Volinik nr 1 – vildikamees

Juba Jüri Mõisa linnavalitsusest saati on kombeks, et koalitsioonile antakse valiku suhtes mär­ku viltpliiatsitega – punane „ei” ning roheline „jah”. Selle volikogu ajal oli austav roll valgusfoori mängida enamasti Tarmo Lausingul. 20 aastat linnavolikogus olnud ja Keskerakonna fraktsiooni kuulunud Jaak Vihmand väidab, et erinevalt Isamaaliidu linnavalitsuse aegadest läks vildikareegel volikogus karmimaks.

„Mõnes mõttes on see süsteem ka põhjendatud, aga ühel tingimusel, et asjad enne läbi arutatakse,” meenutab Vihmand. „Vitsutiga arutelu ei toimunud, isegi fraktsioonis mitte...”

Opositsioonipoliitikud nimetavad karmi vildikapoliitika üheks põhjuseks venekeelsete linnavolinike suurt arvu, kes pahatihti ei saanud aru, mida täpsemalt arutelu sisaldas. Seega otsustati puhtalt vildika järgi.

Volinik nr 2 – renegaat

„Vitsutil polnud minusugust tüütut inimest vaja,” meenutab Vihmand, kellele sai saatuslikuks linnaosade kaotamise ettepanekule vastuseis. „Siinkohal tahan ma rõhutada, et valimis­platvorm 2005-s on tumedas kirjas välja toodud, et Keskerakond seisab linnas linnaosade rolli suurendamise eest, miks me seda siis tegema hakkame?  Ikkagi paluti mul uuesti kandideerida, ent viimasel hetkel visati meid nimekirjast välja – võib mõelda, et me ei saaks mujal nimekirjades kandideerida.”

„Meie” all mõt­leb Vihmand kirjut seltskonda – pensionide maksustamist toetanud Gennadi Vihman, Keskerakonnale tugeva mainekahju teinud Rene Reinmann ja Tõnis Bittman. Kunagi ülemeelitamise paljastanud Bittman olevat ohvriks toodud väidetava Edgar Savisaare ja Endel Sifi suhete jahenemise tõttu – Bittman oli just viimase soosik.

Vihmand siiski Keskerakonda ei jäta, sest peab selle esialgseks eesmärgiks inimestest hoolimist ja sellest pole erakond tema sõnul ka võõrdunud. Küll on talle vastuvõetamatu ühe mehe autoritaarne valitsemine volikogus. „Kui oleks võimalus, siis valiks ilmselt veerand volikogust teistmoodi,” lausus Vihmand.

Volinik nr 3 – noor ja vihane

Opositsioon. Kõige enam võtsid sõna ning murdsid volikogu juhataja Vitsutiga piike erakondade noored liikmed – Remo Holsmer Reformierakonnast, Nikolai Stelmach IRL-ist ja nõunikuna ka Jaak Juske sotsidest. Juske kõrvaldati volikogu tööst eelmiste jõulude aegu ja sellele järgnes opositsiooni väljamarss saalist. Kesk­erakondlased tundsid heameelt, kuna nii sai kiiremini õhtule.

Komisjonides noored ja vihased väga tihti ei käi, kuid harrastavad pressiteadete kaudu meedia kaasamist ja kõnepuldis linnavalitsuse sarjamist.

Neile lisandusid veel teenelised poliitikud, kes nii vihased polnud, kuid armastasid väga sõ­na võtta. Iseloomulikumad näi­ted on Mati Eliste Reformi­erakonnast, Matti Tarum IRL-ist ja Tiina Mägi Reformierakonnast.

Volinik nr 4 – esineja

Tarmo Kruusimäe oraatorlikud võimed ning oskus tõ­sine probleem muuta enda esinemisega kergelt seeditavaks ja humoorikaks on kiitust väärt, seda paistsid ka tema valijad hindavat – 1238 häält.

Märt Sults ja tema kasiinoettekanded, mündiesitlused, karismaatiline olek ja kas või riietumisstiil. Tore mees.

Noorematele meestele pakkusid eelkõige silmarõõmu riigikogulase Lauri Laasi endine naine Oksana, kes näitas kõigile, et volikogus võib tegeleda ka maisemate probleemidega – küünte lakkimise, Cosmopolitani tudeerimise ning MSN-is rääkimisega. Autasuks pidevalt naeratavad noormehed nüüdse Ksenja Kostina laua taga. Kahjuks lahkus proua Laasi enne viimast volikogu aastat.

Maria Beljatskaja sai volikokku juba 18-aastaselt, ent eelkõige jääb ta silma särtsakatel Kesk­erakonna pidudel. Austajaid tema ümber nii palju ei tiirelnud, ilmselt lauanaabri koolipapa Sultsi tõttu.

Volinik nr 5 – loobuja

Paljud esialgu nimekamad volikokku pürgijad said peagi kutse riigikokku ja oponendid sinna ka läksid, sest seal oli võimalik koalitsioonis midagi ära teha.

Osa linnavolinikke ei vaevunud viimastel volikogu aastatel ei volikogu saali ega komisjoni sageli üldse kohalegi tulema – Aivar Kuusmaa (vahetas küll poolt), Liisa-Ly Pakosta (kui tuli, siis võttis ka sõna), Lagle Parek, Jüri Pino ja Erika Salumäe. Huvitaval kombel valiti neist Liisa-Ly Pakosta volikokku ka tagasi, ehkki jõudis umbes pooltele istungitele.

