Jää on juba paks ja kannab esimeste laidudeni. Lähematel päevadel peaks selguma, kui kaugele merele saab minna. Jää paksus on neli tolli ja lund on teist samapalju. Aga ega jääd enne juurde ei tule, kui lumi pealt veidi sulab. Ja siis öösel külmetab.
Seega on aeg nii kaugel, et heinapõletajatel tuleb hakata valmis vaatama sobivat mundrit ja tekitama kalendrisse auke, mida siis heinapõletamisega täita saaks.
Laiu peal heina põletamine on hädatöö, mitte tolguste amet. Laiuheinaga on nii, et see tuleb ära teha, muidu kasvab kõik umbe, kuid heina ära tuua pole võimalik, sest jää suurt autot ei kanna.
Tavaliselt minnakse laiule reede pärastlõunal või laupäeval ja tullakse tagasi järgmisel päeval.
Heinategu toimus läinud aastal laiul juulis, augustis, septembris ja oktoobris. Heinateo ajast sõltub see, kui hästi hein põlema läheb. Sügisest heina on peaaegu võimatu põlema saada. Nii üritatakse suuri kuhjasid süüdata üks-kaks-kolm-neli-viis tundi. Kui siis lõpuks tule üles saab, peab esmalt valvama, et see ei kustuks, ja siis jälle, et kadakatele liiga ei hakkaks tegema. Eelnevast jutust tuleb järeldada, et heinapõletamise talgud on üks vaevaline asi.
Aga tublisid heinapõletajaid ootab mereveega saun ja jääauk ja selged tähed öös ja vaikus, mis pole kuskil vaiksem. Ja kirjeldamatu rahu, ka hingerahu. Laiul tunned hästi täpselt, et su elu on taevaisa hoida, sest alati võib tulla torm ja jää võib hakata liikuma. Aga tavaliselt ei hakka. Laiul lepitakse endaga ära, korjatakse killud hingeterveks. Laiul on palju ruumi ja kitsas ühtaegu. Laiul on hiiglama lõbus ja tõsine ka. Laiul on rutune ja rahulik. Seal on rabelemist ja ajaseisu. Laiul on nii nagu ei kusagil mujal.
Kadri Pulk
EPL-i esindaja Hiiumaal ja EELK-s
