Laulev laps ei jonni! Päevaleht käis peol koos kõige noorema osalejaga
Ometi paistab siinne olukord erinev. Kohalike silmis on sära, isegi uhkusenooti, ja pole ka ime, sest nende metsade vahel on oma lapsepõlve veetnud mitmed andekad Eesti inimesed, kelle ambitsioonidel pole kasutatud bemariga midagi pistmist. Priit Võigemast, Vaiko Eplik, isegi valsiisa Raimond Valgre on oma elu värvilisemad aastad just Alu kandis veetnud.
Täna tervitab meid oma kodumaja trepil aga hoopis uue põlvkonna superstaar – viieaastane Anna Liisa Penter, üks 22-st Rapla laulustuudio mudilaskoori eelikust. Ühtlasi on ta tänavuse laulupeo pesamuna – noorim paarikümnest tuhandest lauljast-tantsijast-pillimängijast, kes kolme päeva jooksul laulukaare alt läbi käivad.
Koos temaga võtamegi ette teekonna Eesti rahva peole. Ent enne veel tuleb hambad puhtaks pesta, kõht täis süüa ja piduriided kaasa haarata, lepime Anna Liisaga päevakavas kokku.
Maabun tema järel elutoa nurgadiivanil ning mõtlen rääkida maast ja ilmast, sekka sellenimelisest peostki. Aga mis sest ikka rääkida, kui esimene kogemus alles ees, mõtlen endamisi, kui Anna Liisa laulupeo traditsiooni kohaste küsimuste peale juba teab mitmendat korda õlgu kehitab. Tulesüütamistki nägi eile telerist esimest korda, sõnab Anna Liisa kaheksakuust õeraasu süles hoidev issi. „Kas meeldis?” küsin tüdrukult ning saan vastu häbeliku noogutuse. „Ilus oli,” lisab ta tasaselt.
Vahepeal katab emme laua hommikupudru, piima ja moosisaiaga ning õpetab: kõht tuleb ilusti täis süüa, muidu laulukaare all vastu ei pea.
„Alu rahvas on viimaste aastatega oluliselt muutunud,” viib issi teema vahepeal kohalikule elule. „Veel 15 aastat tagasi teretasin kõiki külavahel vastutulevaid inimesi, nüüd aga ei tea enam vaat et kedagi – järjepanu tuleb neid linnast maale elama. Siit pole ju midagi Tallinnasse tööle käia.”
Tõepoolest, teekond Anna Liisa koduuksest laulupeo väravateni ei tohikski võtta oluliselt üle tunni aja, mõtlen end bussiistmele sättides. Ent mõnikümmend minutit hiljem mootoriruumist valjuhäälselt kõlav „pssshh!” kustutab esmapilgul selle lootuse. Buss paarikümne mudilasega peatub teepeenral ning juht jookseb veekanister käes, nagu halvimaks valmis olnuna, otsejoones sõiduki tagaossa.
„Kuum ilm avaldab bussilegi oma mõju,” selgitab juht, samal ajal tõsisel ilmel kapoti alla piiludes. „Jäämegi siia?” pärin mornilt, ent tema sõnul näib kõik korras olevat ja sõit saab jätkuda.
Aga millise hinnaga? Järgnevalt lakkab töötamast bussi konditsioneer, mis seni väljas valitsevat kuumust arvestades olemise võrdlemisi mõnusaks oli teinud. Nüüd aga tekib tunne, justkui viibiks me kaugel Sitsiilias, kus Anna Liisa issi talvel laevu ehitamas käis. „Hästi kurb,” meenutab Anna Liisa neid talvenädalaid, kui emme ja õeraasuga kolmekesi hakkama tuli saada.
Lauldes lapsed ei jonni
„Kõik üksteise järele ühte viirgu ja käest kinni!” hüüab Anna Liisaga kaasa tulnud emme lauluväljaku mäe jalamil ja paarkümmend mudilast vuravadki pika ketina kaare alla proovi tegema.
Mudilaste lemmik, õpetaja Thea Paluoja räägib, et idee koolieelikutega laulupeole tulla oli ilmselge. Juba sügisest peale innuga repertuaariga tegelenud lapsi poleks tal enda sõnul olnud südant sellest erakordsest kogemusest ilma jätta.
„Kuulsin, et Anna Liisa vanaemale olevat lasteaias öeldud, et mis te teda sinna laulupeole veate – ta ju ei laulagi teil! Miskipärast ongi nii, et minu juures stuudios on nad hoopis teistmoodi, pühendunud, aga lasteaias kipuvad jonnima. Anna Liisaga pole mul kunagi sellist probleemi olnud, et täna on halb tuju ja ei laula.”
Jätan mudilased proovi tegema, et siis järgmisel päeval rongkäigu ajal taas platsis olla.
Pühapäeva hommikul rongkäigus fotograafile poseerides käitub Anna Liisa nagu tõeline staar: kord keerab ette ühe põse, seejärel teise, kõike seda ilmestab ehtannaliisalikult kelmikas naeratus.
Äkitselt hüppab vahele turvamees, kellele on vastukarva, et Eesti Päevalehe piltnik laulupeolisi ja pealtvaatajaid eraldavast lindist üle hüppas. „Kohe teisele poole linti!” käsib ta. „Kulla mees, ma olen seda tibukest tervelt kella kaheksast alates oodanud, nii et kui pildile jääda ei taha, hüppa eest!” vastab kaameraga proua bravuurikalt. Noormees taandub ning marsirütmis toimunud fotosessioon saab jätkuda.
Et keskpäeval lõunauinakuga harjunud lapsed ära ei väsiks, saab XI noorte laulupidu alguse just nende lauluviisiga. Lavalt maha joostes on näen Anna Liisa silmist ilmselget rahulolu. „Kas kolme aasta pärast uuesti?” „Jaa…” venitab tüdruk vastusega. Seda usutavamalt.