Loobunuid, kes ei käinud volikogu lõppedes enam komisjonides ega võtnud ka sõna, leidus ka Keskerakonna ridades. Valeri Kislitsõn, Rene ja Jüri Reinmann ning Igor Sedašev ei tegelenud sisulise tööga. Üllatavalt leidsid ikka Jüri Reinmann ja Kislitsõn veel piisavalt toetajaid, et volikokku pääseda.

Opositsiooni poolelt enim volikogus käinud Kairi Kärner Reformierakonnast puudus kõigest kahelt istungilt.

Volinik nr 6 – kohalkäija

Erakonna valimisvõidust pole kasu, kui kõiki erakonnaliikmeid kohal pole. Seetõttu olid kesk­erakondlased selle linnavolikogu koosseisus üllatavalt kindlalt alati kohal. Seejuures leidus mitmeid linnavolinike, kes ei vaevunud ka kordagi sõ­na võtma – vajutati lihtsalt nuppu.

Kohal oli vaja käia ka komisjonides, kus opositsio­nääride sõnul läksid linnavalitsuse eelnõud suuremas osas puhtalt läbi. Komisjonide mõtte­kuses siiski ei kaheldud, sest komisjoni kaudu sai opositsioon teha pöördumise linnaametnikku puudutava kaebuse peale, kui tavakodaniku päringule ei vastatud. Komisjonides ei käinud kõik volikogu liikmed, sest mõ­nel olid täita ka tihedad tööülesanded igapäevatöökohas, kuid selle vastu aitasid usinamad.

Kõige vapram komisjonäär oli keskerakondlane Larissa Škurat, kes kuulus volikogu volituste lõppedes koguni viide komisjoni. Erakonnakaaslased Tiit Kivikas, Igor Kravtšenko, Toomas Sepp ja Gennadi Vihman olid nelja komisjonikohaga kohe kannul. Komisjonide hierarhias hinnatakse kõrgeimalt rahanduskomisjoni ja sealt edasi linnavara- ja linnamajanduskomisjoni.

Opositsionääride volinikud kuulusid maksimaalselt kolme komisjoni, kuid enamasti kohal ei käinud – protsent jäi alla 50.

Volikogu kõigil istungitel käis kohal Juri Poljakov ja ka kaks istungit vähem volikokku kuulunud Jaak Vihmand. Keskerakondlastest hiilgasid ka ühe puudumisega Vitsut, Toomas Sepp, Ruslana Veber ja Vjatšeslav Prussakov.

Volinik nr 7 – ülejooksik

Esialgu oli Keskerakonnal vaid üks koht opositsioonist rohkem, kuid seejärel hakati linnavolinikke ühekaupa enda ridadesse meelitama. Peeter Mardna tuli Rahvaliidust, Svetlana Melehhova Reformierakonnast ja sai vastu meeldiva direktorikoha, Aivar Kuusmaa oli lihtsalt loobunud volikogus ja komisjonides käimast ja andis oma hääle ära keskfraktsioonile, samas ei hakanud ta ka pärast seda volikogus käima. Peale Melehhova vahetas reformierakondlastest poolt ka Igor Kravtšenko. Teistega võrreldes muutis omapäraselt suunda reformierakondlane Sergei Ivanov, kes asus fraktsioonivabaks saadikuks, kuna tema venekeelse valijaskonna silmis polnud pärast pronksiööd oravaparteis väga tervitatav olla.

Suur juht – suur juht

Ei ole Edgar Savisaar, volikogus juhib väge­sid Toomas Vitsut.

„Ta oli huvitav kuju. Arutelu temaga puudus ja fraktsioonis arutati teemad ära viie minutiga ning mingit arut­elu selle ajaga ei sün­dinud,” ütles Vihmand. „Selles mõttes ma Tarmo Lausingut hindan, et tema püüdis asja arutada ja ära kuulata, et leida loogikat otsustamisel, aga Vitsut seda ei teinud.”

Ka kolleeg Tarmo Lausing tõdes, et Vitsutil oli tugev käsi, kuid see käsi oli Lausingu hinnangul hädavajalik. „Igaüks ei saaks hakkama 63-liikmelise kolleegiumi juhtimisega ja selleks on vaja tugevat kätt,” iseloomustas ta. „Samas ei olnud ta ka liiga kõva käega, sest kaasas linna esindamisse ka teisi inimesi – Tiina Mägi, Maimu Berg –, seega ei ajanud ta kindlasti ainult Keskerakonna asja.”

„Ebaviisakas, lihtsalt väga ebaviisakas inimene,” iseloomustas teda opositsionäär Holsmer.

Vitsut on ise kritiseerinud opositsiooni kui suures osas küündimatuid inimesi. Vitsutil oli ka piisavalt julgust, et vahepeal minna volikogu töökorraldusega vastuollu, kui näiteks ette nähtud 10-minutilise pausi asemel otsustas volikogu esimees anda pool minutit mõtlemisaega – tema võis, see oli tema volikogu. Väidetavalt tegi tema soovitusel ka volikogu nõunik kaks kõnet töötelefonilt, et kutsuda inimesi Vitsuti poolt valima. Need kaks (ehk selle loogika järgi mõlemad) inimesed teatasid sellest Päevalehele ja pärast seda keeldub Vitsut Päevalehega suhtlemast. Jõudu Vitsutile uue volikogu ees või siis jõudu Jüri Pihlile, kui läbirääkimiste tulemusena saab volikogu juhiks tema.