Lapini graafilised lehed kadusid salapäraselt galeristi autost
14. detsembril tähistas Tammsaare muuseumis resideeriv Eesti vanim eragalerii Deco oma 18. tegevusaastat. Galeriid on vedanud Tiit ja Epp Rebane. Näitusele “Hittide paraad” olid kutsutud esinema kunstnikud, kellega galerii on aastaid töötanud, eesotsas kunstnike liidu presidendi Jaan Elkeniga. Lapinil oli seal väljas kümme tööd, mille ostmise vastu ilmutasid huvi mitmed külalised.
Näitus oli avatud sünnipäevapeoks ja Lapinil oli Tiit Rebasega kokkulepe, et ta saab oma tööd esmaspäeval, 18. detsembril tagasi.
Lapinit närivad kahtlused
Nädala alguses Rebane aga Lapini sõnul endast märku ei andnud. Lapin kuulis, et Rebane oli kolmeks päevaks sattunud haiglasse, midagi oli jalaga, oli lihtsalt libisenud. Kokkulepitud päevaks oli ta juba jalul, kuid töid ei tulnud, telefon vaikis. “Noh pole hullu, mõtlesin. Nad on ennegi minu töid galeriis hoidnud, ükskord terve kuu, kui nad läksid puhkusele, kuigi see oli aeg, mil oleksin neid soodsalt müüa saanud,” ütles Lapin.
27. detsembril ilmus Tiit Rebane välja ja teatas, et 23. detsembri öösel tungiti parklas tema autosse. Muuhulgas varastati pagasiruumist kümme Lapini kollaaži. “Tehti puhas töö, kõik võeti ära, ilmselt taheti auto ka ärandada, kuid nad ei saanud roolilukku lahti,” ütles Tiit Rebane.
Lapinit pani imestama, et nii pika staaÏiga galerist hoiab niiskust kartvaid paberil tehtud teoseid öösel autos, samal ajal kui galeriis on hoiutingimused head ja on ka valve. Lapin imestas ka, miks oli Decol ühtäkki tarvis pidada galerii 18. sünnipäeva. Mis tähtpäev see ka on, äkki hakkavad lõpetama?
Märkimisväärne on ka ajaliselt näituse avamise ja varguse vahele jäänud intsident – pärast avamist, kui seltskond oli laiali läinud, tulid Tiit Rebase jutu järgi galeriisse kaks tüüpi ja peksid ta läbi. Mehed saanud plehku enne politsei tulekut, sõnas Rebane. Ta ütles, et ei tundnud mehi ega oska oletadagi, miks pätid galeriisse tungisid. Rebane ei näe hilisema autovargusega mingit seost. Vaevalt vargad teadsid, et seal on kilesse pakitud kunstiteosed, leidis Rebane.
Rebane ütles ka, et helistas Lapinile pärast näitust korduvalt, kuid ei saanud ühendust. Lapin väitis, et ta oli kogu aeg saadaval.
Kes olid need kaks “kappi”, kes Tiit Rebast peksid, miks tullakse galeristile kallale, küsis Lapin. Miks ei teavitanud Rebased ajakirjandust ega pannud lehte varastatud tööde pilte, et neid hõlpsalt müüa ei saaks? Kas autovargus polnud mitte lavastus? Kahtlane tundus talle seegi, et teised kunstnikud, kes tulid ise oma töödele järele, kuulsid galeristide juttu, et kiiret pole, las need olla veel siin. Kas pole siin seost Permi amatöörkunstnikust endise maffiapealikuga, kelle näitus oli hiljaaegu Decos?
Juhul kui vargus polnudki lavastatud, on ikkagi tegemist bürokraatlikus keeles ametialase lohakusega. Igal juhul on seni pühendumusega tegelenud peregalerii maine kahjustatud.
Väärtuslikud tööd
Kaduma läinud kümme originaalteost kaunistasid illustratsioonidena ka Ilmar Laabani suurt luulekogu “Sõnade sülemid, sülemite süsteemid”. Tiit Rebane hindas ühe lehe väärtuseks 4500 krooni. Teades praegust olukorda kunstiturul, peaks sellise töö väärtus olema mitu korda suurem, sest tegemist pole tiražeeritud graafikaga, vaid ainueksemplaridega. Lapin on vähemalt Põhjamaades ja Venemaal tuntud kunstnik, tema töid on ostnud ka siinsete diplomaatiliste korpuste inimesed.
Avangardist Leonhard Lapin (või oli see Albert Trapeež, nagu on Lapini luuletajanimi) riimis kunagi: “Mul jalas kollased sandaalid” ja “Elagu skandaalid!” Nüüd on taltunud endine radikaal ise supi sees. Need kümme joonistust on Lapinile väga kallid, sest Ilmar Laaban oli tema ammune ebajumal, juba ajast, mil Laabani salaja Eestisse toodud luulekogud käisid käest kätte või neid paljundati kirjutusmasinal.
Lapini ehk Albert Trapeeži enda luuletustes on samuti palju sürrealistlikke motiive ja keelemänge. Kuid seni on tööd leidmata ja Lapinil jääb üle “vanduda / tasa tasa / läbi une”, nagu ütlevad Ilmar Laabani luuleread.
