Lahemaa rahvuspark - kas 25 aastat metsakaitset?

Tutvudes koguteosega "Euroopa keskkond", leiame Euroopa 250 esinduslikuma metsakaitseala seast Lahemaa Rahvuspargi. Kogu Läänemere regioonis teist säärase ulatusega metsaökosüsteem= i kaitseala ei leia. Kusagil ei suudeta kaitsta nii suurt maa-ala. Meie suudame. Või suudame me ikka?

Lahemaa juubeli ajal olekski ehk õige lisaks traditsioonilistele ilukõnedele sünnipäevalapse aadressil rääkida ka tõsisematel teemadel. Lävides erinevaid ameteid pidavate inimestega, kes Lahemaaga aja jooksul kokku on puutunud, võib märgata, et arusaamad, mida üks rahvuspark endast kujutama peaks, on sageli üsna erinevad.

Kaitsealade süsteem

Loogika ütleb, et looduse kaitsmiseks tuleb piirata majandustegevust. Mida vähem seda ohjeldame, seda väiksem on looduskaitseline efekt, karmimate piirangutega kaasneb (vähemasti looduslike koosluste puhul) elustiku suurem liigiline mitmekesisus, mis ongi eesmärk. Niisugust metsa, kus mingid piirangud ei kehti, ei ole kultuurse metsandusega riikides (Eesti kaasa arvatud) üldse olemas.

Reeglipäraselt majandatavatele aladele lisaks on vaja territooriume, kus majandustegevus on looduse kaitsmise huvides enam piiratud. Rahvusvahelise looduskaitsepoliitika tulemusena on Euroopas kujundamisel erineva rangusastmega kaitsealade võrgustik. Ka Eesti seadusandluses on erinevad kaitsealade vormid ära näidatud ja need võib laiemalt jagada kahte rühma.

Maastikukaitsealad ehk looduspargid on kõige väiksemate majandustegevuse piirangutega. Sõna park iseenesest näitab, et neil aladel (näiteks Otepää ja Haanja maastikukaitsealal) ei ole eesmärgiks ainult koosluste looduslik areng, vaid mingi maastikuelemendi, enamasti huvitavate pinnavormide säilitamine, samuti inimestele puhkevõimaluste loomine. Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUNC) järgi nimetatakse niisuguseid alasid tavaliselt landscape reserve.

Looduskaitsealad ja rahvuspargid on territooriumid, kus riik on otsustanud otsese majandustegevuse määra kõige enam piirata. Loobutud on metsaraietest (erandina teostatakse kindla suunitlusega raietöid, et muuta varem inimese poolt kasutatud kooslusi jälle looduslikuks). Looduskaitsealade põhifunktsioon on väärtuslike ökosüsteemide ja liikide "säilitamine, kaitse ja uurimine", rahvuspargis lisandub neile ka olulise ülesandena loodustutvustus külastajatele. IUCN järgi on kaitsealade kategooriad vastavalt nature reserve ja national park.

Rahvuspargi ülesanded

Eeltoodud ülevaate järgi tundub, et meie kaitsealade süsteemi ülesehitus haakub kenasti Euroopas kujunenud tavadega. Kas see ka lähemal vaatlusel nii on?

Lisaks ökosüsteemide kaitse funktsioonile on Kaitstavate loodusobjektide seadusega rahvuspargile pandud muidki ülesandeid. Näiteks "rahvuskultuuri ja alalhoidliku looduskasutuse säilitamine". Mis on alalhoidlik looduskasutus? Iga metsamajandus ongi alalhoidlik, ja küllap sel ongi osalt õigus. Eesti metsi ei ole muudetud "puupõldudeks" nagu mitmel pool Euroopas.

Aga kas selleks, et alalhoidlikult loodust kasutada, on vaja luua kaitsealasid? Niisamuti saab meie rahvuskultuuri, maaelu kõige edukamalt säilitada metsatöid intensiivistades, maainimesele tööd andes. Loetelu võib jätkata ehitustegevuse (loomulikult alalhoidliku) intensiivistamisega mererannikul, et võimaldada inimestele paremaid elu- ja puhketingimusi, alalhoidliku turbakaevandamisega kaitseala rabadest kohaliku katlamaja tarbeks, kruusa, liiva, jne "looduslähedase" kaevandamisega.

Kogu majandust võib ja peabki arendama alalhoidlikult, selleks ei looda kaitsealasid. Tegeldes kõige eeltooduga kaitsealadel, moodustuvadki suured kaitse alla võetud territooriumid, millega Euroopa silmis endale tähelepanu tõmbame, kuid mida salamahti majandatakse sama loogika järgi nagu kaitserezhiimita maad.

Kaitstavat metsa leidub vähe

Vaatleme kujunenud olukorda Lahemaa näitel. Rahvuspargi 65 000 ha maismaast on metsa 70% ehk 43 000 ha. ülejäänud kultuurmaastik tagastatakse taludele. Ka metsast on 18 000 ha taludele tagastatav maa. Kuidas keelata metsaökosüsteemi kaitseks raietegevust talumaadel? Ei saagi keelata, saab reguleerida majandustegevuse intensiivsust ja korraldust kõikvõimalike eeskirjadega, kuid see on juba metsa ja muu maamajanduse suunamine, mitte rahvuspargis vajalik ökosüsteemide kaitse. Seega 18 000 ha metsa on antud funktsiooni täitmiseks "mängust väljas", järele jääb 25 000.

