Istun kultuuriminister Rein Langi ees. Mu käes on paber, mis näitab, et massikultuuri supernäide, maailmakuulus „naistekate” autor Barbara Cartland sai mullu raamatukogude laenutushüvitiseks pea 1612 eurot Eesti maksumaksja raha. Tema teosed on kogudesse aga ostetud samuti maksumaksja raha eest. Kas me ikka oleme nii rikkad?

Rein Lang, kas kavatsete kehtestada raamatukogudele reegli, et nad ei ostaks riigi antud raha eest kokku viletsat sopakirjandust?
Meie põhiseadus ei näe ette ainult eesti keele ja kultuuri säilitamist, vaid ka arendamist. Aga kui see arendamise raha läheb hoopis Barbara Cartlandi teoste ostmiseks ja nende eest laenutushüvitise maksmiseks, on midagi väga valesti.
Raamatukogud on samal ajal dilemma ees, kas osta raamatuid lugejate maitsest või rahvuskultuuri huvidest lähtudes.
Ma ei oska ka täna veel öelda, mil moel, aga sellele rahale, mis eraldatakse raamatute ostmiseks, paneme igal juhul sildi juurde. Niisugust täielikku vabadust,
et meil on raha, võtke ja tehke, mis tahate, ostke kas või „Mein Kampf”, me kindlasti ei luba enam.
Raamatukogudesse jõuab igast Eestis ilmunud raamatust keskmiselt 700 eksemplari. Miks kavatsete kehtestada piirangu, kui ruttu pärast ilmumist võib neid laenutama hakata?
Ilmumise järel raamatukokku jõudmisest alates on raamatud tasuta kättesaadavad. Milline on sel taustal siis inimeste motivatsioon minna poodi ja osta raamat? Kirjastaja elu on põrgu, tiraažid väikesed, hinnad lähevad üles. Samas ei arene ilma oma kirjastajateta ka rahvuslik sõnakunst.
Tahame toetada nii Eesti kirjastamist kui ka eesti kirjandust nii, et paneme paika vaheperioodi, mille jooksul raamat ei ole raamatukogust tasuta kättesaadav. Kui kirjanik ise soovib, palun väga, riputagu raamat veebi välja. Aga kui ta tahab saada honorari ja annab teose kirjastusele, siis peaks olema mingi periood, mille jooksul on kirjastusel õigus öelda: selle aja jooksul seda raamatut tasuta raamatukogust ei saa.
Raamatukogurahvas võib väita, et kirjastajad on Langi ära ostnud.
Väitku, mis tahavad, aga rahvuslik kirjastamine on vajalik. Et meil on liiga palju kirjastusi, on mulle selge. Ja kirjastused peaksid täna vaatama peeglisse, hindama kainelt tulevast raamatuturgu, ühinema. Ma ei soodusta kartelle, aga soovitan teha koostööd. Meie kirjastused oma väiksuse juures pole elujõulised. Just väärtraamatute puhul on hinnad sellised, et need, kellele väärtraamatud on suunatud, ei jõua neid osta. Süsteem ei tööta.
Kas te ei karda reforme tehes, et muutute raamatukogurahva jaoks kolliks, kellega üksteist hirmutatakse?
Loodan, et raamatukogurahvas on mõistusega inimesed.
Seda nemadki väidavad, et on mõistusega ja mingeid ostunimekirju ei vaja.
Aga nende tegevuse tulem kajastub kahjuks neis laenutatavuse nimekirjades, mis räägivad teist keelt. Ma mõistan, nad on rahva teenistuses ja kui rahvas tahab Cartlandi, siis tuleb seda neile tagada. Aga riigi mätta otsast vaadates pole maksumaksja raha kulutamine Cartlandile mõistlik. Sellist kohustust riigil ei ole.
Kes tahab, ostku ise?
Palun, poes on kõik vabalt olemas ja odavama käibemaksuga kui näiteks toit. Seega on riik isegi Barbara Cartlandi raamatut juba madalama maksumääraga toetanud.
Ja tuleks kainelt debateerida, kas kultuuriministeeriumi asi on eesti rahva ja siin elavate rahvusvähemuste kultuuri säilitamine ja arendamine. Või on meil ka eriti vajalik roll ülemaailmse massikultuuri rahvale kättesaadavaks muutmisel?
Võib-olla tuleb keegi, kes ütleb, et riik peaks Barbara Cartlandi igasse kodusse viima, aga mina seda küll ei tee. Minu arusaam on rahvuskultuuripõhine.

Ajaviitekirjandus

Inglise autorid said aastal 2010 Eesti maksumaksjatelt kokku 6419,52 eurot laenutushüvitist.
Suurima summa panid tasku:
Barbara Cartland – 1611,87 eurot (18 787 laenutust)
Agatha Christie – 1149,25 eurot (13 395 laenutust)
Ann Granger – 1149,25 eurot (13 395 laenutust)
Terry Pratchett – 525,85 eurot (6129 laenutust)
Rosamunde Pilcher – 503,12 eurot (5864 laenutust)