Pärast keskkooli tahtis Kondratenko kohe ajateenistusse minna, kuid talle öeldi: oota veel, sa oled alles 18, meil praegu 21-aastased järjekorras. Tema oli aga otsustavust täis, läks sõjakooli ja teatas: vaat, mul on selline probleem, kuidas saaks asja kiirendada? Eesti keeles oli tal sel ajal tugevam grammatikapool. Sõjakoolis tuli teha kaks eksamit – matemaatika ja essee, loomulikult eesti keeles. Selleks valmistus Kondratenko terve suve. „Kirjutasin vene keeles valmis viis-kuus kirjandit: NATO temaatika ja muu sellega seotu. Tädi tõlkis need mulle eesti keelde, parandas vead ja ma õppisin kõik pähe. Eksamil sain päris hea teema ja mul oli võimalik pähetuubitud erinevatest kirjanditest üks essee kokku panna. Sain isegi parema hinde kui eestlased.”

Kondratenko võetigi kohe ajateenistusse. Seal ilmnes aga, et tema kõnekeel oli nõrgavõitu. Kondratenkolt küsiti: mis nimi on?! Tema vastu: korrake palun küsimust. Jälle: mis nimi on, mis vahid! Kondratenko: ma ei saa aru. Ülem (karjudes): kak tvojo imja? Kondratenko: aga vaat siis küsige normaalselt „Öelge palun, mis teie nimi on?!”. Nii, nagu mulle koolis õpetati. Nüüd meenutab ta seda muhedalt naerdes.

Vaid väike aktsent

Ajateenistuse ajal sai aga ka kõnekeel selgeks ja pärast 3,5 aastat õpinguid sõjakoolis jalaväe erialal on sellesse jäänud vaid väike aktsent.

Kondratenko ei andnud pabereid ainult sõjakooli, vaid esitas need ka sisekaitseakadeemiasse politsei erialale ja mereväeakadeemiasse. Sõjavägi tundus siiski kõige huvitavam: piisavalt palju oli Rambo-filme nähtud ja nii tunduski väga äge minna  relvaga sohu roomama. Aga kui ta esimest korda märjaks sai ja külmetas, siis mõtles: polegi nii hea. „No kohe mõtlesin: vale koht, pole mõtet. Kõik karjuvad, nõuavad midagi, aru ei saa. Aga lõpu poole tuleb laiem silmaring ette. Ja sõjakool annab ikka väga hea hariduse. Tagasi väeossa tulles valdad teemat suurepäraselt,” kinnitab Kondratenko, kes teenis aega Viru pataljonis ja praegu töötab sealsamas. Tema juhtida on kompanii.

Eesti ja vene sõduritel väeosas vahet ei tehta. Ja Kondratenko ei jagakski inimesi venelasteks, eestlasteks või tatarlasteks, vaid hoopis haridustaseme järgi. „Minu vanematel, enamusel sugulastel ja mu naisel on kõrgharidus. Sellisest seltskonnast olen ma välja kasvanud. Kui inimesel on mõistus peas, siis vaatab ta maailma muudmoodi. Ja kui tal on kolm klassi haridust, siis otsib ta põhjust, miks tal midagi halvasti läheb, ja hakkabki teisi süüdistama. Tuleb aga meeles pidada: iga inimene on oma saatuse sepp.”