Lastekodus kasvanud poiss: kehvasti olen hakkama saanud

 (86)

Lastekodus kasvanud poiss: kehvasti olen hakkama saanud
Jane Snaith leiab, et laps peab üles kasvama päris perekonnas. Tema kasvatabki peale oma kahe lapse ka kaht kasulast. Pildil on ta koos kasutütar Mariaga.Foto: Rene Suurkaev, Eesti Päevaleht

Lastekodus kasvanud lapsed ei tule pahatihti iseseisva eluga toime: raskusi valmistab töö leidmine ja hoidmine, samuti rahaga väljatulek.

Kunagine lastekodulaps, 24-aastane Tarmo Pukka on ligi neli aastat elanud iseseisvalt. Pärast Viljandimaa lastekodust lahkumist pakkus koduvald talle munitsipaalkorterit Läänemaale Ridalasse. Seal ta nüüd elabki, tuttavaid ümberringi pole, kindlat töökohta samuti mitte, sissetulekuks on vaid puude pealt määratud pension. „Kehvasti olen hakkama saanud,” hindab ta ise oma toimetulekut.
Lastekoduajaga võrreldes on Tarmol nüüd küll rohkem privaatsust, ent enam ei näita keegi näpuga ette, kuidas midagi peab tegema. „Võõras on,” ütleb ta. Tarmo trepikojas elab perekond, kes tuleb talle jõu ja nõuga appi. Abiks on ka hea sõber Mirjam.

Tarmol on raskusi nii elukorralduse kui ka rahaga väljatulekuga. Kutsekoolis käies sai ta summa, millest pidi jaguma toiduks ja bussipiletite ostmiseks, aga Tarmo meelest oli see aeg liiga lühike, et iseseisvat toimetulekut õppida. Mirjam laenab talle, kui kuu lõpus puudu tuleb, ja Tarmo maksab hiljem korralikult võlad tagasi.

Tarmo unistab kirjanikuks saamisest ja tahab veelgi rohkem iseseisvuda. „Vanust mul on, aga võimet oma soove täita väga vähe,” hindab ta oma olukorda. Kui Tarmo lähema aasta jooksul tööd ei saa, siis tahab ta oma tuttavate abile lootes proovida õnne Tartus.

Läänemaal Palivere lastekodus kasvanud Riho Lilleoja (36) on elanud 16 aastat omal käel. Pärast lastekodu sai temagi elamispinna, aga sootuks teise Eesti otsa, Karula valda ja naabriteks joodikud. Toonane lastekodutöötaja aitas leida parema elukoha. Ise poleks ta suutnud seda teha, arvab Riho. Praegu on ta Tallinnas ühe vanainimese hooldaja, kindla töökohata ja elab samuti pensionist.

Oma suurimaks probleemiks peab Riho majanduslikku toimetulekut. Ta igatseb õppida ametit, mis tagaks kindla sissetuleku ja mis meeldiks. Kuigi Riho soovib ka oma perekonda, ei pea ta lapsesaamist praegustes oludes kuigi vastutustundlikuks. „Ma ei taha, et minu laps lastekodusse satuks,” ütleb ta.

Paljud Riho lastekodukaaslased istuvad kinni, on alkohoolikud, osa neist on isegi juba surnud. „Lastekodus on elu nagu hundikarjas: kas suudad end maksma panna või jääd lambatalleks. Minu lastekoduaeg oli nagu vangla,” meenutab ta.

Laps vajab peret

Et lastekodulaste, uue nimetusega asenduskodulaste elu paremaks muuta, ehitatakse väikseid peremaju, mille elukorraldus muudetakse peremudelil põhinevaks. Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõuniku Kersti Puhmi sõnul väheneb asenduskoduperes elavate laste piirarv järk-järgult: 2010. aastani võis ühes peres olla kuni kümme last,  2010. aastast kuni kaheksa ja 2015. aastast kuni kuus last.

Kaheksa aastat Haiba lastekodu lastele tugiisikuks olnud Jane Snaith leiab, et laps peab üles kasvama päris perekonnas. Kahe lapse ema ongi võtnud enda juurde elama ka kaks kasulast.
„Perekond on ühiskonna minimudel – seal õpitakse vastutust ja kohustust. Lastekodus on teistmoodi mudelid ja rollid. Lastekodu pole kasvukoht, vaid asutus,” ütleb ta. Seda taipavad ka need lapsed, kes elavad väikestes majades. Kasuperede riiklik süsteem meil Snaithi sõnul sama hästi kui puudub ja nii ei ole kedagi, kes oleks süstematiseeritult motiveeritud lastele kodusid leidma. Kui nähtaks rohkem vaeva bioloogilise pere aitamisega, siis ei satukski nii palju lapsi lastekodudesse. Juhul kui sellest pole pääsu, peaks võimaluse korral siiski leidma lastele kohe uue kodu.

„Eluga toimetulekuks ei piisa ilusast roosaks värvitud toast. Riik püüab pakkuda materiaalset, aga see, mis inimeseks kasvatab, on puudu,” arvab Snaith. Mitteametlik statistika näitab, et iseseisva eluga tuleb toime vaid 10% lastekodulastest. „Vahet pole, kas noor astub iseseisvasse ellu Venemaal või heaoluühiskonnas Rootsis, toimetulekuprotsent on kõikjal viie kuni kümne vahel,” ütleb Snaith. Ülejäänutest saavad kriminaalid, narkomaanid, asotsiaalid.

Tugiisikud aitavad

Poolteist aastat on endine Keila SOS Lasteküla kasvandik Meelis Kukk juhtinud Eesti asenduskodu töötajate liidu (EATL) tegevust. Euroopa Sotsiaalfondi toel on liit aidanud 61 noort asendushoolduse järel iseseisvasse ellu astuda.

„Noorele on täiskasvanut toeks vaja, sest uue maailmaga üksi olles võib kohata palju tagasilööke. Alates sellest, kuidas tööle saada, kuidas tööl käia ja kuidas töökohta hoida. Kuidas palgaga majandada, et maksud oleksid makstud, riided seljas ja toit laual. Samuti on neil probleeme sotsiaalse suhtlusega. Eelkõige ametnikega, kes ei viitsi asju peensusteni selgitada,” loetleb Kukk. „Lisaks vajab noor ka hingeabi: toetust ja usku iseendasse.”

Kukk on pidanud toetama noori just ametnikega suhtlemisel. Tugiisikud on olnud vaimseks toeks, julgustades üht seksuaalselt ärakasutatud neidu politseisse avaldust tegema, teisel juhul aga toetades lapse kaotusega toimetulemisel jne.

Majad kerkivad

Riik toetab lapse- ja perekesksete asutuste teket uute peremajade ehitamisega. Peremajad on ehitatud juba nelja kohta: Pärsti ja Vinni valda, Pärnusse ja Narva-Jõesuusse. Lähiajal valmivad Haapsalu, Viljandi ja Väikemõisa asenduskodud. Maidlas, Tartus ja Elvas ehitus juba käib ning Kuressaare ja Narva asenduskodud ootavad reorganiseerimist.

Laps võib asenduskodus elada kuni 18-aastaseks saamiseni või päevases õppevormis õpingute lõpetamiseni, mida on alustanud enne 18-aastaseks saamist.

Sotsiaalhoolekande seaduse järgi vastutab iseseisvuva noore eest kohalik omavalitsus, kuhu noor enne asenduskodusse minemist sisse oli kirjutatud.

Riigilt on võimalik noorel taotleda ühekordset elluastumistoetust, mis on 383,60 eurot.

Allikas: Kersti Puhm

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare