Lahkunud kuningannat meenutades
Muidugi, Liisu oli minust kaheksa aastat vanem. Tema oli juba mehenaine, kui mina, noor nolk, alles poissmehe-põlve pidasin. Mäletan, et olin tollal kaunist printsessist sügavalt sisse võetud, hoidsin tema fotot oma alasi kohal ning heitsin sellele rauda tagudes armunud pilke. Aga Liisul polnud muidugi minu tunnetest ega tõtt öelda isegi minu olemasolust vähimatki aimu. Meie lähem tutvus sai alguse ikkagi alles pärast tema abikaasa, kuningas George’i surma. Saatsin talle kaastundeavalduse ja sellest ajast peale jäimegi kirjavahetust pidama.
Kohtuda polnud meil muidugi võimalik, vene võimud ei lubanud mul Londonisse sõita ning ka range viktoriaanliku kasvatuse saanud Liisul ei kõlvanud külastada leskmeest tema kodus. Kuid kirju vahetasime väga sageli, ja mida aasta edasi, seda rohkem oli meil teineteisele öelda. Meie eakaaslased kadusid üksteise järel siit ilmast, aina vähemaks jäi neid inimesi, kellega meid oleks sidunud ühine minevik. Viimastel aastatel kirjutasime teineteisele lausa iga päev.
Liisu saatis mulle ka head inglise teed, mina talle jällegi odavaid vene ravimeid, mida meie apteekides ikka veel saada oli. Kirjutasin talle ka näiteks “Prillitoosi” saates kuuldud nõuandest, et libedaga on tark saabaste talla alla liiva liimida, siis pole eakal inimesel kukkumist karta. Liisu proovis ja tänas mind hea soovituse eest. Kirjutas, et oli minu nippi ka oma tütrele tutvustanud ja kuninganna oli endagi saapatallad liivaga üle käinud. Nojah, ega temagi enam noor polnud!
##Aga kõige rohkem oli meie kirjades juttu muidugi poliitikast. Mäletan, kuidas Liisu kirjutas mulle sügava murega juutide ning palestiinlaste vahelisest sõjast, meenutades heldimusega neid õndsaid aegu, mil need kaks metsikut rahvast alles Briti kroonile allusid. Siis polnud Juudamaal mingit tüli, nii juudid kui araablased kummardasid alandlikult Inglismaa kuningat ning teenisid teda ustavate sulastena söögilauas. Mäletan isegi omaaegseid fotosid, mis kujutasid Liisu ja tema mehe kullast tõlda, mille ette olid rakendatud rõõmsate nägudega juudid ja mida lükkasid tagant sama õnnelikud palestiinlased! Jumala eest, Inglismaa suutis neid rahvaid õiglaselt valitseda, aga niipea, kui Juudamaa briti krooni alt ära libises, kadus igasugune kord.
Ja ega see polnud niimoodi üksnes Juudamaal! Mäletan, kuidas me arutasime Liisuga 11. septembri sündmusi New Yorgis, ja kahetsusega leidsime, et liiga vara sai ikkagi antud iseseisvus niihästi Afganistanile kui ka Briti kolooniatele Ameerikas. Näe, ei mõista inimesed ilma kuningata elada! Ajal, mil niihästi ameeriklased kui ka afgaanid Briti impeeriumi koosseisu kuulusid, õitses nende rahvaste vahel rahu, kuid tarvitses vaid Inglismaa troonil oma kaitsev käsi nende pea kohalt ära võtta, kui kohe purelema mindi! Häbi oli vaadata, kuidas kaks omaaegset kolooniat teineteisele kallale kargasid! Tegin Liisule ettepaneku ülekäte läinud asumaad tagasi briti armee kontrolli alla võtta ja kutsuda nii Osama bin Laden kui ka George Bush Londonisse, et nad oma kuninganna kätt suudleksid ning end taas tema alamaiks tunnistaksid, kuid Liisu kirjutas mulle kurvalt: “Dear Ivan! We are too old!” Olin sunnitud tunnistama, et minu sõbrannal on õigus. Olime jäänud vaid kahekesi uude, moodsasse maailma, meie sõna siin paabelis enam ei maksnud.
Ja nüüd on ka Liisu läinud. Ei teagi, kellega ma edaspidi maailma asju arutan? Nii tühi tunne on hinges!
Õnneks leidub siiski südamlikke inimesi, kes sind vajalikul hetkel trööstida oskavad. Vaevalt olin ma matustelt tagasi jõudnud, kui mulle helistas Arnold Rüütel ja kutsus mind Kadriorgu. Seal käitus ta väga osavõtlikult, surus mul tugevasti kätt ja patsutas õlale, valas väikese pitsi konjakit ning serveeris kohvi.
“Ma tean, mida sa tunned!” ütles ta. “Mina olin ka täitsa liimist lahti, kui kõik mu vanad sõbrad üksteise järel ära minema hakkasid – Kossõgin, Brenev, Andropov, marssal Ustinov, Tšernenko, Gromõko, Tihhonov... Kui ma vaatan vanu fotosid, siis olen mina veel poistest ainsana elus. Ega ma pole sellest kaotusevalust siiamaani päris üle saanud! Kõige kurvem on see, et nende hauad on nii kaugel, Moskvas! Sinna on nii raske sõita, aja mingit viisat ja... Pole mitu aastat saanud Kremli müüri ääres sõprade kalmul käia. Mina saan sinust aru, Ivan! Nukker on olla oma põlvkonna viimane. Aga pea vastu! Elu on juba kord selline. Lohuta end sellega, et meie südames elavad nad kõik edasi! Sinu südames elab vana kuninganna ja minu südames Brenev ja Tšernenko.”
“Aitäh, Arnold!” ütlesin ma tänulikult. “Mul hakkas tõesti kergem. Vahest võin ma teine kordki sinu juurde tulla – kaks vana sammaldunud kändu nagu me oleme.”
“Tule, millal tahad!” ütles Rüütel ja kaisutas mind. “Minu uks on sulle alati lahti! Võta oma fotod kaasa, vaatame neid ja meenutame noorust.”
Rüütel pani mulle veel Ingridi küpsetatud õunakooki kaasa ja käskis oma sohvril mind koju sõidutada. Istusin siis autos ja mõtlesin Liisule. Oma testamendis pärandas see hell hing ju mulle oma tiitli – “kuninganna-ema”. Seda auväärset tiitlit kannab traditsiooni kohaselt maailma vanim tegevpoliitik. Mõtlesin sellele suurele aule ja jälle tulid pisarad silma.
