Kurva kodu asub varjupaigas
Just niisuguse taustaga inimesi leiab teisipäeviti, neljapäeviti ja pühapäeviti Tallinnas Männiku linnaosas Kauge 4 varjupaiga ukse taha kogunevatest tänavaelanikest. Enamik neist on viiekümnendates aastates, tavalisima stsenaariumi kohaselt on nad oma töökoha pidanud loovutama noorematele. Nüüd oodatakse ainult üht: saada midagi kõhtu ja kuhugi sooja, kus külm talveöö mööda saata.
Rahulikult, samm sammu haaval astub kepile toetudes Boriss (46), kelle vanuseks võiks välimuse põhjal pakkuda umbes 60 aastat. “Tere, aga süüa on?” hüüatab ta aktsendiga. Nähes fotograafi, nõuab kohe enda pildi ajalehte panemist: et kaks rikast õde näeksid, kuidas ta elab. “Neil on kaks kauplust!”
Siis usaldab, et “tagavaralaost” anti talle püksid, mis pidavat väljanägemise mannetuks tegema. Ladu tähendab Oleviste koguduse liiget, õblukest ja nooruslikku Milvi Aasmäed, kes jagab kodututele kõik annetused, mille kogudus suudab hankida. Ainuüksi sel nädalal on Silvi hädalistele ostnud kaheksa paari “hüvasti, noorust”.
“Ma ise lõikasin tema juukseid,” heldib Silvi Borissi läkiläki alt karvast tukka silitades. “Ma ei saa aru, miks neid küll ei sallita, keegi neist kurja ei tee.”
Valget värvi kivimajas askeldab Milvi Aasmäe (61) linna sotsiaaltöötajate kõrval vabatahtlikuna varsti kolmandat aastat. Oma töö eest ta raha ei saa, nagu ka teised Oleviste koguduse õhtust söömingut korraldama tulnud liikmed. Küll aga saavad nad rõõmu teadmisest, et tänu koguduse abile on kodututel kolm korda nädalas võileibadest kõht täis.
Sanitaarnõuded keelavad supi jagamise. Varem jagas kogudus suppi, aga sanitaartingimuste puudumise tõttu on see nüüd keelatud. Linn annab abiraha kolm korda päevas jagatavaks maitsetuks supiks 23 haigele, kel on lubatud varjupaigas elada kogu päeva. Ülejäänud 74 öömajalist saavad õhtul kell kaheksa sisse ja peavad hommikul kell üheksa lahkuma. Kohta kellelegi ei hoita: kui sa õhtul kella üheksaks kohale ei tule, läheb voodi järgmisele tänavaelanikule. Seepärast ongi ukse taga saba.
Mööda tuhiseb Ülle (57), kes võib praegu ka päeval majas elada, kuna on tööle võetud koristajaks. Üllel on suur mure: tema 52-aastane abikaasa Väino saatis ta kaks nädalat tagasi õhtul varjupaika ööbima ja kadus jäljetult. Aga endal oli ainult õhuke jope seljas, kõik soojad riided jäid varjupaiga kappi. Tänavad on kodutule ohtlikud – kui ära ei külmu, võib narkomaanide käest peksa saada.
“Mees oli pikk, ulatus hästi prügikastist süüa võtma,” räägib Ülle. Siis tõmbub turri: “Ega ma ei häbene, elu on sihuke! Maakler pettis, ütles, et vahetab korteri väiksema vastu, tema saab
100 000, meie 90 000 ja korteri. Aga lepingusse pani ainult enda raha.”
Enne kadumist oli plaan Väinoga suveks talutööle minna, Väino sõidab masinatega ja Ülle on majas abis. “Olen teda igalt poolt küsinud,” kurdab Ülle.
Masendav surijateruum. Enne kaheksat suureneb saba trellitatud aknaga lukus välisukse taga silmanähtavalt. Liigume jahedas koridoris edasi ning Milvi tõmbab uksi lahti. Esimeses toas magavad kahekordsetel naridel pealtnäha terved inimesed. Järgmise ukse avamisel lööb vastu pisut tugevam lõhnapahvak ning seal toas magavad inimesed mattidel. Selleks on ratsionaalne põhjus: enamikul neist on puudu jalg või käsi.
Milvi teeb lahti ukse koridori lõpus ning tema kurvast näost peegeldub vastu, mis ta järgmisena ütleb. “Vahel toob politsei või kiirabi nad kilekotis,” räägib ta. “See siin on surijate ruum, tavaliselt surevad siia toodud inimesed paari päeva jooksul.”
##Üks kahest mehest lamab liikumatult, teine ukerdab end pea peale, kukub pikali ja jääb vaikselt lebama. Drastilisim juhtum oli poolteist kuud tagasi, kui 19-aastane narkomaanist tütarlaps nii hullus olukorras majja toodi, et ta suri.
Kinnitõmmatud uksest hoolimata on koridoris alles tugev laibalehk.
Siis oleme tagasi koridoris. Igas vanuses rahvast valgub uksest sisse ning igal neist on oma lugu rääkida. Silvi tunneb paljusid neist nimepidi, ning tervitab rõõmsalt.
Naine viskas kodunt välja. Viktor (53) räägib, et jäi kodutuks, kui naine ta välja viskas. “Kõik andsin talle, aga tema leidis uue mehe,” ütleb Viktor vene keeles ja ohkab. Jutt on vaevaline, ta peab iga sõna järel pausi pidama. Kokku on tal viis last, vanim tütar on 34-aastane. “Mingit väljapääsu ei ole,” vangutab Viktor pead. “Lamasin tänaval, kõik dokumendid võeti taskust ära.”
36-aastane Meelis-Veiko on ausa silmavaatega suurt kasvu jõmm, kellel on plaan tööraamatu kättesaamise järel kohe tööle minna. Töökoht Falckis juba ootab. “Noh, nagu öeldakse – siil udus!” ühmab Meelis-Veiko. “Maja põles Jänedal ära. Jäin päris puu alla. Palusin ainult jumalat, et vihma ei sajaks.”
Kogu lugu juhtus kolm kuud tagasi, enne seda läks mehe töökoht pankrotti. Nüüd elavad naine ja kaks teismelist poega Saaremaal, aga seal pole Meelis-Veiko jaoks ruumi. Parem elab tänaval, teeb sõpradele torumehena haltuurat ja ootab, millal dokumendid kätte saab.
Silvi annab passipiltide jaoks raha. Sest 30 protsenti sellest seltskonnast saab normaalellu tagasi aidata. Aga kohe praegu – kolme aasta pärast on mehest järel ainult riismed.
Milvi unistus
Vabatahtlikul Milvi Aasmäel on üks suur unistus: teha külmast majast kodututele korralik rehabilitatsioonikeskus.
Ta ennustab, et nii see lähebki, sest kodutuid tuleb aasta-aastalt ainult juurde. “Kui maja kaks aastat tagasi avati, oli haigetele siin 14 kohta, nüüd on 23,” ütleb Milvi.
“Vaadates tendentsi: kodutute inimeste arv kasvab järjest. Aga kuhu nad lähevad? Kuni kolm aastat on tänaval ja siis on nende tervis läbi, tuuakse siia surema. Magasini haiglas on kodututele osakond, aga kohti on nii vähe, et lihtsalt ei jätku. Ja kui nad järjekorda ootavad, siis surevad ära.”
