Legend juba eluajal: kui muidu ei saa, siis Simon Levin ikka aitab
Õigusabi ning kaitset vajanud inimeste ringkondades oli levinud ütlus: kui muidu ei saa, siis Simon Levin ikka aitab.
See on iseloomustus mehele, kelle kohta tema kunagine kolleeg vandeadvokaat Aadu Luberg advokaadibüroost Luberg ja Päts veendunult lausub: ta oli elav ajalugu ja legend. “Teist sellist isiksust pole kunagi olnud, ei ole praegu ega tule ka tulevikus,” selgitab Luberg oma arusaama, miks Levinit on nimetatud Eesti advokatuuri kroonijuveeliks.
Aastail 1996–2003 Leviniga koos Heta büroos töötanud Luberg meenutab üht päeva, mil advokaadid hakkasid riburada tööle tulema, kuid fuajeest tööruumidesse viiva ukse koodlukk oli rikkis ja võtit polnud kellelgi. “Helistasime Lukuvanasse, et lukk lahti tehtaks, kuid sealt saanuks abi alles paari tunni pärast. Mõtlesime siis, et me kaitseme ju isikuid, kes mõnikord on seadustega pahuksis ja võiksid ehk uksi avada. Ma ei mäleta, mida ütlesid teised, kuid Simon ütles: minu klientidest pole abi, sest nad pole ju süüdi,“ naerab Luberg.
Heta büroos oli käibel väljend, mida nimetati Simoni lauseks. Nimelt kui mõnel advokaadil oli “juhe nii koos”, et ta ei suutnud enam midagi välja mõelda ega põhiteesi sõnastada, mindi Levini juurde ja paluti: Simon, ütle üks lause. “Ja Simon vaatas otsa ning mõelnud kas natukene vähem või kauem, ütles oma lause. Aga sellest oli alati abi,” tõdeb Luberg.
Mägi: oi, kuidas ma kartsin!
Tuntud vandeadvokaat Monika Mägi oli Leviniga tuttav üle 50 aasta. “Me polnud vaid kolleegid, me olime sõbrad,” täpsustab Mägi. Regulaarsed kohtumised toimusid lõunasöögi raames. “Arutasime tihti, et oleme oma elus kui kaks juristi kõvasti kakelnud. Aga olime ka väga palju koostööd teinud ning meil oli õigusküsimustes ühiseid arvamusi. Pidime aastapäevad tagasi jälle kohtuma ja minu kord oli lõunasöök välja teha, sest tema maksis eelmisel korral. Kuid ta helistas, et ei saa tulla,” kahetseb Mägi.
Mäge teatakse kui advokaati, kuid tegelikult alustas ta oma karjääri prokurörina. Nii on ta pidanud tõesti keerulistes protsessides seisma vastamisi ka Levini ning teise kuulsa Eesti õigusteadlase Ilmar Rebasega. “Oi, kuidas ma kartsin! Seda muret, mida minu väike süda tundis enne neile vastu minemist! Aga pean ütlema, et nad mõlemad olid äärmiselt galantsed ega püüdnud kuritarvitada enda suuremaid teadmisi, oskusi ja kogemusi,“ meenutab Mägi, kes hiljem, aastail 1970–1992, istus Tallinna I õigusnõuandlas Levini kõrvalkabinetis. “Kriminaalasjades oli Levin aga kahtlemata kõige parem ja seepärast on sõna kroonijuveel õigel kohal. Andekaid on küll veel ning Levin ei pruukinudki saavutada paremat tulemust kui mõni teine vähema ettevalmistusega. Aga jälgida tema tööd kriminaalprotsessis oli kõigile, ka suure töökogemusega inimesele väga huvitav: tema mõtteavaldus, intonatsioon! Ma nautisin tema esinemist nii, nagu ma omal ajal nautisin Ants Eskola ja Kaarel Karmi mängu teatrilaval või lauljat Benno Hansenit,“ räägib Mägi.
On olnud protsesse, kus Levin on Mäele kaotanud. Ja mõne protsessi puhul on Levin kinkinud Mäele luuleraamatuid. “Alati märkis ta esilehele, mis luuletust peaksin eriliselt lugema,” naerab Mägi.
Levinit iseloomustatakse kui üdini korrektset vana põlvkonna härrasmeest, kelle sõnavõtud nii kohtusaalis kui ka väljaspool seda jäid inimestele meelde. “Teate, mul ei tule isegi meelde, kas üldse oli neid kordi, mil Levinil poleks olnud ees kikilipsu. Ta oli alati kingadest kuni pealaeni väga korrektne. Levin oli sisemiselt nii suur ja kultuurne, ta ei pidanud seda aga kunagi demonstreerima, sest see suurus paistis välja. Minu ettekujutuse järgi peabki üks advokaat selline olema,” iseloomustab Levinit Harju maakohtu esimees Helve Särgava.
Levin ise on öelnud, et juba siis, kui president Toomas Hendrik Ilves veel oma nooruse tõttu kikilipsu kandmist ei harrastanud, tegi seda tema. “Ka minu isa kandis kikilipsu, ja vanaisa. Minu vanaisa oli ääretult elegantne härrasmees. Korraliku juudina austas ta laupäeva. Ja reede õhtust oli ta sageli smokingis, siidpalitus, silindriga ja kikilipsuga. Ta oli erakordselt ilus inimene, peaaegu kaks meetrit pikk, sihvakas, täiesti blond,” on Levin öelnud 2003. aastal intervjuus Toomas Sildamile, Toomas Mattsonile ja Britt Rosenile.
Töötõend number üks
Simon Levini taskus oli Eesti advokatuuri töö-tõend nr 1. Ta on pidanud sadu suurepäraseid kaitsekõnesid nii vähem tähtsatel kui ka väga kõmulistel protsessidel. Taasiseseisvunud Eesti ajast võib ehk mainida Kallase ja Kaju nn kümne miljoni protsessi, ta on kaitsnud ka Tartu Kommertspanga asutajat Rein Kaareperet ning endist peaministrit Indrek Toomet.
“Oled endale Simonist kirjutades raske ülesande võtnud – ta oli nii särav isiksus, et sõnades pole teda võimalik iseloomustada,” ütleb vandeadvokaat Andres Aavik mulle esmalt, kui palun tal Levinist rääkida.
Aaviku sõnul toonitas Levin tihti, et ta ei tunne tänapäeva tsiviilõigust. “Aga ta võis öelda, mida tahes, kuid ta suutis alati kiiresti selgeks teha need nüansid, mis olid mingi kriminaalasjaga seoses vajalikud. Kõige eredam näide ongi ehk just Kaju ja Kallase protsess, kus oli kriminaalõigusega ja protsessiga vähe pistmist – pigem oli see panganduse tegevust reguleeriv seadustik. Simon tegi selle endale aga otsast lõpuni selgeks.”
Levini elus on olnud 18 kohtuasja, mille puhul tänu tema osavõtule välistati surmaotsus. “Juba sellepärast maksab elada, muide. Vaadake, tapmisasjades, mis ei ole jõhkrad, kuid kus asjaolude tõttu võis oodata surmaotsust, olen ma alati teinud kõik, mis võimalik. Seaduse piires,” on Levin öelnud.
Levin premeeris end alati. Kuni viimase ajani oli preemiaks iga juhtumi puhul pits konjakit. Ent see komme saatis teda ka siis, kui premeerimiseks otsest põhjust polnud. Iga Levini vanglakülastus lõppes sellega, et ta võttis enda mahalaadimiseks sada grammi viina. Kuid ta polnud seetõttu sugugi alkohoolik.
Millalgi tavatses Levin juua kohvi, ka protsessi ajal. Nii ta võttiski portfellist termose ja hakkas rahulikult kohvi jooma. “Ent ma ei kanna ju kohtule ette, et see ei ole puhas must kohv, vaid selles on tilgake konjakit. Kui konjakit on teatud väikeses koguses, tõstab see kohvi turgutavat mõju ja pikendab seda, nagu ka eluiga. Kui aga konjakit üle doseerida, on mõju vastupidine.”
Kuigi Levin ei öelnud ära Courvoiserist, pooldas ta siiski häid, mitte võltsitud Armeenia konjakeid.
Kas Levinil oli vähe või palju raha, ei tea täpselt keegi ja ega see ole tema kolleege ka huvitanud. “Ühiskond oli kindlasti kindel, et nii tuntud advokaat on ka ülirikas, kuid välja ei paistnud see küll tõesti kuidagi,” tõdes ka Luberg. Tõsi on, et kuni elu lõ-puni elas Levin tagasihoidlikus kolmetoalises korteris ning sõitis tagasihoidliku autoga. Kindlasti võinuks tal olla suur häärber ning luksuslik Mercedes. “Mul puudub sisemine vajadus tõestada end väliste faktorite kaudu,” põhjendas Levin ise seda 2003. aastal.
Aitas neid, kes abi vajasid
Mõned vanad tuttavad ütlevad Levini kohta naerdes – kitsi. Kuid ometi kaitses ta inimesi päris palju kordi ka tasuta. “Need on olnud minu isiklikud tuttavad või inimesed, kellest mul on lihtsalt kahju, ja ma olen saanud aru, et tema heaks on meie keerulises õigussüsteemis võimalik midagi ära teha,” on Levin ise öelnud.
Monika Mäe sõnul tegi Levin seda sellepärast, et nägi: see inimene vajab tõesti kaitset. “Leviniga ühendas meid joon, et me ei talu õiguslikku nihilismi. Paraku ilmnes ja ilmneb seda palju, kuid me mõistsime seda koos hukka. Me kumbki ei talunud ka seda, et kehtestati väga palju läbimõtlemata seadusi – seaduse keel muutus üha keerulisemaks ning see tegi seaduse mõtte ning vahel isegi sanktsiooni hägusemaks. Paljuski tundus see sõnamänguna, mille tõttu sisu hägustus. Seaduse mõttest peab aga tavainimene aru saama, selleks ei pea olema kõrgestikoolitatud jurist,” tõdeb Mägi.
Mäe sõnul üllatas teda Levini puhul alati meeldivalt tema suurepärane eesti keel. “Teatavasti polnud ta ju eesti rahvusest, aga tema eesti keel, see sõna ja mõtte kasutamine, võõrsõnadega mitte edvistamine…Ta kasutas oma mõtete väljendamisel ja väidete argumenteerimisel alati parimat eestikeelset vastet. Tõin seda korduvalt esile noortele juristidele, kellele olin ja olen patroon. Eruditsiooni pole põhjust näidata keeleliste haakidega, kui on olemas võimalus seda otseselt ja kõigile mõistetavalt väljendada,” tõdes Mägi.
Ka Helve Särgavale on Levin jäänud meelde suurepärase väljendusoskuse ning sõnaosavusega. “Tema lausetel oli alati algus ja lõpp. Olen aastaid kohtuvaidlustes kuulnud, kuidas pooled esitavad oma kõnesid. Tihti on need poolteist tundi pikad ning kui peale nende kuulamist hakkad nõupidamiste ruumis meenutama, mida siis öeldi, ei meenugi midagi. Leviniga oli asi aga vastupidine. Tema kõned polnud pikad, kuid samas mahtus sinna kogu mõte. Ning neis polnud tühja vahtu, need olid alati kaetud toimiku materjalide ja tõenditega. Need kõned jäid alati meelde,” tunnustab Särgava.
Muide – kõik oma legendaarsed kaitsekõned trükkis Levin kirjutusmasinal. Tehnikakauge inimesena jäi talle arvuti kuni elu lõpuni võõraks ja veidi kardetud kastiks.
Kohtusaalis tuleb ette sedagi, et advokaat püüab hakata menetlust juhtima, kui kohtunik pole talle veel sõnagi andnud. “Levini puhul ei tulnud see aga kunagi kõne alla,” rõhutab Särgava ja lisab, et ainuüksi juba need on põhjused, miks Levinit tasub Eesti advokatuuri kroonijuveeliks pidada.
Lisaks kohtusaalis koos olemisele võis Leviniga pikalt arutleda ka juriidiliste probleemide üle üldisemalt. “Olen minagi mitmel korral mingi seadusemuudatuse puhul küsinud Levinilt, kuidas tema seda tõlgendaks, ning alati jagus tal arutlusteks aega,” räägib Särgava.
Andres Aaviku jaoks oli Levin advokatuurituleku isa ning põhjalik ja hea õpetaja. “Võisime tundide viisi vaielda protsessi keelekasutuse üle. Simoniga võisid mitte nõustuda, kuid tähelepanuta seda jätta ei saanud.”
Aaviku sõnul tuleb tänapäeva kolleegidel õppida Levini põhjalikkust, mõtteselgust, kirjutamisoskust ja panoraamset mõtlemist. “Tema kunagised kaitsekõned pole tänapäeva kontekstis ehk nii hästi mõistetavad, aga need, kes on neid lugenud, ütlevad, et ilus lugeda. Mõttearendus ja loogika on selge.”
Kui kohus pole nõustunud kaitsja seisukohaga, ei tähenda see veel, et kohus on teinud ainuõige otsuse. Seetõttu võis Mäe sõnul ka Levinil olla kliente, kes mõisteti alusetult süüdi. “Aga ma usun, et tal oli neid tunduvalt vähem kui teistel, sest ta oli võitleja tüüp ja läks alati edasi.”
“Ma ei tunnista formuleeringut: võita või kaotada. Sest see oleks vastuolus minu kui õigusteadlase kontseptsiooniga. Advokaat ei otsusta, ta teeb vaid kõik, mis on asjas võimalik. Ja võit – advokaat ei võida kunagi, võidab õigusemõistmine,” on Levin öelnud.
Ja veel ütles Simon Levin alati: klient on advokaadi suurim vaenlane, sest ühel hetkel ei saa ta lihtsalt aru, mille eest talle karistus mõisteti – kõik on ju nii ilus.
Simon Levin maetakse täna. Puhka rahus!
Kuidas kõik algas
•• 14. augustil 1945 astusin
16-aastase praktikandina üle Tallinna I õigusnõuandla läve, kus valitses tõeline koostöövaim. Oli erakordselt huvitav aeg – sain töötada koos Eesti Vabariigi aegsete väljapaistvate advokaatidega, keda Nõukogude võim polnud veel kõrvaldanud. Need vana kooli advokaadid esindasid kõige paremaid sõjaeelseid traditsioone ja kombeid.
•• Ammutasin palju oma kolleegidelt. Õppisin siis Tallinna juriidilises koolis kiirkursustel. Akadeemilise hariduse sain hiljem. Advokaadiks olin tahtnud saada kogu aeg. Meie peres olid mehed traditsiooniliselt advokaadid – ka minu isa ja tema vennad.
•• Esimesed kolm-neli päeva täitsin korrapidaja ülesandeid, suunasin kliente edasi. Juhataja saatis mind koguni kohtusse, kui oli advokaati vaja. See oli viga, et sain nii noorelt tööd teha. Advokaaditöö eeldab mitte ainult seaduste tundmist, vaid ka elukogemust, mida mul loomulikult polnud. Tollal tuli tegeleda paljude standardsete probleemidega.
(EPL, 16. august 2005)
Simon Levin
Simon Levin
advokaat ja õigusteadlane
•• Sündis 3. novembril 1928 advokaadist isa ja mikrobioloogist ema esiklapsena.
•• 1934. aastal alustas õpinguid Tallinna prantsuse lütseumis, evakueerituna Venemaale
lõpetas 1944. aastal Tšeljabinski töölisnoorte keskkooli.
•• 1945. aastal, reevakueerituna, asus õppima Tartu ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas kaugõppe korras 1947. aastal.
•• Aastail 1945–1946 töötas Tallinna I õigusnõuandlas staÏöörina, hiljem, kuni 1992. aasta märtsini advokaadina samas büroos.
•• 1992–2004 töötas Levin
vandeadvokaadina advokaadibüroos HETA
•• 2004. aastast advokaadi-büroos Teder & Partnerid ning advokaadibüroos Teder, Glikman & Partnerid.
•• 1974. aastal kaitses kandidaadiväitekirja Moskvas üleliidulises kuritegevuse põhjuste uurimise instituudis ning talle omistati õiguskandidaadi teaduskraad.
•• Valitud ENSV advokaatide kolleegiumi presiidiumi liikmeks aastail 1966, 1969, 1972, 1975, 1978, 1981, 1984 ja 1987.
•• Valitud Eesti advokatuuri
juhatuse liikmeks aastail 1994, 1995, 1998 ning aseesimeheks aastatel 1994–2001.
•• Korduvalt valitud Eesti advokatuuri kvalifikatsioonikomisjoni ja teadus-metoodikakomisjoni liikmeks.
•• Alates 2002. aastast Eesti advokatuuri juhatuse nõunik.
•• Õiguspraktika kõrval töötanud 1984–1985 Eesti teaduste akadeemia majanduse instituudi majandusõiguse probleemide sektoris majandusteadlasena.
•• 1985. aastal valitud NSVL teaduste akadeemia psühholoogide seltsi tegevliikmeks.
•• Levini põhiteadusalaks olid kriminaalprotsess ja kriminaalõigus. Tegeles kriminaalkaitse probleemide uurimisega, kriminaalkaitse efektiivsuse ning kassatsioonimenetlusega, samuti advokaaditöö eetiliste aspektidega.
•• Levinilt on ilmunud 12 teadustööd kriminaalmenetluse ja eetika alal, lugematul arvul erialaseid artikleid. Ta on tegelenud kriminaalpsühholoogiaga ning kirjutanud kaks uurimust kohtupsühholoogia alal.
•• Levin on olnud Eesti kriminaalseadustiku 1993. aasta eelnõu ning mitme teise eelnõu ametlik ekspert.
•• Advokaaditöö kõrval olnud aastail 1952–1953 Tallinna juriidilise kooli lektor, alates 1996. aastast Concordia rahvusvahelise ülikooli (Eestis) kriminaalmenetluse professor, 1997. aastast Tartu ülikooli külalisprofessor ning Tartu ülikooli kuratooriumi liige.
•• 1988. aastal omistati Levinile Eesti NSV teenelise juristi aunimetus.
•• 1998. aastal autasustati Levinit Valgetähe IV järgu ordeniga.
•• Simon Levin suri 2. jaanuaril 2008.
Monika Mägi
vandeadvokaat
•• Kriminaalasjades oli Levin kahtlemata kõige parem, seepärast on sõna kroonijuveel õigel kohal.
Helve Särgava
Harju maakohtu esimees
•• Levin oli sisemiselt nii suur. Ta ei pidanud seda kunagi demonstreerima, sest see paistis välja.
