Küünaldesäras Uhtna leinab kapten Urmas Aali

 (1)
Küünaldesäras Uhtna leinab kapten Urmas Aali
Aalide Perekonnaarhiiv

Uhtna–Muru

Eile põlesid paljudel Uhtna ja Muru küla laudadel küünlad Tartus mõrvatud Urmas Aali mälestuseks. Kohaliku rahva jaoks oli Aalide kümnelapselise pere vanimast pojast, sõjakooli juhist, saanud legend juba paari aasta eest.

Hiigelsuur rahvuslipp on Sillaotsa talu õuel pooles vardas. Koerad vaatavad arusaamatult iga uue tulija poole. Kõigepealt hommikul kiirabi isa Eerile, siis raske teate toojad sõjakoolist, siis uued külalised.

Toas Urmase pildi ees põleb küünal. Taamal, porise õue ja põllutehnika taustal loojub päike. Koduperenaisest ema Valeria istub kulunud diivanil. “Urve, Urmas, (pikk paus) Urvi, Ursula, Urmo-Andres, Urmeko, Urmis, Ulrica, Urvo, Urmet,” loetleb ema oma lapsi. Neelatab. Pühib silmi.

SÜNDINUD SÕJAVÄELASEKS. Räägib: “Eeri ootas, et esimese lapsena sünniks Urmas, aga tuli Urve, siis alles Urmas... Urmas oli sündinud sõjaväelane. Tegi lapsepõlves plastiliinist sõdureid... Kui täpselt ..., kõik pagunid olid olemas. Rääkis kogu aeg... läheb sõjaväkke. Mu isa ja vend olid ka sõjaväelased...”

Autojuhist isa Eeri noogutab sõnatult. Asetab iga natukese aja tagant käe südamele. Urmase õed-vennad istuvad ema kõrval diivanil. Panevad käed sülle, panevad külgedele. Ei oska käte ega ajaga midagi peale hakata. Kui Aalide pere kahekümne seitsme aasta eest Sillaotsale kolis, oli Urmas kolmene. Täna keevad köögis kartulid sodiks.

OMA KÜLAS TUNTUM KUI ERKI NOOL. Külas vaadatakse üksteisele sõnatult silma. Tõuseb küsiv pilk. Ja teine vastab: “Jah hommikul raadios räägiti.” Tavaliselt Uhtna ja Muru kandist nii kaugele ja kõrgele kui Urmas ei lennata. Urmast teadsid kõik. Ehk enamgi kui Erki Noolt. Urmas oli oma küla poiss.

“Me küsisime eelmisel aastal, et kas Urmas ei saaks meil koolis paar sõna oma sõjakoolist rääkida. Aga tema tõi kohale pool kooli. Ikka sõjatehnikat ja õppureid. Lapsed uudistasid pool päeva. Kogu saal oli sõjamoona täis. Ja kui hästi ta esines, kui julgelt ... Vanima vennana oli ta kogu pere lastele suureks eeskujuks. Üks noorem vendki läks tema kooli õppima,” räägivad Urmase kunagised õpetajad Uhtna põhikoolis, kus tänagi käivad Urmase vennad-õed.

Polnud priimus, aga suure kohusetundega. Õppis rahuldavalt, aga oli püüdlik. Suure pere vanima lapsena oskas enese ja teiste eest seista, kostavad jutukatked õpetajate toast.

KLASSIKOKKUTULEK JÄI ÄRA. “Pidime just hakkama oma vana klassi kokkutulekuks kokku ajama. Arvati küll, et alles kohtusime, milleks? Aga kunagi ei tea ... milline kord jääb viimaseks, “ räägib Urmase koolikaaslane Inge Pikkoja. Koos Urmasega lõpetas ta 1986. aastal Kohala põhikooli 8. klassi, tegi rahvatantsu, kaevas naljaviluks käike vana mõisaaia viinakeldri veerde. Ja loomulikult mängis luuremänge.

LÕPETAMATA ELU- JA KODUELULUGU. “Meenuvad kooli läheduses olnud mõisakeldrid, millest said meie mängudes kindlused. Neid tuli kaitsta ja teinekord vallutada,” nii kirjutas Urmas Aal hiljaaegu õde Ulrica jaoks üles tähendatud eluloos. Just nagu olnuks käes aeg kokkuvõtteid teha.

Ulrica kirjutas Urmase elust koduloolise töö. See jäi lõpetamata. Lapsekäsi ulatab arvutidisketi koos venna elulooga. Käsi väriseb.

Eesti Päevaleht tänab Uhtna ja Muru küla elanikke ning Urmas Aali vanemaid osutatud abi eest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare