Lasnamäelt saadeti Siberisse

 (2)

Tsaariaja lõpus rajatud vangla kinnipeetavad olid pärast sõda alatihti jooksus
Raske on peale Ülemiste mäel asuva omaaegse vangimaja leida Lasnamäelt mõnda teist hoonet, mis on läbi aastakümnete seotud niivõrd paljude ja erinevate inimestega. Paekivist hoone rajati hoopis meditsiiniasutusena.

Paraku osutus see – nagu paljud teisedki 18. sajandi lõpul ning 19. sajandi esimesel poolel kroonu poolt ehitatud paekivist hooned – rõskeks ning ebatervislikuks.

Elumajaks ei sobinud

1869 müüdi see kellelegi Tšerjaginile elumajaks, kuid peagi selgus, et elumajana on see samuti ebasobilik ning 1886 ostis riik selle tagasi ning asutas sinna naistevangla. Tsaariaegne vangla täitis sama funktsiooni ka uute võimude juures.

1918. aasta lõpust läks vangimaja Eesti riigi käsutusse. Suuri raskusi tuli sõja-aastatel taluda ka riigitöötajatel. Näiteks Karistusvangimaja tunnimehed teenisid 1918. aastal ainult 180 marka kuus, velskrid 100 marka, kantseleipersonal 125 marka.

Vangimaja ülem sel ajal oli Albert Kõrge. Kuni 17. detsembrini 1918 oli ülema abi Eduard Kasemets ning seejärel Jüri Awer. 1919. aasta lõpus oli Karistusvangimaja ülema abi Aleksander Saar.

Vangid alatasa jooksus

Madalad palgad sundisid inimesi otsima lisatööd ning see oli peamine põhjus, miks siinsetel vangidel õnnestus korduvalt põgeneda. Näiteks 30. märtsil 1919 põgenes Karistusvangimajast 47 vangi. Põgenemine oli peensusteni ette valmistatud. Ühes kambris hoiti paarikümmet vangi. Kui valvur avas ust koputamise peale, tõmmati ta ühes püssiga kambrisse. Hoovil olnud valvur arvas, et vange viiakse jalutama ning põgenemist hõlbustas seegi, et vangla peavärav oli samal ajal lahti. Ligi poolsada meest tormasid mööda Suur Tartu maanteed alla, valgudes lähedalasuvatele tänavatele. Põgenejatele tulistati järele. Ühte haavati surmavalt ja teine sai kergelt haavata. Hiljem tuli enamik vange vabatahtlikult vanglasse tagasi.

Põgenemised Karistusvangimajast jätkusid ka 1920. aastate algul. 23. mail 1924 põgenes vanglast kaks välitöödel olnud vangi, kes juba mõni päev hiljem tulid vanglasse ise tagasi. 26. juunil 1924. aastal põgenes veel kaks välitöödel töötanud vangi, nemadki tulid juba järgmisel päeval vanglasse ise tagasi.

30. oktoobril 1924 üritas kambrist nr 4 põgeneda vahialune. Pärast seda, kui vangivalvur teda tulistas, pöördus vang tuldud teed tagasi. 3. detsembril 1924 põgenes Põhja paberi ja puupapivabrikust välitöödel töötanud vang. 1925. aastal põgenes välitöödelt neli vangi. Pärast seda toimus veel kolm põgenemiskatset.

Sirinas veel ja leival

1926. aasta algul oli Karistusvangimajas 181 meesvangi, neist riigikorra kukutajaid 76, venelaste poole ülejooksjaid üks, salakuulajaid kaks ning riigivastase kihutustöö eest süüdimõistetuid üks. 1927. ja 1928. aastal istus Karistusvangimajas 90 riigikorra kukutajat, viis salakuulajat, neli riigivara raiskajat, 44 mõrtsukat.

1928. aasta lõpus valmis Vene revolutsiooni ajal ärapõletatud haigemaja müüridele uus kahekorruseline maja naisvangidele. Ühtlasi ehitati ühekorruselisele kantseleihoonele peale teine korrus. Sellest ajast alates hakati Karistusvangimaja vangide Ļargoonis nimetama “Sirinaks”, samuti “Valgeks lossiks”. Naiste jaoskonda oli paigutatud 150 magamisaset, kuid sellest jäi väheseks, sest vangide arv oli suurem.

1930. aastatel jätkas tegevust Lasnamäe veerul asunud Karistusvangimaja, kus hoiti peamiselt pikemaajalise karistuse kandjaid. Nagu varem, nii ka 1930. aastatel tegi vangla juhtkond kõik, et hoida eraldi esmakordselt vangikaristust kandvaid vange ja vilunud kurjategijaid.

Meesteosakonnas paigaldati esmakordselt süüdimõistetud vangid nn soliidsetesse kambritesse. Naisteosakonnas olid nii esmakordselt kui ka mitmekordselt karistatud ühtemoodi korralikes kambrites.

Vangla juhtkond püüdis soosida vangide hulgas isetegevust. Populaarne oli naisvangide laulukoor. Sinna kippusid needki, kes ei osanud laulda. Vangidele korraldati kinoetendusi, saksa ja vene keele kursusi jne. Näiteks 1930. aasta esimese kolme kuu jooksul näidati vahialustele kinofilme 12 korda.

Vangide hulgas oli mitmeid markantseid isikuid. Näiteks majaperenaine Hein, keda karistati salaviinamüügi eest ja kes nimetas end Lasnamäe isevalitsejaks.

Loe veel

Suureks sündmuseks Lasnamäe vangla elus oli palvesaali sisseseadmine 7. novembril 1937. Jumalateenistust pidas õpetaja E. Beckmann. Palvesaali kaunistuseks oli piiskop Rahamägi kinkinud kullatud raamis pildi, mis kujutas uksele koputavat Kristust.

1930. aastate algul oli karistusvangimaja ülem J. Kõks. 1934. aastal määrati ta keskvangla ülemaks ning Karistusvangimaja uueks ülemaks määrati Ed. Velt. 1930. aastate lõpus oli vangla ülem E. Ennomäe.

Vene vene ajal tapivangla

Totaalselt muutus Lasnamäe vanglasse sattunud inimeste olukord pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal. Kõigepealt võis vanglasse sattuda mitte ainult oma isikliku arvamuse avaldamise tõttu, vaid ka näiteks seepärast, et inimene oli varasematel aastakümnetel olnud aktiivne seltsitegelane.

Seevastu vangivalvurite hulka sattus (kindlasti mitte juhuslikult) rohkesti kriminaalsete kalduvustega inimesi. 1940. ja 1950. aastatel kandis Lasnamäe vangla tapivangla nimetust. Siia veeti kõikidest Eestimaa vanglatest kokku vahialuseid, kel kohus oli juba seljataga. Siin koostati tapiešelone Venemaa vangilaagritesse. Siit alustasid tuhanded Eesti mehed ja naised pikka teekonda Nõukogude Liidu ääretutesse kaugustesse.

Peep Kärpi andmeil läksid tapid teele iga kolme-nelja päeva tagant. Olaf Tammark kirjeldab mälestustes kurikuulsa vangimaja miljööd. Kuigi siit viidi vange tihti Siberisse, täitus tapivangla kiiresti uute vangidega. Varsti ei jätkunud naridel enam magamiseks ruumi.

Tapi koostamine toimus öösel. Vangid kutsuti kümnekaupa, koos asjadega välja. Seejärel kästi õues kükitada viiekaupa, tihedates kolonnides. Päikesetõusul avanes suur värav. Vangid loeti viiekaupa välja tänavale. Ees tänaval ning kahel pool kõnniteed oli tihedasti NKVD-lasi. Näha oli ka koeri.

Kui pikk vangide kolonn oli tänaval tihedasti kokku surutud, käsutati kõik põlvili maha. NKVD ohvitserid lugesid ridu uuesti üle. Kui vangid olid üle loetud, läks kogu kolonn tääkide ja automaatpüstolite vahel raudtee äärde, kus seisis ees pikk rong. Loomavagunite uksed olid avatud. Igasse vagunisse majutati 50 vangi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare