Lahemaa pärli sära rüvetab kaos
Kui keegi tahab näha kaost kuubis, tuleb sõita Lahemaale Nõmmeveskile. Seal, Valgejõe veeres on neljakümne rahvuspargi aasta jooksul ekskursioonidel käinud kümned, kui mitte sajad tuhanded, et näha kaunist koske, ainulaadseid elektrijaama varemeid ja jõeorgu – Põhja-Eesti Taevaskoda.
Lahemaa legendaarne giid Saima Gordejeva on sügavas mures. Tema silme all on Valgejõe turismiobjektist saanud kogum määramatust, mis ei lähe kellelegi korda. Või põrkub eri huvidega. Meie reisi käivitavaks jõuks said 2. juulil hüdroelektrijaama varemeist tabatud metallikratid, kes olid lahti keevitanud pooleteisemeetrise metalltoru, mida mööda jooksis vesi turbiinidele ja tootis elektrit. Tõsi, vargad on käes ja kriminaalasi algatatud, aga elu on näidanud: kus kaagid käima harjuvad, sinna saabuvad nad peagi tagasi. Varastada on seal tonnide viisi.
Kõdunev sild
Valgejõe auklik sild on ühteaegu jõepais, mille alla vaatamine võtab kõhu kõhedaks. Üks kõdunenud otstega palk teise kõrval. Maanteeamet laiutab käsi ja ütleb, et sild on valla oma. Vald on aga Nõmmeveskiga hädas kui tüdruk lapsega. Nõmmeveski läks Kuusalu valla alla ühinemisel Loksa vallaga, mis oli Nõmmeveski paisu ja elektrijaama varemed müünud aktsiaseltsile Maru. Ehituskontsern lootis aastail 1924–1964 tegutsenud elektrijaama taastada, aga põrkas looduskaitsjate vastuseisule. Ka sild müüdi toona krooni eest Marule, kes lubas seda korras hoida. Tundub, et mitte eriti innukalt.
Vähe veel! Jõesäng ja kosk, kus filmiti kultusfilmi „Verekivi” kauneimad stseenid, on nüüd täis langenud puid ja org upub võsasse.
Jõe veeres seisab Eesti tööstuse ajalugu, mille kavandas Eesti hüdroloogia isa, professor August Velner (1884–1952). Kaugelt hakkab silma üle jõe jooksev „Hiina müür”, kivijalgadele asetatud veerenn hüdroelektrijaama tarbeks. Renn on murenenud, selle alt läbi astudes kiirendan sammu – tont teab, millal roostetanud metall järele annab ja kivilasu pähe paiskab. Mõnigi post tundub tudisevat kui ätt kargu najal. Mis juhtub, kui kümneid tonne kaaluv veetoru otsustab posti otsast lahkuda? Või kui mõni uudistaja kukub lahtisesse kaevuauku?
Põrkuvad huvid
Tõsi, Kuusalu vald on teinud varemete omanikule AS-ile Maru ettekirjutuse, aga selle täitmise tähtaeg kukub augustis. Kui enne ei kuku varemed. Maru esindajad otsisid eile vaid vastusega venitamise põhjuseid. Kultuuriministeerium soovitas suhelda muinsuskaitseametiga, muinsuskaitseamet RMK-ga. Keskkonnaministeerium soovitas pöörduda omaniku poole. Omanik on aga väitnud, et tegutseks küll, kui keskkonnategelased kätt ette ei paneks. Ka vald pahandas looduskaitsjatega, kes midagi teha ei lase.
Saima Gordejeva meenutab kesk kaost, et Lahemaa hiilgeaegadel räägiti siin ekskursioonile toodud lastele looduse ja tootmise ühendamisest. Mulle tundub, et praegu võiks rääkida totaalsest vastutamatusest olukorras, kus põrkuvad looduskaitse, Lahemaa, valla ja erahuvid.
Sillal varitseb surmaoht
Nõmmeveski laguneva silla kõrval talu pidav Sillamäe sadamakapten Aleksei Kuznetsov ütleb, et tal jookseb alati jutt südame alt läbi, kui mõni hirmraske turismibuss üle aukliku ja kõduneva silla sõidab. „Kujutage ette, kui lastega buss…” jätab ta lause lõpetamata.
Kümmekonna aasta jooksul on Kuznetsov näinud vaid hoolimatuse suurenemist. Omaaegsest Lahemaa pärlist pole peaaegu midagi järel.
Kümmekonna püsielanikuga Nõmmeveski külavanem Rando Nooska ütleb ausalt, et tema lootus on kadunud. Ametkondade vastutamatu sehkendamine pole mingit tulemust andnud.
