kuidas 14 meest siit üle ei pääsenud. See ju kiviga visata! Aga alles möödunud aastal läks umbes samas kohas kalapaadiga põhja üks tore vanapaar. Mis siis rääkida kuue-seitsme kilomeetri läbimisest jalgsi läbi sügava vee!

Heino Kreintal joonistab oma koduõuel poolenisti lammutatud autokapoti peale pulgaga Kurkse sadama ja Pakri saarte vahelise mere. Näitab, kus ohud julgeid mehi varitsevad. Vana mees tõmbab sirge kriipsu kalda ja Suur-Pakri vahele: siin on see koht, kust Pakri naised tulid rohkem kui pool sajandit tagasi jalgsi läbi mere mandrile kirikusse. Kreintal joonistab improviseeritud kaardil suure punkti saare teise kaldasse – see on koht, kust mehed tegelikult teele asusid. Sealt tulles satub merepõhjas lebava suure kivi ümber olevasse keerisesse, veab mees pulgaga ringi kusagile kahe saare vahele keset väina. “Sel mehel pole kõrvade vahel mitte midagi!” surub sadamakapten hammaste vahelt. Mõtleb muidugi Jaanus Karmi, kelle juhtimisel marssisid noored mehed tormisesse merre ja ühtlasi surma.

Heino silmad lähevad pisaraid täis, kui kümne aasta taguseid sündmusi meenutab. Eriti valusasti on tal meeles kõik need etteheited, mida ta on aastaid kuulma pidanud. Et ta ei jõudnud kõiki tormiga ja oma eluga riskides merest välja tuua. “Mõrtsukaks on mind kutsutud,” lausub ta valuga silmis.

Peeter ja Enn on veendunud, et kui Heinot ja tema poega poleks koduõuel askeldanud ning nad poleks meeste hädahääli kuulnud, oleks kõik 22 meest merre jäänud.

Lilled võõrast südamest


Loe veel

Meretuule ja päikese käes hea jume saanud harrastuskalurite Riina Leitalu ja Karmen Risti kalurihütid vaatavad tõtt kivihunnikuga, mille varsti pärast katastroofi vedasid hukkunud sõprade mälestuseks kokku ellujäänud. Naised tõdevad tagasihoidlikult, et istutatud lilled kivihunniku juures on nende kätetöö ja seda juba aastaid. Ei, hukkunud noormehi nad ei tundnud. Toovad lilli ja põletavad küünlaid lihtsalt heast südamest.

Hüti ostsid naised Kurksesse kuus aastat tagasi. Muidugi nad teadsid, mis koht see selline on. Kunagi alguses talvel jääpüügilt merelt üksi ja pisut hirmu tundes üle jää kaldale naastes oli korraga käinud tema eest läbi ootamatu tuuleiil. “Tundsin, nagu oleks need olnud poiste hinged...” meenutab naine. Rohkem ta talvel jääle läinud pole.

Pühapäeval, kaks päeva enne katastroofi 10. aastapäeva korraldas kaitsevägi sadamas mälestusteenistuse. Veel laupäeval ei teadnud sadamas sellest keegi. Isegi mitte vana Heino Kreintal.

Kurkse tragöödiast valmib dokumentaalfilm

•• “Surmaretke” nime all on Allfilmil koostöös Defore Filmiga pooleli Kurkse tragöödiat meenutava filmi võtted, millega filmitegijad üritavad rahulikult ja objektiivselt juhtunule tagasi vaadata.

“Režissöör Tõnis Lepikul on selle filmi mõte olnud peas aastaid, meie juurde Allfilmi tuli ta tänavu talvel,” ütles filmi produtsent Ivo Felt. “Nimetame seda filmi kümne aasta taguste sündmuste dokumenteerimiseks.”

Produtsendi sõnul on filmi jaoks üritatud sündmuste käiku taastada ning selleks filmiti suvel Pakri saare juures meres, kuidas 22 meest täies varustuses teele asusid. “Läbi mere mehed filmi jaoks ei tulnud – merd ja mehi proovile panna ei olnud meie eesmärk,“ ütles Felt. “Need ei olnud kaitseväega seotud mehed, keda kalda ääres merre minemas filmisime. Seda, kuidas neil kümme aastat tagasi hakkas asi n-ö käest minema, filmisime professionaalsete tuukritega,“ lisas ta.

Üks peategelasi on “Surmaretkes” sadamakapten Heino Kreintal, kes päästis kaheksa meest. “Inimlikult on talle hiljem liialt liiga tehtud – vana mees läks ja päästis oma eluga riskides kaheksa meest,” lausus Felt. “Eks film vaatle ka, kuidas inimesed kriisisituatsioonis käituvad ja kuidas juhtunut mäletavad.”

Kaamerate ees on olnud nõus rääkima ka mõned hukkunute omaksed. Retkelt eluga pääsenud kaheksast on viis-kuus Eestist pea pidevalt eemal ja filmi pärast neid kõiki üles otsima ei ole hakatud. Ees ootab ka kohtumine rühmaülema Jaanus Karmiga, kes praegu viibib Iraagis. “Kas ta nõustub kaamera ees rääkima, ei ole veel päris selge,” ütles Felt.

Filmitegijate meelest on olnud veidi üllatav kaitseväe tõrjuv hoiak valmiva filmi suhtes. “Näha on, et meie filmitegemine neile väga ei meeldi,” lausus produtsent.

Filmi esilinastus oli kavandatud novembri keskpaika, kuid Felti sõnul ei jõuta selleks tähtajaks valmis.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare