Laine Jänes: häma, et kelleltki on midagi ära võetud, ei vasta tõele
Kas olete nõus, et lähete ajalukku kui maestro Neeme Järvi Eestist eemale peletaja?
Kindlasti mitte. Seisan ja olen seisnud kogu aeg ERSO eest. ERSO mängijate eest, selle eest, et ERSO-s oleksid korras nii finantsilised kui ka muud dokumendiküsimused, et see kõik vastaks seadustele. Et ERSO mängijad saaksid palka ja et asutus toimiks vastavalt Eesti Vabariigi seadustele. See on olnud nii minu kui kultuuriministeeriumi eesmärk ning nii see ka jääb.
Millal teie ministrina ning kultuuriministeerium üldiselt saite esmakordselt aimu, kui hull on ERSO rahaline seis?
Sellest, et olukord on nii kriitiline, saime me teada Andres Siitani käest 7. septembril, mil ta kultuuriministeeriumis oli. Kantsleriga arutati probleeme, kantsler kuulas Siitani ära ning rääkis sellest kohe järgneval koosolekul. Seal arutati, kuidas oleks võimalik ja vajalik ERSO-t aidata ja päästa, missugused peaksid need sammud olema. Leiti, et kõigepealt peab lahendusi pakkuma asutuse direktor ning seda sai ka Siitani käest palutud.
Andres Siitan rääkis toona juba ka konkreetsetest puudu olevatest summadest?
Jah, juttu oli suurusjärgust kolm miljonit krooni. Samal päeval, mõned tunnid peale seda, kui Siitan ministeeriumist lahkus, saatis ta laiali avaliku kirja, kus ta püüdis olukorda hakata klaarima avalikkuse ees. See oli meile väga suureks üllatuseks, meid kurvastas ja hämmastas, et asjaajamisel kasutatakse niisugust stiili. Sest kordan veel – just hommikul oli ta ministeeriumis oma muredest rääkimas ning ministeerium püüdis vastutulelikult sellega tegelda. Tema avalik pöördumine oli löök allapoole vööd.
Kas Siitanile anti toona ka konkreetsed käsud rahaprobleemide sasipuntra lahtiharutamiseks?
Jah, ta sai konkreetsed ülesanded. Ta pidi ministeeriumile esitama meetmed. Iga juht teab, missuguseid meetmeid saab ja tuleb tarvitusele võtta – kas jätta ära mõned majandamiskulud, mis kannatavad. Hoida kokku näiteks ühekordsete tasude väljamaksmise pealt, olgu need siis näiteks renditasud, või kokku leppida mõne teise asutusega rendimaksete ajatamisel. Või rääkida mõne sponsoriga ja otsida toetust, leida omatulusid, suurendades selleks kontsertide arvu – loomingulisel kollektiivil on see võimalik. See kõik eeldab läbirääkimisi, kuidas suurendada omatulusid. Või käia välja kogu järgmise hooaja kava ning paisata käibevahendite saamiseks müüki piletid. Kõik sellised meetmed olnuks aktsepteeritavad.
Sellel nädalal sai avalikkus teada, et ERSO on võlgu ka maksuametile.
Jah, see teadmine oli ministeeriumil olemas. On selge, et lahenduste otsimine maksude maksmiseks pidanuks olema direktori üks esmaseid ülesandeid. Algatasime teenistusliku järelevalve, et kontrollida fakti, kas tõepoolest asutustevahelised muusikakollektiivide liikumised võisid tekitada kolme miljoni krooni suuruse eelarveaugu. See süüdistus ministeeriumile ju esitati.
Peate silmas Siitani väiteid, et eelarveauk tekkis sellest, et vahepeal tulid ERSO alla RAM ja Hortus Musicus?
Jah. Kuid teatavasti kinnitas teenistusliku järelevalve akt seda, et see konkreetne süüdistus ei pea paika. Kolme miljoni krooni suurune auk on tulnud muudest tegematajätmistest ehk siis valest planeerimisest alates aasta algusest.
Seega jutt reformist, mis kord pidi olema ja mille teie siis jälle olevat justkui tagasi pööranud, ei pea paika?
Mida täpselt mõeldakse selle reformi all? Siin käib ringi niivõrd palju erinevaid mõisteid ja igaüks saab sellest omamoodi aru. On tõsi, et möödunud sügisel liikusid ringi igasugused reformiskeemid, neid arutati ajurünnakutel, listides, muusikanõukogus. Arutati erinevaid variante. Kultuuriministeerium ütles selgelt: see kõik on küllaltki utoopiline. Need olid liiga suured plaanid. See, mille eest kultuuriministeerium seisis, oli see, et võtame ühe hea mõtte sellest plaanist ja loome kontsertkoori. See idee jäi sõelale.
Kontsertkoori unistus on muusikavaldkonna inimestel olnud aastaid.
Jah, umbes 20 aastat. Sellest ajast, kui laiali saadeti Eesti Raadio segakoor, on tuntud puudust ühest kontsertkoorist, mis ei esitaks ainult suurvorme koos sümfooniaorkestriga, vaid lindistaks ka uuemat eesti muusikat või ka koorimuusikat suurele segakoorile. Positiivne oli, et valitsus leidis kooriidee olulise olevat. Muide, Andres Siitan käis ise seda peaministrile tutvustamas. Seejärel hakati otsima lisaraha. Ühesõnaga – kogu see kooriteema, mida püütakse lükata praegu ühte probleemide puntrasse eelarve puudujäägiga, oli planeeritud täiesti eraldiseisva eelarvega.
Aga muusikakollektiivide liikumine?
Kuna Eestis pole nii palju meeslauljaid võtta, siis selle koori „seemneks” või üheks osaks pidi saama RAM. See oligi hea mõte või soov, et kõik loomekollektiivid kuuluksid ühte asutusse. Eesti Kontsert oleks keskendunud kontsertide korraldamisele. Tegelikult ei tahetud midagi reformida, kokku või lahku lüüa ega ühe katuse alla viia tervet Estonia pst 4 – need kõik on spekulatsioonid, visioonid, arutelud ja ideed. Seetõttu mul ongi küsimus – kas arutada ka ei tohi? Sest nagu ma ütlesin – seda kõike arutati. Kultuuriminister oli neisse aruteludesse kaasatud.
Mis siis 2010 eelarvesse ikkagi planeeriti? Kas ka Neeme Järvi palk?
ERSO tavapärane tegevus, Andres Siitani jutu järgi ka peadirigendi või kunstilise juhi palk – ta kinnitas, et see kõik on tal eelarvesse planeeritud ja ta saab sellega hakkama ka sellisel juhul, kui eelarve väheneb. Möödunud aasta augustis oli teada, et eelarvet kärbitakse 9% võrra. Küsisin Siitanilt toona Leigo järvemuusika kontserti külastades: Andres, kas sa oled arvestanud dirigendi palgaga? Ta ütles: jah, ma olen sellega arvestanud. Ma küsisin: kas sa saad selle rahaga hakkama, mis on ERSO eelarve? Ta ütles, et saab. Samuti, et on arvestanud ka sellega, et eelarve väheneb, mitte ei kasva. Nüüd püütakse siia juurde segada n-ö reformi ehk koori teemat.
Aga kogu koori loomise jutt algas alles pärast seda, kui valitsus oli juba kärbitud eelarve riigikokku saatnud. Kolmanda lugemisega leidis riigikogu võimaluse suunata sihtotstarbeline raha kontsertkoori tegevuseks, pealkirjaks pandi sellele „filharmooniline tegevus”. See raha oli mõeldud kontsertkoori projektide läbiviimiseks, kus osalevad solistid, dirigendid, koormeistrid, orkester jne. Tegevuseks, et esitada suurvorme.
Esimest korda osales see kontsertkoor Veljo Tormise 80. juubeli „Eesti ballaadide” ettekandel, mängis ERSO ja nad said sealt raha. Nii, Brahmsi „Saksa reekviem”, juhatas Neeme Järvi, mängis ERSO, laulis kontsertkoor – ERSO sai sealt raha. Sellele järgnes „Kia Kancheli 75”, laulis kontsertkoor, mängis ERSO – ja sai sealt raha. Milles on küsimus?
See raha oli Eesti Kontserdi eelarves, kes tasus ERSO-le?
Just. Ehk siis see häma, et kelleltki on midagi ära võetud, ei vasta tõele! Siin püütakse segada mitut asja.
Reformi all mõistab kultuuriministeerium täna väga selgelt kontsertkoori ja sellega seonduvate projektide läbiviimist, see on ellu kutsutud, toimib ja töötab suurepäraselt vastavalt plaanidele.
Ning kõik osapooled teadsid, et see raha ongi vaid nende projektide jaoks?
Just. Tõsiselt suur jama on üles köetud sellest, et RAM ja Hortus Musicus liikusid iseenda eelarvega ERSO rea peale ja nii palju, kui ära kulutati, nii palju kulutati. Mis järele jäi, sellega liiguti tagasi. Mõlemal korral on Andres Siitan ERSO direktorina alla kirjutanud üleandmise ja vastuvõtmise aktidele. Miks hakata praegu sellest rääkima, kui oma rahakott on auklikuks kulutatud? Kui ta tundis, et talle liiga tehti, miks ta siis juunikuus midagi ei rääkinud või üleandmise hetkel oma tingimusi ei seadnud?
Kas teil ei vilkunud punane tuluke juba septembris, kui Siitan käis ministeeriumis ja te avastasite eelarvepuudujäägi? Miks te teda siis ei vallandanud?
Tark ei torma. Ma tahtsin asjades selgusele jõuda. Kõikidel kultuuriasutustel, nagu ka teiste valdkondade asutustel, on olnud väga raske. Ma leidsin, et enne ükskõik millise otsuse langetamist tuleb teha teenistuslik järelevalve. Ma ei lase avaliku kirja tõttu kedagi lahti. See ei ole argument. Argument on see, kui sa uurid olukorda ja selgub, et seal on finants-, juhtimis- ja otsustamisprobleemid. Dokumentide halduses on probleemid. Ja kõik need asjad ilmnesid alles teenistusliku järelevalve ajal. Ausalt öeldes pole kõik veel ka lõppenud. Anneli Unt sai dokumendid kätte ju alles möödunud reedel!
Ma saan aru, et veel on rida dokumente, millele ministeeriumi komisjon ligi ei pääsenud, kuid Anneli Unt ERSO direktori kohusetäitjana on need nüüd kätte saanud. Kui hulle asju on siis veel välja tulnud?
Anneli Unt kommenteerib kindlasti ise, mis seal välja on tulnud. Mina olen temalt palunud ametlikku aruannet ja lähiajal see ministeeriumile ka laekub. Kuna ta pääses dokumentidele ligi alles reedel, siis esmalt avastas ta, et puudub seadusega ette nähtud dokumendiregister. Sellest tulenevalt polegi võimalik dokumente kiiresti üle vaadata, sest kui sul pole registrit, siis pole ka süsteemi. Et täpselt välja uurida, mis ERSO-s tehtud ja tegemata jäetud, ei selgu paari päevaga.
Kuid Anneli Undil on elu- ja töökogemus. Ta on missioonitundega ja väga kompetentne inimene. Eesti filharmoonia kammerkoori võttis ta üle ajal, mil kooril olid erinevad finantsilised probleemid. Ta on koori sellest välja toonud ning viinud maailma, ja seda vaatamata sellele, et meie majanduselus on keerulised ajad. Ometi on koor suutnud sõita, esineda, kutsuda dirigente, teha koostööd erinevate orkestritega – see kõik näitab tahet. Aga kui on tahtmine, siis on ka võimalus.
Mul on väga hea meel, et Anneli Unt on sellel keerulisel ajal nõustunud tulema päästma ERSO-t. See on kultuuriministeeriumi suur tahe ja soov päästa ERSO.
Kas ERSO-t on võimalik päästa?
Kindlasti! Esiteks on kultuuriministeerium leidmas käesolevaks aastaks vahendeid, et katta auk maksuvõlgade osas. Kindlasti saavad välja makstud palgad, mis on esmane. Kultuuriministeerium on alustanud ka läbirääkimisi, et suurendada ERSO eelarvet järgmiseks aastaks. Loodetavasti saab riigikogu eelarve kolmandal lugemisel selle palve üle vaadata.
Seega kultuuriministeerium läheb ERSO-le praegu sõna otseses mõttes appi?
Jah. Koos rahaga. ERSO on meie esindusorkester. Ja kindlasti on erakordselt kahetsusväärne, et niisuguse kollektiivi ümber on praegu nii palju segadust. Aga see laheneb, see on juba lahenemas ning esimene samm oli leida kompetentne ja võimekas asutuse juht. Ja Anneli Unt tegeleb ERSO-ga väga intensiivselt.
Õhus olevad emotsioonid ei tule küll töö rahulikult rööbastele tagasi seadmisele kasuks.
Kindlasti mitte. Mina kindlasti ei ruineeriks Anneli Unti tagant kiirustamisega. Oluline, et leitakse kiiresti peadirigent, et rahaasjad saaksid korda ning taastuks normaalne töörütm.
Kui vaadata tulevikku ja õppida toimunust, siis mul on ettepanek – ERSO vajaks üht rahvusvahelist kuratooriumi. Maailmast on praegu väga palju positiivset tagasisidet, inimesi, kes soovivad nõu anda. Kindlasti teavad Unt ja ERSO loomenõukogu paremini, keda kutsuda, aga ma arvan, et see oleks üks esimesi samme ERSO rahvusvahelisele tasandile viimiseks, kui kutsume siia kompetentseid eksperte, kes maailma erinevate orkestritega töötavad, mäned?ere, muusikuid, muusikateadlasi, ülikooli professoreid, kellel on soov ja tahe kaasa mõelda. Vaadata Eesti peale väljastpoolt ja mida võiks teha, et ERSO-l läheks paremini. Kindlasti on ärimehi, kes soovivad ERSO-t aidata tema uutel teedel.
Et ERSO töörahu tuleks tagasi, tasuks ehk teil kultuuriministrina, ja miks mitte ka peaminister Andrus Ansipil, astuda ERSO muusikute ette ja nendega rääkida – sõbrad, asjad olid nii, saame sellest üle ja teeme tööd edasi!
Jah, ma olen sellega täiesti nõus. Aga arvan, et emotsioonid peaksid natukene lahtuma, aeg annab arutust. Info, et palgad saadakse kätte ja edasi saab töötada, on sada protsenti olemas. See on antud Anneli Undi kaudu. Täna algasid proovid koos filharmoonia kammerkoori ja Daniel Reussiga, 27. ja 28. novembril esitatakse Schumanni oratoorium „Paradiis ja Peri”. ERSO on just olnud miinimumpalgaga puhkusenädalal ja seetõttu arvan, et mõistlik on lasta neil praegu rahulikult kontsert ette valmistada. Kindlasti ei karda ma kellegi ette minna ja asjadest rääkida. Olen suhelnud ERSO muusikutega ja ma olen avatud. Ma ei peida ennast. Usun, et hästi oluline on kultuuriavalikkusele selgitada ka läbi kaunite kunstide nõukoja, mis koguneb neljapäeval. Siia tulevad kõik loomeliitude esindajad, kus saame diskuteerida ja rääkida ERSO tulevikust. Minu arvates on hästi oluline just küsimus: kuidas edasi? Sest tagasi pole enam midagi pöörata.
Maestro Järvi on nüüd teatanud oma lõpliku otsuse, et ta ei tule enam siia ning ühtlasi on ta ka öelnud, et ei soovi tehtud töö eest palka. Nüüd on ju hästi kiire uue peadirigendi leidmisega. Olete aidanud Anneli Undil sellele mõelda?
Dirigendi leidmine ja lepingu sõlmimine on asutuse juhi või mänedzeri töö, nii on see kõikjal maailmas. Kultuuriminister saab tulla appi asutuse juhile, kui ta seda palub. Näiteks osaleb kohtumisel, kui inimene on juba leitud, et näidata riigi kohalolekut ja tuge. Aga kindlasti ei tegele minister ühegi dirigendi otsinguga. Mul puudub selleks informatsioon. Esmatähtis on praegu leida dirigent 1. jaanuariks ja ma olen aru saanud, et neis läbirääkimistes on jõutud päris kaugele. Niisiis – 1. jaanuari uusaastakontsert kindlasti toimub ja usun, et kõik saavad tulemustega väga rahul olema.
Aga edasi? Orkester vajab ju pikaajalisemat kunstilist juhti!
Edasise osas tuleb loomulikult läbirääkimisi pidada ja otsida kunstilist juhti, kellel on siin äkki rohkem aega olla kui vaid kuus nädalat aastas.
Olete hariduselt koorijuht ja hobi korras dirigeerite aeg-ajalt praegugi. Mis tunne võib olla sellel dirigendil, kes peab ERSO-t juhatama uusaastakontserdil, teades, et kava „Strauss Peterburis” on kokku pannud endine peadirigent, kes ei lahkunud just parimate tunnetega.
Ma ei ole üldse kursis, milliseid kokkuleppeid saavutatakse kava osas. Õieti korraldab seda kontserti ju Eesti Kontsert ning missugune saab olema kava, kas see muutub ja kes on solistid, jääb nende määrata. Aga arvan, et professionaalne dirigent juhatab ükskõik millist lugu ja ükskõik, milline teos ka välja pakutakse, saab see kindlasti olema suurepärane. Arvan, et siin ei saa kellelgi olla midagi isiklikku.
Kas te enne seda, kui Neeme Järvi teatas teile esmaspäeval oma lõplikust loobumisest, veel lootsite, et ta siiski veel tuleb, et temaga on võimalik rääkida ja te kohtute?
Jah, mul oli see teadmine ja arusaamine, sest ühes paljudest kirjadest ta ütles, et ta kindlasti kavatseb jääda. Et ta kavatseb läbi rääkida Anneli Undiga ning rääkida oma plaanidest. Mul oli see teadmine ja selle peale ma talle ka kirjutasin ning tegin ettepaneku kohtumiseks, ministeeriumi tulemiseks, kui tal on selleks võimalus.
Mul oli ootus ja usk, et probleemid lahenevad ja ministeeriumi otsust kutsuda direktoriks Anneli Unt aktsepteerib ka muusikaüldsus. On erakordselt kurb, et niisugune vastuseis tekkis ja kindlasti poleks ma seda soovinud.
Maestro kirjutas, et tema palk lepiti kokku teie kabinetis. Et te ise pakkusite seda, lähtudes eelmise peadirigendi Aleksejevi töötasust.
Ei vasta tõele. Mitte kordagi pole mina pidanud läbirääkimisi mitte ühegi dirigendi palga osas. See on sada protsenti direktori teema. Ma pole teadnud, missugune palk oli Aleksejevil, millised on külalisdirigentide honorarid, missugune on lavastajate palk teatrites jne. Kõik sellised asjad lepitakse kokku asutuse juhi ja kunstilise juhi vahel.
See, mida mina väljendasin, oli suur ja siiras „Tere tulemast Eestisse!”. See, et olin eellepingu allakirjutamise juures, näitas Eesti riigi väga suurt ootust, et Neeme Järvi siia tuleb. Ma olin erakordselt positiivselt häälestatud, kuid ministri asi ei ole läbirääkimisi pidada palkade osas. Ma pole seda ka teinud.
Kuidas hindate – oli see palganumber suur? Maailma mastaabi järgi pole see ju midagi enneolematut.
Jah, maailma mastaabi järgi küll. Aga kui me elame siin, siis peame vaatama kindlasti seda taustsüsteemi, mis on Eesti Vabariigis.
Kas Siitan on sooritanud finantskuriteo? Kui on, siis loogiliselt võttes peaks sellele järgnema nüüd kriminaalasi.
Veel kord – me saame esmase ülevaate Anneli Undi käest. Selliste kõlavate sõnadega süüdistusi küll esitada ei tohiks, isegi mitte teie oma küsimuses. Kindlasti pole keegi kordagi öelnud sõna „kuritegu”, me räägime finantsdistsipliini rikkumisest. Kõik asjad vaadatakse väga põhjalikult läbi. Me räägime ebapädevast juhtimisest, finantsdistsipliini mittejärgmisest ning dokumendihaldusest mitte kinnipidamisest.
Aga selge on see, et otsus vahetada Siitan välja teise juhi vastu on kindlasti õige. Kõik need siiani olnud tegemised ja tegemata jätmised ei räägi kindlasti kompetentsest juhtimisest.
Minister ei saa teisiti käituda. Minister saab käituda vastavalt seadustele ja kui ministeerium märkab probleeme juhtimises ning pole võimalik sama inimesega edasist koostööd teha, puudub usaldus ja on ilmselge, et puuduvad juhivõimed, siis tuleb teha kardinaalseid muudatusi selleks, et tulevikus oleksid asjad paremini.
See on olnud keeruline otsus, mis on tekitanud palju segadust, kuid see on olnud õige otsus, et päästa meie rahvusorkester.
Neeme Järvi seisukohavõtud on jõudnud ka rahvusvahelisse meediasse. Kas need võivad tuleneda sellest, et Andres Siitan ei andnud talle objektiivset infot orkestri rahaasjades toimuva kohta, vaid pööras asjad selliseks, et minister teda kiusu pärast kangutab?
Ma ei oska öelda. See oleks kohvipaksu pealt ennustamine. Ma ei tea, kes kellele ja mida rääkis. Kõik inimesed on vabad ütlema seda, mida soovivad ja mida tunnevad.
Kas Järvil on veel võimalus Eestis dirigeerida?
See sõltub temast enesest.
On ta oodatud?
Loomulikult. Ühtegi ust ühegi inimese ees pole ju kinni löödud ja ka minu kõige viimane kiri temale oli lahke kutse Eestisse.
Siiani on arvatud, et kõige hullem ministrikoht on sotsiaalministri oma. Viimastel aastatel avalikkuse ette jõudnud probleemide hulga järgi arvestades tundub aga kõige keerulisem olevat kultuuriministril. Teil on olnud probleemid muuseumireformiga, teatrid pole toimuvaga rahul olnud, nüüd muusikud. Mis toimub?
Toimuv on loomulik. Kultuurivaldkonnas on loomingulised ja emotsionaalsed inimesed ja kui nad oleksid tuimad ja ratsionaalsed, siis ei saaks me rääkida kultuurist ja loomingust. Ma teisiti seda ei näegi. Igasugused muudatused, ka ratsionaalses maailmas – näiteks ettevõtluses – tekitavad inimestes alati hirmu, rahulolematust, teadmatust. Mis me siis veel kultuurivaldkonnast räägime. Siin on niivõrd palju eri suundi, küllaltki ratsionaalsest arhitektuurivaldkonnast väga emotsionaalse muusika ja kirjanduseni. Täiesti eraldi maailm on rahvakultuur ja rahvusvähemuste kultuur, lõimumisteemad. Ja ka meediavaldkond on kultuuriministeeriumi haldusalas. See on niivõrd rikas maailm kõigi oma eripäradega. See on väga keeruline, ent samas ka väga põnev. Ja vaatamata kõigele – minule meeldib. Ja ma mõistan neid inimesi. Kui vahepeal on emotsionaalsed pahvakud, siis ma saan aru, miks see nii on.
Te ei võta seda isiklikult, vaid peate ametiga kaasas käivaks?
