Laulupeo teine kontsert: tõeline rahvapidu
Kogu selle summa sees leidis igaüks leida palju vanu ja praegusi tuttavaid, keda rõõm näha. „Üks endine ülemus, üks praegune ülemus, kunagised töö- ja koolikaaslased, võitluskaaslased ja kaasvõitlejad,“ kirjeldas kogetut Raul. „Just nagu reis mälu põhja.“
Laulupeole jõudis kohale Tais Pattayal elav eestlane Tõnn Sarv, kes tavaliselt jõuab Eestisse juulikuus Viljandi pärimusmuusika festivali ajaks. „See on tore pidu, olen väga helges meeleolus. Kõige toredam on, et siin on nii palju inimesi, kes räägivad omavahel keeles, millest ma aru saan. Inimesed räägivad omavahel ja keeled, milles nad räägivad on tuttavad,“ ütles Sarv, kelle sõnul sellist luksust on tal Tais harva.
Folklorist: rahvalaulude töötlused avavad tee vanade laulude endini
Laulupeo kavas on hulk rahvalaulude seadeid ja töötlusi – esimesel päeval võis kuulda nõudlikumaid Mart Saare ja Cyrillus Kreegi omi, teisel päeval muude hulgas Veljo Tormise, Gustav Ernesaksa ja Heino Kaljuste töötlusi. Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi vanemteadur, rahvaluule uurija Marju Kõivupuu meelest on dialoog rahvaluule ja koorilaulu vahel igati tervitatav.
„Teinekord leitakse tee seadest päris rahvalauluni,“ ütles Kõivupuu Eesti Päevaleht Online’ile. „Rahvaluule seadmine ja interpreteerimine võib tekitada huvi, kuidas laul enne seadmist kõlas. Rahvalaulude lauljatele on jälle huvitav kuulata ja võrrelda, kuidas näeb professionaalne muusik rahvalaule näeb.“
Positiivse üllatuse osaliseks sai Kõivupuu siis, kui avastas, et tema poistekooris laulev poeg õppis laulupeo tarbeks Timo Lossi ja Heldur Karmo „Kõige paremat polkat“, mida laulis omal ajal Heli Lääts. See rahvalik laul on küll autorilooming, kuid järgib Kõivupuu meelest uuemate rahvalaulude traditsiooni küllalt truult. „Huvitav on näha, et just see laul valituks osutus,“ ütles Kõivupuu.
Valgre, kelle kirjutatud rahva hulgas populaarseks saanud laulud samuti täna kõlasid, oli Kõivupuu hinnangul snooblikum ja euroopalikuma orientatsiooniga. „Kõige parem polka“ seevastu on Kõivupuu sõnul tõeline simmanilugu, mida laulupeol esitatakse küll teistsuguses kastmes.
Rahvatantsija: tunne on vägev, aga jalad on ikka väsinud
Lõpuks hakkavad aeglasemate ja pühalikumate laulude järel hakkavad paukuma pasunad ja kogu rahvas – nii kaare all, pinkidel kui ka puude all – jõnksutab marsirütmis kaasa käsi ja tuhandeid sinimustvalgeid lippe. Peagi võtab 24 000 lauljat üles kõigile tuttava viisi: „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt / käib Läänemere rannale?“
(Õigupoolest on see lugu pärit La Manche’i väina kallastelt, kus seda tuntakse nimega „Ma Normandie“ ehk „Minu Normandia“ – see on Normandia mitteametlik hümn ja Briti krooni võimu alla kuuluva Jèrri ehk Jersey saare ametlik hümn.)
Tuhanded inimesed juba marsivad lauluväljakult minema – pidu tõmmatakse kokku. Veel lauldakse „Jää vabaks Eesti merd“ ja „Kungla rahvast“, samuti häid rütmikaid kõndimislaule.
Ent laululava ja merevärava vahelt leian murult istumast Paunvere Tootside-Teelede koosseisus tantsupeol tantsinud Leho Laaseri, kes küll ei ole seda nägu, nagu kuhugi minema hakkaks. „Tunne on vägev, aga jalad on sellegipoolest rohkem väsinud,“ kommenteerib Laaser.
