Laulupidude hällis tehti peonädalale ilus algus
Möödunud laupäev tõi Tartusse viimaste aastate suurima rahvamassi. Ühelt poolt pakkus Taaralinn tegemist-vaatamist juba laulupeo-eelsetel tundidel. Raekoja platsil ja selle lähiümbruses olid hansapäevad ja siis vallutasid linna laulupeolised. Lihtsam oleks vist siiski öelda, et Tartu tänavad täitusid hetkega tuhandetest rahvariideid kandvatest pidulistest.
Puhkpilliorkestrid popid
Kõik sai alguse Narvamäel asuva kivi juurest, mis on ainus silmaga nähtav sümbol, mis meenutab esimest laulupidu. Tuli süüdatud, sai alguse suurejooneline laulupeorongkäik. Üle viie tuhande laulupeolise tegi kaasa poolteise kilomeetri pikkuse marsi kohast, kus Johann Voldemar Jannsen 135 aastat tagasi Eesti esimese laulupeo korraldas, praegusesse Tartu laulupeoliste pidupaika.
Tundus, et rongkäiku nautlesid kõige rohkem just selles marssivad esinejad, kuid kahtlemata läks paraad hinge ka nendele kümnetele tuhandetele inimestele, kes püüdsid sellest osa saada kõnniteid mööda järele sörkides. Sõna “võimas” on kogu rongkäigu kirjeldamiseks piisavalt täpne.
Kindlasti erines tänavune rongkäik eelnevatest ühe detaili poolest. Usutavasti pole kunagi varem Tartu laulupeo rong-käigus puhkpilliorkestrid mänginud teleseriaali “The A Team” tunnusmeloodiat.
Kunagi varem pole laulupeolised laulnud rongkäigus marssides omasooiharate ringkondades menukaks kujunenud loomingulise kollektiivi Village People’i lugu “Y.M.C.A”. Lõbus oli!
Kuid puhkpilliorkestrid olidki paljude vaatajate arvates laulupeo üheks lõbusamaks osaks. Või siis teisiti öeldes, puhkpilliorkestrid olid õigel ajal õiges kohas. Popside orkestriga toimus seal ka üks naljakamaid vahejuhtumeid. Nimelt üritasid popsid laululavale pääseda oma õllevaadiga, kuid oh imet – rahvapeole oma joogiga sisse ei pääsenud! Kuid ega pidulised end sellest keelust segada lasknud.
Rongkäik läbi ja laulukaare-alune täitus esinejatega. Mida rohkem laule sai lauldud, seda ebalevamaks muutsid laulukaare vastas istuvad pealtvaatajad. Kas nüüd kõvad istekohad või liiga akadeemiline koorimuusika sundisid inimesi õlleputkasid ründama ning hamburgeri ja ‰a‰lõki järele lippama, aga ei, tüdinenud inimesi oli siiski lauluväljakul väga vähe.
Laulud siis läksid
Pigem olid paljud nooremapoolsed pealtvaatajad laulupeost nii vaimustuses, et helistasid järjekordses õllesabas seistes tuttavatele ja kutsusid ka neid peole.
“Ei ole igav, siin on äge. Laulupidu veel kestab, aga kohe hakkab tantsupidu. Tulge siia!” Selline oli üks vestlus.
Õnneks oli ilmataat tartlastele helde. Peaaegu ainsatki vihmapiiska ei langenud enne peo ametlikku lõppu. Alles simmani keskel langes mõni vihmapiisk, mis otse loomulikult ei
seganud suurepärase peo lõpu nautimist.
Oli tore laulupidu. Kas ka
tuleval nädalavahetusel on ilm üldlaulu ja -tantsupeoliste vastu sedavõrd helde, näitab aeg. Kuid üks on kindel – kuni kestavad laulupeod Tartus, seni ei maksa eestlastel laulupeotraditsiooni pärast muret tunda.
Pisikene soovitus siiski nendele laulupeolistele, kes Tallinnasse aasta üht tippsündmust kaema kogunevad: õppige selgeks rahvushümni sõnad.
Ei, mitte seepärast, et Tartu pidu oleks andnud halva õppetunni. Pigem on põhjus selles, et juba see pidu näitas, et kui me ei laula oma hümni ise, siis laulavad seda meie eest peole tulevad välismaalased. Nemad laulavad valjult ja oma laulu häbenemata.