Jah, see pole minu vastu isiklikult. Ma ei tunne, et see on minu kui Laine, minu kui inimese vastu. Arvan, et siin on palju ühiskonna valu tervikuna, mis on praegu välja purskunud. Meil on olnud majanduslikus mõttes väga rasked aastad. Inimesed on pidanud hakkama saama väiksema palgaga, nad on kaotanud töökohti, pidanud loobuma oma kodust või soetatud asjadest. Pidanud väga kardinaalselt ja ratsionaalselt üle vaatama oma võimalused. See on nii inimlik. Kõik on kohutavas stressis. Pealegi on nüüd ka looduses pime aeg. Aastalõpp on alati närviline, kultuurivaldkonnas algab uus hooaeg sügiseti. See kõik tekitab tohutut emotsionaalset pinget ja praegu purskus see välja. Me astusime ühe sammu ja täna enam keegi ei mäleta, miks see a?iotaa? üldse toimub. Üles on võetud tuhandeid teemasid, meenutatakse kümne aasta taguseid aegu, ühte patta pannakse kõik asjad. See on emotsionaalne purse ja praegu saab minna kõik paremaks. Ma kinnitan veel kord – kultuuriministeerium mõistab kõike seda, me pole kellegi peale pahased ega kanna kellegi peale viha. Teeme kõik selleks, et ERSO-l hakkaks minema paremini.
Nii et ka läbi aastate kestnud emotsionaalsete väljaütlemiste taustal, mis nüüd tipnesid probleemidega ERSO-s, pole teil olnud tagasiastumise soovi?
Ei ole, sest need teemad pole poliitilised. Need on elulised küsimused, mis ongi ministri lahendada ja minister lahendab nii palju, kui on tema pädevuses, usaldades oma allasutuste juhte. Nemad on riigi käepikendus, nad on töölepinguga võetud seda tööd tegema ja see raha, mida kasutatakse, on maksumaksja raha. Rahva raha. Meil ei ole õigust käituda selle rahaga nagu oma isikliku rahaga ja seetõttu on vajalik ka vastutustunne.
Kultuuriministeeriumi järgmise aasta eelarve vist kasvab pisut?
Jah, oluline on kultuuripealinna aasta, panustame programmi elluviimisse 50 miljonit krooni. Ja eelarvetõus on ka investeeringute osas, sealhulgas kvoodimüügi raha toel. See läheb küll n-ö betooni, aga inimesed, kes nendes majades töötavad, olgu see rahvusraamatukogu või Eesti kunstimuuseum, saavad kõigist neist investeeringutest, renoveerimistest, parandamistest osa. Ja need ei ole väikesed summad. Näiteks rahvusraamatukokku on planeeritud 60 miljonit krooni!
Nii et asjad lähevad paremuse poole. Küll see palgaraha tuleb ka järele. Nii et ütlen veel kord – valitsus teeb kõik endast oleneva, et leida praegu ERSO-le lahendus, et järgmiseks aastaks suurendada eelarvet ja kultuuriministeeriumi eelarve tervikuna tõuseb.
Kui normaalne on see, arhitektuurimuuseumi direktori kohalt lahkuma pidanud Karin Hallas-Murula tühistas koos lahkumisega ka järgmisel aastal toimuma pidanud näituse?
See on väga kurb informatsioon. Arvan, et juhi üks kohustusi on aru saada, et asutus, mida ta juhib, on riigiasutus, mis tegutseb maksumaksja raha toel ja kindlasti pole mõtet seal oma isiklikke ambitsioone ellu viia, vaid arvestada rahvusvaheliste kokkulepetega ja tehtud lepingutega.
Kui palju võiks kultuuriministeeriumi valitsemisalas olla veel selliseid asutusi, kes aasta lõpuks jäävad eelarvelisse miinusesse?
Ma ei oska seda öelda, kui palju. Ma loodan, et neid on minimaalselt. Aga sellega oleme täiesti kursis, et raske on olnud kõigil. Vahe on selles, kas probleemile otsitakse lahendusi või mitte.
Kas vastab tõele, et kultuuriministeerium on integratsiooniks ette nähtud raha ümber jaganud teistele valdkondadele ning integratsiooniks on alles vaid kolmandik?
Järgmise aasta eelarves on integratsioonile ette nähtud raha tõesti vähenenud, osa Euroopa fondide vahendeid lihtsalt lõppesid. Meie saame jagada seda raha, mis Euroopast tuleb.