Sellest on 8000 ha niisugust metsa, mis oma asukoha tõttu puhkepiirkondades, asulate ja suuremate teede naabruses ei saa samuti jääda raietegevusest täiesti kõrvale. Nii kujuneb lõpptulemusena 13 tuhat hektarit maad, kus rahvuspark saaks täita neid ülesandeid, mille jaoks ta rahvusvaheliste arusaamade järgi põhiliselt loodud on. Sellest 13 tuhandest omakorda moodustavad 5000 sood ja rabad, nii et Lahemaa Rahvuspargi 65 000 hektarist maismaast on 8000 hektarit sellist maad, kus eesmärgiks on metsakoosluste kaitseks praegu või lähiaastatel raietegevus lõpetada.

See ala paikneb viie suure riigile kuuluva maa lahustükina (sihtkaitsevööndina) küladest ja suurematest teedest eemal, ning näib, et vähemalt sellel maal on võimalik tagada metsaökosüsteemide kaitse. Paraku paiknevad neil aladel Lahemaa seitse riigimetskonda ning igaüks seitsmest metsaülemast, ei saa aruka juhina metsast kui kogu tootmise alusbaasist loobuda.

Niisugune tulevikuvisioon on risti vastupidine kaitseala ettekujutusele, mis nimetatud 8000 hektaril on sunnitud tegema kõik, et metsa ei raiutaks või raiutaks vähe ja mitte majanduslikku kasu silmas pidades. Konflikt on ometi vaid ideede tasandil, igapäevases asjade korraldamises on mõlemad pooled harjunud paratamatusega, et kumbki oma tegevust vajalikul kombel korraldada ei saa.

Kaitseala pole metsatootja

Metskonnal on vaja raiuda, sest "metsavahile peab palka juurde maksma, veoautole on vaja kumme, on vaja remontida, ehitada, ning ka metsakapitali on vaja vähemalt midagi maksta, et ei oleks liiga sant tunne väljaspool kaitseala asuvate tootvate metskondade ees". Kaitseala ametnik, kes samuti on kohalik inimene, saab kõigist neist muredest aru ning kooskõlastab raietegevuse mõnikord ka aladel, kus oleks õigem raie tegemata jätta.

Lahemaa Rahvuspargi 1981. aasta metsakorralduskavast loeme: "Põhiline osa rahvuspargi metsamaastikest on loodusmaastikud. Nende kuulumine tootmisiseloomuga metsamajandite maakasutusse raskendab märgatavalt rahvuspargi eesmärkide täitmist."

Tänaseks on kirjutatust möödunud 15 aastat, metsamajanduse intensiivsust ei saa võrrelda 80. aastate alguse tagasihoidlike raiemahtudega. Kuid ikka tegutsevad ühel ja samal territooriumil riigiametnikud, kellest üks osa näeb oma tegevusena metsa istutamist, üleskasvatamist ja mahalõikamist, teine rahvuspargile ettenähtud rangerezhiimilist metsakaitset. Ning kumbki pooltest ei saa korralikult oma tööd teha.

Eesti pikaajaliste traditsioonidega metsamajandus on oma olemuselt loodussõbralikum kui mitmel pool naaberriikides. Kuid looduslähedane metsamajandus ei ole kaitseala eesmärk, vähemasti mitte ainus ja peamine. On loomulik, et Lahemaa ei saa täita metsaökosüsteemi kaitseala funktsioone 65 tuhandel hektaril. Arvestades rahvuspargi asukohta Põhja-Eesti asustatud maastikul on õigupoolest ime, et oleme suutnud säilitada need 13 000 hektarit metsa, sood ja raba tänaseni sellises seisundis, mida üks rahvuspark häbenema ei pea.

Mis saab edasi? Et see väärtus säiliks, tuleb metsapoliitikat kujundavates ringkondades lähtuda tõsiasjast, et kaitsealade sihtkaitsevööndid ei ole metsakasvatusmaa, ka looduslähedase metsakasvatuse maa mitte. Kaitsealade maa on otstarbekas diferentseerida selgelt erineva sihtotstarvega ja sellest tulenevalt erinevat majandusrezhiimi nõudvaks riigi metsamajandusmaaks ja riigi looduskaitsemaaks.

Kokkuvõtteks - Eesti esimese rahvuspargi asukoht valiti veerand sajandit tagasi õnnestunult. Inimese poolt vähe muudetud loodusala, mida ilmestavad kultuurmaastikud, külad, mõisaansamblid, mererannik, vastab ka tänaseid olusid arvestades sellele ettekujutusele, milline rahvuspark olema peab. Samas on ilmne, et muutunud ühiskonnas vajab muutmist ja kaasajastamist ka Lahemaa. Ning märksa hoolivamat suhtumist tema loodusse, eriti metsa, mille tõelist väärtust oskavad hinnata ehk alles järeltulevad põlvkonnad.

OLEV LILLEMETS