Lastevanemate liit: sunniga ei ole keegi õppima hakanud
Härra Haller, kuidas suhtute uude põhikooli-ja gümnaasiumiseadusse sisse kirjutatud võimalust karistada koolist puudujaid rahatrahviga?
Ütleme nii, et karistuse hirmus ei ole ilmselt suuri muudatusi kunagi tehtud. On kaks käimatõmbavat jõudu: hirm ja huvi ning huvi on neist loomulikum. Samas piirid tuleb määratleda, nii et ma ei näe selle ühe piiri paikapanemisel halba, kuid samal tuleb tegelda ka teise poolega, et hoida laste ja vanemate huvi haridussüsteemi vastu.
Millisel juhul võib rahatrahv aidata last kooli tagasi tuua?
Ma ei ole selle peale üldse mõelnud, kuid usun, et need juhud, kus asi nii ekstreemseks läheb, on erandid. Tegelikult ikka eeldatakse, et lapsevanem ja kool suhtlevad. Kui aga see nii pole, siis peab ühiskonnal olema mingeid mõjuvahendei, et seda ignorantsust ravida. Rõhutan siiski, et ennetustöö on olulisem kui trahvinõudmise võimalus.
Isiklik seisukoht on see, et maei tea ühtegi, kellel oleks sellest sunniviisilisest koolivedamisest kasu olnud. Suhtlen igapäevaselt noortega ja tean ka neid, keda on sunniviisiliselt kooli tagasi viidud, aga õppima see neid ei pane. See on illusioon. Seega tuleb noortega nende 13-14 aastases vanuses jõuda kokkuleppele, miks on õppimine vajalik.
Kuidas üldiselt hindate uue põhikooli-ja gümnaasiumiseaduse eelnõu?
Ma hindan kõige rohkem seda, et see on tekitanud ühiskonnas palju vastukaja ja inimesed on hakanud mõtlema selle valdkonna peale, mida see seadus reguleerib. See on samamoodi hariv protsess ja iseenesest väga tänuväärne. Ma ei kahtle, et see seadus võiks olla parem, aga eks ta kujuneb veel aja jooksul ja saab täiendusi.
