Lennart Meri In Memoriam
Nõmme gümnaasium mälestas presidenti leinaseisakuga
Piret Peensoo
Nõmme gümnaasium alustas oma vilistlase Lennart Meri mälestamiseks eile emakeelepäevakontserti minutilise leinaseisakuga.
1948. aastal tollase Tallinna 10. keskkooli lõpetanud Lennart Meri bareljeefi all kooli raamatukogus põles leinaküünal, hoonele heisatud lipule oli kinnitatud leinalint.
Direktor Heiti Aarna sõnul tuli kurb uudis väga ootamatult. “Meile jõudis info, et Lennart Meri perekond ei soovi täna suuremaid üritusi, aga hetkelise leinaseisakuga märkisime kaotust siiski,” ütles direktor.
Gümnaasiumiõpilaste sõnul oli presidendi lahkumine tundides jutuks napilt. Seitsmendas klassis õppivad Emma Kandima ja Janet Kask ütlesid, et küsisid käsitööõpetajalt ürituste kohta, aga õpetaja ei osanud veel öelda, kas ja mida korraldatakse. “Ta oli ikka hea president,” leidis Kandima.
Meri tegemiste vastu tundis huvi ka samas klassis õppiv Priit Kõrgmaa. “Õpetajad võiksid midagi ikka välja mõelda,” leidis ta. “Tean, et Meri on lõpetanud meie kooli ja oli president. Kodus on tema raamatuid, aga neid ei ole ma veel lugenud.”
Raamatunäitus tulekul
Raamatukogu juhataja Kadri Liivaleht ütles, et koostab Lennart Meri mälestuseks raamatunäituse, tuues koolis olevatele teostele lisa Nõmme raamatukogust. “Lugesin täna tema kõnesid Kui inimene on sinu kõrval, siis on ta kõrval, aga kui teda enam pole, omandavad sõnad hoopis teistsuguse tähenduse,” lausus Liivaleht.
Näitusel on ühtlasi kavas arvutis näidata rahvusraamatukogust CD-plaadil saadud andmebaasi – Lennart Meri täielik bibliograafia. “Kui palju on inimene jõudnud! On ju inimesi, kellest ei jää üldse jälge,” nentis Liivaleht.
Raamatukogu juhataja hinnangul saaks ainuüksi Meri kõnede väljanopetest pikki ettekandeid, mille sõnum oleks noortele suunatud. Et kooli koduleheküljel ei ole vilistlaste nimekirju ega kajastatud nende tegemisi, vajab otsustamist see, kas ja kuidas teeneka vilistlase lahkumisest teatada, möönis direktor.
Aarna sõnul ei olnud Meri oma koolis sage külaline, ent oli ikka umbes 3000 osavõtjaga vilistlaste kokkutulekul Sakala keskuses või linnahallis. “Minu meelest oli see linnahallis, kui ta jäi kauemaks oma klassiõdede ja -vendadega, saatis adjutandid ära ja kasutas võimalust olla tavaline inimene,” meenutas koolijuht.
Lennart Meri oli kunstnik
Jón Baldvin Hannibalsson, Islandi välisminister 1988–1995
Kõigist inimestest, kes olid Kesk- ja Ida-Euroopa iseseisvusliikumise eesotsas kuni NSVL-i lagunemiseni ning keda ma neil aastail tundsin, tõusevad esile kolm isikut.
Need on Lennart Meri Eestist, Vytautas Landsbergis Leedust ja Vaclav Havel Tšehhoslovakkiast. Need kolm olid kõik kunstnikud.
Keegi neist ei sattunud poliitikas etteotsa tavalistel asjaoludel. Selleks olid nad kõik liiga ebatavalised.
Kõik nad olid võtmepositsioonil siis, kui asjaolud olid kõige kriitilisemad. Oli lootust, et teiste rahvaste juhid, kellega need mehed kohtusid silmast silma, mõistavad, et nad võitlevad millegi olulise eest: oma keele, ajaloo, püsimajäämise, ühesõnaga oma kultuuri eest. Et maailm jääb millegi võrra vaesemaks, kui see kaoks.
See on kunstniku panus ellu. Nad olid valitud, et võidelda rahvaste elu eest, sest nad mõistsid, mis annab elule väärtuse. Õiged mehed õigel kohal õigel ajal. Mida enamat võiks inimene saatusejumalannadelt soovida?
Üks neist tänapäeva ajaloo mõjutajatest, Lennart Meri, on meie seast läinud.
Kes ta oli? Endine Gulagi vang, endine puuraiuja Siberi avarustes, kes rääkis Puškini keelt paremini kui paljud venelased. Ta tõlkis vene kirjandust eesti keelde, et hoida oma emakeelt elusana olukorras, kus Nõukogude Liit oli langetanud sellele surmaotsuse. Ta oli tundrarahvaste saatusest rääkivate filmide tegija Gulagi igikeltsas.
Ta kirjutas “Hõbevalge”, eestlaste ja teiste Läänemere-rahvaste rohkem kui tuhandeaastase vabadus- ja olelusvõitluse ajaloo, mida tsensoritel ei õnnestunud takistada.
Hoidis vabaduse tuld
Selle raamatu lugejad olidki need, kes võtsid kätest kinni ja moodustasid inimketi Tallinnast Vilniusesse ning laulsid vabadusest, sest vabadustuli polnud nende hinges kunagi kustunud. Inimesed nagu Lennart Meri valvasid seda tuld.
Sõnum läks teele valguse kiirusega ja jõudis inimeste südamesse. Sellised mehed nagu Lennart Meri, kes võitlevad enda heaolust kõrgema eesmärgi nimel – oma rahva elu nimel –, ei anna iial alla. Need, kes peaksid sellest kõige rohkem õppima, ei istu enam ainult Moskvas, vaid pesitsevad ka Washingtonis. Inimesed lõpetavad paraku ajaloo karmi ülikooli liiga hilja.
Inimesed tulevad ja lähevad, kuid Meri oli üks vähestest valitutest, kes piinles piinatute seas, kuid leidis nende elukogemusest jõudu üles tõusmiseks ja oma vendade ja õdede ahelate purustamiseks, kui päev lõpuks saabus. Tema nime jääb ümbritsema aupaiste. Tema tundmine ja temalt õppimine oli privileeg.
Mida tegi mister Meri Bushi gloobusega?
Ülikooli ajal sõidab Lennart koos sõpradega Leningradi. Väljas läheb pimedaks ja reisiseltskond asub peavarju otsima. Võõrastemajades aga pole ühtki vaba kohta. Viimaks astub Lennart nooblisse hotelli ja küsib tuba prantsuse keeles. Administraator lubab lahkesti toa leida. Seepeale esitab Lennart oma vene passi.
1953. aasta 5. märtsil on kolmanda kursuse arstitudeng Regina Ojaver keemialoengus, kui tudengitel palutakse püsti tõusta. Õppejõud katkestab loengu seoses Stalini surmaga. Tänaval ootab Reginat Lennart, kes ütleb: “Jäägu see õnnelik päev ka meile meelde.” Ja viib kallima perekonnaseisuametisse abiellumisavaldust kirjutama.
Kohtumisel president George Bushiga teeb Lennart Valge Maja gloobusele Kamtšatka kohale pastakaga risti. “Siin on väga hea kalajõgi,” seletab Lennart. Nõutu Bush kaebab paar aastat hiljem Clintonile: “Näete, mis mister Meri minu gloobusega tegi!”
Kui eestlaste filmirühm jõuab Põhja-Soome, kaob Lennart koos autoga ootamatult ära. Tunni aja pärast ilmub ta välja ja räägib järgneva loo. Ta tahtis sõidu ajal suitsu teha, aga sigaretisüütaja oli rikkis, mispeale ta asus seda remontima. Siis muutus kõik äkki väga pimedaks ja vaikseks. “Edasi käitusin vastavalt eeskirjale. Püüdsin avada vasakut ust, aga see ei õnnestunud.” Lennart oli sõitnud iguliga pehmesse lumevalli. Kuidas ta lummemattunud autost välja sai, teadis vaid ta ise.
Sõites kord piki mere äärt, tunneb Lennart Meri järsku autos ebameeldivat lõhna. “Mis see siin haiseb?” küsib Lennart autojuhilt. Mees, kes delikaatselt ei taha öelda, et meri haiseb, vastab: “Avameri haiseb.“ Ees autojuhi kõrval istuv presidendi käsundusohvitser Martin Avameri nohiseb veel tükk aega pärast seda.
Võrumaa taluperenaine palub aidata tamme istutada. Lennart teeb kohkunud näo: “Kas üle Suure väina?” Taluperenaine ei naera. “Püüa, mis sa püüad, ega alati nali välja ei tule,” ohkab Lennart ja võtab labida.
Ajakirjanik Enno Tammer küsib, kes võiks olla Meri asemel Eesti president. Lennart vastab: “Eestis on umbes 250 000 inimest, kes vastavad kahele vajalikule kriteeriumile. Vähemalt 40-aastane ja Eesti kodanik. Et ma kõigi nimesid ei tea, ei taha ma kedagi loetelust välja jätmisega solvata.”
Palamuse koolimaja ees ütleb Meri kolmele teda piiravale fotograafile: “Poisid, aumeeste värk. Nüüd teen suitsu ja teie pilti ei tee.” Piltnikud tõmbuvad kõrvale. Hetk hiljem ilmub nurga tagant neli uut fotograafi, kes asuvad Marlborot suitsetavat Lennartit pildistama.
Kadrioru õigusnõunik Vahur Glaase satub radikuliidivaludega operatsioonile. Kaks päeva pärast lõikust toob turvamees mobiiltelefoni, mille saatis president. Glaase helistab, et on pikali ega saa käia. Lennart vastu: “Ma vajan su pead, mitte jalgu.” Nädal hiljem kutsub president Glaase tööle. Glaase ei saa istuda. “Siis oled mul raamatukogus riiuli juures pikali,” ütleb Lennart.
1. jaanuaril 1998 vigastab president Meri Paslepa residentsis suurt varvast. Haapsalu kirurg seob varba kinni. Kuu aega hiljem Ameerikast tagasi tulles kiidab Lennart tohtrit: “Sain Washingtonis nii ringi käia, et keegi isegi ei märganud, et mul olid hambad valu pärast risti suus.“
Lennart tahab hilja õhtul kesklinna tuttavale kirjanikule külla minna. Ta palub valvesekretäril auto kutsuda. Mercedes ja ihukaitsjate auto asuvad parasjagu riigikantselei autobaasis. Sekretär ütleb, et auto tuleb veerand tunni pärast. “Kuidas? Siis tellige takso!” Alles poole tee peal jõuab saateauto Lennarti taksole järele.
President, kes luges kolleegidele Juhan Liivi
“Hõbevalge” ideoloogiline sõnum on raamatu teaduslikust taotlusest jäävam.
Lennart Meri on vist pea ainus eesti kirjanik, kes võlgneb oma kirjanikuseisuse reisi- ja ajalooraamatutele. Esimesena tuleb neist meelde “Hõbevalge – reisikiri tuulest ja muinasluulest” (1976). Kahtlemata on see eestlaste endi jaoks kõige tuntum Meri teos ning pole liialdus öelda, et neist ka eesti kultuuris kõige olulisemal kohal.
Tavalise reisikirjaga pole “Hõbevalgel” midagi ühist. Pigem on see ajaloolasest kirjaniku muinasaja- ja mütoloogiateemaline proosapoeem – unikaalselt vahetus vormis ja kõrgelennulise mõttehaardega kirja pandud. Sisult on raamat ühtseks tervikuks vormitud eestlaste varase meresõidu ajalugu ning Kaali meteoriidikraatri tekkelugu. Ja veel mitu muud lugu. Sel pinnal esitab Meri põnevaid hüpoteese, millest tähtsaim on oletus, et antiikaja meresõitja Pytheas jõudis oma reisil Saaremaale.
“Mu daamid ja härrad, Euroopa põhjadimensioonil on pikk ajalugu. Läänemere ristiisa oli kreeklane Pytheas, kellele tugines Tacitus, kui ta pani 98 aastat pärast Kristuse sündimist kirja sõnad aestiorum gentes. Need olemegi meie.” Nii ütles Meri 1999. aastal Ateenas, kõneldes Kreeka presidendile Konstantinos
Stephanopoulosele.
Pytheas käis Saaremaal, kus “barbarid” näitasid talle kätte koha, “kus päike heidab magama”. Ja ei olegi tähtis, kas Pytheas tegelikult ka seal käis, sest teadusliku taga on sellel raamatul veel teinegi tasand – ideoloogiline. Eriti võis see olla tajutav ilmumise ajal, suure stagnatsiooni aastail. “Hõbevalge” on meeldetuletus, et eestlaste ajalugu ei hakanud peale 13. sajandist, mil tulid Läti Henrik ja Saksamaa ristirüütlid, vaid et enne seda olid eestlased palju sajandeid olnud vaba rahvas, kes suhtles aktiivselt kogu Euroopaga. Euroopa võrdõiguslik osa – nii kõlaks see tänapäeva keelepruugis.
Murelapseks eesti keel
Tahaks koguni öelda, et ideoloogilisel sõnumil on teaduslikust taotlusest jäävam väärtus. “Meri suurejoonelise rahvusliku müüdi üle diskuteeriti ja seda ironiseeriti, selle mõju eestlaste eneseteadvusele on aga salgamatu,” kirjutab teatmeteos (2000). Olgu lisatud, et seda on meisterlikult parodeerinud Toomas Kall.
“Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud,” ütleb Meri “Hõbevalge” alguses. Veerand sajandit hiljem kirjutas ta “Hõbevalgesse” pühenduseks: “Sellele raamatule olen toetunud nagu kompassile!”
Lennart Meri esimene raamat oli siiski päris reisikiri “Kobrade ja karakurtide jälgedes” (1959). Selle kirjutas ta Kesk-Aasia reisist innustatuna esmalt mitte raamatule, vaid raadiosaatele mõeldes. Lõplik käsikiri oma 300 leheküljega oli siiski raadio jaoks liiga mahukas. Nii läks noor ja uje kirjanik seda pakkuma Nõukogude Naise toimetusse. “Me võiksime midagi niisugust kasutada küll,” öeldud sealt, “lühendage ta kuuele leheküljele ja koondage peamiselt nõukogude võimu viljastavale mõjule Kesk-Aasia naiste elus.”
Kui Meri lähtus sõbra nõuandest minna korralikku kirjastusse, nägi raamat peagi trükivalgust. “Erast Parmasto kirjutas retsensiooni, milles ütles, et kohe näha, et Lennart on linnas üles kasvanud, tal ei ole piisavalt värve, et loodust kirjeldada,” meenutab Meri neid aegu intervjuus Mihkel Mutile (1997). “See oli õige. Ma olin hariduse saamisel neli korda keelt vahetanud.” Ülikooliajal hakkas Meri oma eesti keelt Saareste vihikute abil parandama, kuid tunnistas selle oma murelapse olevat isegi veel kümmekond aastat tagasi.
Esimesele reisikirjale järgnesid Siberis ette võetud süstamatka aineline “Laevapoisid rohelisel ookeanil” (1961) ja noorte teadlaste Kamtšatka-ekspeditsioonist jutustav “Tulemägede maale” (1964, uuem variant “Lähenevad rannad” 1977). “Virmaliste väraval” (1974) on lugu Kirdeväila avastamisest ja avastajatest. Meri viimane raamat enne kaht presidendikõnede kogumikku (1996 ja 2001), “Hõbevalge” edasiarendus “Hõbevalgem” ilmus 1984. aastal. Koos Enn Sarvega tõlkis ta 1963. aastal eesti keelde Aleksandr Solenitsõni jutustuse “Üks päev Ivan Denissovitši elus”.
Tüüris ikka kirjandusele
Jah, need kaks köidet riigimehekõnesid... Neid lugedes jääb silma, et Meri tüürib väga paljudes oma kõnedes, eriti välisriikide poliitikuile peetutes, hea meelega kirjanduse radadele. Läti presidenti Guntis Ulmanist teavitab ta 1996. aastal sellest, et suurte eeposte eesti keelde tõlkija Rein Sepp elas Lätis Eesti piiri lähedal. Islandi presidendile Ólafur Ragnar Grimssonile mainib Meri 1998. aastal, et eesti keel on üks neid keeli, mis paindub muistse islandi värsi siseriimiks.
Kõnes Soome presidendile Tarja Halosele 2000. aastal pühendab ta suure osa ruumist eesti-soome kultuurisidemetele: Koidula, Suits, Tuglas, Ridala... Kõnes Tšehhi presidendile Vaclav Havelile 2000. aastal ei unusta ta jätta mainimata, et eesti keel oli neljas võõrkeel, millesse 20-ndate aastate lõpus Švejki juhtumised tõlgiti. Nii muutusid tema lauakõned diplomaatilises õhkkonnas ühel hoobil ka eesti kirjanduse tutvustustööks.
Ja rohkelt tsiteerib Meri luuletusi. Kreeka presidendile loeb ta Juhan Liivi, Leedu presidendile Artur Alliksaart.
Rännupisik oli Lennart Meril südames
Lennart Meri kunagised kolleegid Tiit Pruuli ja Mart Soidro tutvustavad Eesti kuulsaima rännumehe reise.
Ajakiri Noorus küsis Merilt 1966. aastal: “Miks te üldse rändate?” ja sai kirjandusliku, ent põikleva vastuse: “Ainuüksi sellele küsimusele vastamiseks võiks kirjutada terve raamatu. Minul tuleb rännurahutus tavaliselt kevadeti, kui haned-pardid üle lendavad. Siis tunnen, et pean ka ise minema, end lahti rebima harjumuspärasest tsivilisatsioonist, viisakalt praksuvast kaminatulest ja keskkütte hellitavast kiirgusest, pean minema kuhugi, kus seda kõike ei ole – et alustada otsast peale. / / Kas see äratundmine, et inimene jääb nägijaks ka ilma elektrivalgustuseta, et tal on mugav ja soe ka keskkütteta ja konditsioneeritud õhuta – kas selle lihtsa tõe äratundmine ei kaalu üles kõik rännakute vaevad?”
Esimesed reisid
Meri esimesed kodust äraolekud polnud ju tema enda planeeritud – ei vanematega Euroopas ega ammugi küüditatuna Siberis. Marimaal väljasaadetuna elades tajus Meri esmakordselt ühisjooni hõimurahvaste eestlaste ja maride vahel. Nende ühisjoonte analüüs päädis aastakümneid hiljem suurejooneliste filmi-, kirjandus- ja arhitektuuriprojektidega.
Meri esimesed reisid Nõukogude Liidus viisid ta Lääne-Ukrainasse Lvivi ümbrusse, mis ei meenutanud üldse sovetlikku suurriiki. Reisikaaslane Voldemar Panso teatas ühe Karpaatia-reisi ajal väsinult ja kurnatult puhkepausi pidades äkki: “Poisid, kui me siit eluga välja tuleme, põrutame sügisel Tjan-Šani.” Nii said alguse suured reisid. Tjan-Šani mäed, Karakumi kõrb, Buhhaara ning Samarkand – kuipalju idamaade salapära. See salapära ja kauge kultuur jõudis ka Meri esimesse reisiraamatusse, esinedes veel küll paiguti kõrvuti kohustusliku “nõukogude rahva tööpaatose” ja industrialiseerimise aruannetega.
Meri varajastest reisidest on enim tähelepanu pälvinud noorte teadlaste ekspeditsioon Kaug-Itta. Kuidas sündis mõte minna just Kamtšatkale? Meri ise arvas hiljem, et “vist ikka seepärast, et kaugemale ei saanud”.
Hans Trass, kelle tegevusest Kamtšatkal sai alguse termofiilide ökoloogiline uurimine maailmas, seletab: “Me tegime tõesti teadust, see ei olnud mitte mingil määral seikluslik matk, vaid sügavalt teaduslik ekspeditsioon. Suurim saavutus oli teaduskogumik, mille vastu on maailmas tänini teatud huvi. Sissejuhatuse sellele kirjutas Lennart. Reisi tõsine sisu ja see, et me ise olime vaimustunud ning propageerisime oma saavutusi väga aktiivselt – nii kümnete artiklite, avalike esinemiste, filmi kui ka raamatutega –, tegi meie reisi Eestis tõesti väga populaarseks. Võib-olla tagantjärele vaadates isegi natuke ülepaisutatult. Eks me, noored mehed, olime natuke edevad ka – no näiteks pöörasime suurt rõhku vormirõivastele ja säärsaabastele. Nägime huvitavad, aga tõtt-öelda totrad välja. Aga siiski – see oli esimene tollane noorte eesti teadlaste ekspeditsioon kaugele ja eksootilisele maale.”
Organisaator ja juht
Vaevalt et Meri on kunagi käinud teiste inimeste organiseeritud turismireisil. Kõik oma teekonnad on ta suuremal või vähemal määral ise koostanud. Vaatamata sellele, et see nõudis peadpööritavaid trikke Nõukogude bürokraatiaga. Ent paradoksaalsel moel on ta kindlasti paljusid neid trikke – aparatšikute ja kagebiitide ülekavaldamist – ise just nautinudki. Rongi- ja lennukipiletite, liikumislubade jms hankimine oli Venemaa avarustes omamoodi alkeemia.
Meri kauaaegne kolleeg Kulle Raig pajatab raamatus “Vikerkaare värvid”, kuidas Meri kirjutas Soome pääsemiseks ise küllakutseid, mida ta soome sõbrad allkirjastasid ning enda nimel Nõukogude ametnikele edasi saatsid.
Akadeemik Anto Raukas: “Legendaarseks sai Lennarti üle õla kõlkuv politruki nahktasku. See oli täis tähtsate pitsatitega tähtsana tunduvaid pabereid, mis ta ise oli erinevatele blankettidele kirjutanud. Et nii- ja naasugune riiklik ülesanne ja palun osutage kõik kaasabi! Kui vaja, peatas ta nende paberitega autosid, laevu ja ronge.”
***
Kõik, kes on Meriga ebaharilikes töö- või reisisituatsioonides koos olnud, rõhutavad tema oskust väga erineva taustaga inimestega ühist keelt leida ja neis usaldust äratada.
Operaator Rein Maranil on Lennart Meri suhtlemisoskusest meeles hea näide, kuidas ta suutis Siberi rongis välja kaubelda kupee, mis oli reserveeritud üksnes Sverdlovski oblasti kinnipidamiskohtade peaprokurörile, kes reisis salajaste riiklike ülesannetega. “Kui kupeesse saabusime, oli asi väga ametlik, nõuti meie dokumente. Lennart esitas välispassi, mis tal Ungari-sõiduks kaasas oli. “Gde propiska?” nõudis prokurör. Lennart vastu, et need on ju Eesti NSV uued passid, kas ta siis ei tea. Prokurör võttiski seda puhta kullana.
Pärast, kui ta oli Lennarti seltskonnas endale pudeli Kuuba rummi sisse kallanud, hakkas ta avameelitsema ja rääkima asju, mida ta ilmselgelt rääkida poleks tohtinud. Hommikul oli ta väga pahuras tujus, sest ei mäletanud, mida ta meile öösel rääkinud oli.
***
Oskus näha maailma enda ümber ja sellest vaimustuda on Lennart Meri võluvamaid omadusi. Sellele lisandub tema võime seda maailma nõnda kirjeldada, et neid jutte kuulates või lugedes tekib paratamatult tahtmine kõike põnevat ise avastada ja kogu selle paljuhäälse maailma eest ka vastutada.
Lennart Meri reisid ei lõppenud tema poliitikuks saamisega. Vastupidi, siis said need hoopis teise dimensiooni, nii et teatud mõttes ei mahukski nad siinse loo raamesse.
* Täispikka lugu saab lugeda ajakirja Go Discover viimasest numbrist
Kodust eemal (1934–1988):
1934–35 – Pariis
1935–38 – Berliin
1938 – Pariis
1941–46 – küüditatuna Kirovi oblastis
1956 – reis abikaasa Reginaga Ukraina Karpaatidesse
1958 – matk Karpaatidesse koos Voldemar Panso jt-ga
1958 – matk Tjan-Šani mäestikku ja Karakumi kõrbesse koos Voldemar Panso, Erich Moisare, Olav Männi, Ants Viidalepa ja Kalevi matkagrupiga
1959 – süstamatk Leena, Peledui ja Nüüna jõel koos Grigori Kromanovi, Arno Brachmanni, Olav Männi, Ants Viidalepa ja Rein Laubega
1960 – Kaug-Idas koos Erast Parmasto, Hans Trassi, Kaarel Orviku, Anto Raukase, Ants Raiki, Kalju Polli, Hans Roosipuu, Harri Lingi jt-ga
1966 – reis Tšukotkale
1967 – reis Saksa DV-sse seoses raamatu “Tulemägede maale” väljaandmisega
1969 – Lääne-Siberis “Veelinnurahva” ettevalmistused neenetsite, hantide-manside, komide, karjalaste, vepslaste juures
1970 – Lääne-Siberis “Veelinnurahva” võtetel
1971 – Poolas raamatu “Tulemägede maale” esitlusel
1975 – esimene reis Soome
1975 – reis Saksamaa LV-sse
1975 – reis Armeeniasse Avetikh Isahakjani 100. sünniaastapäevale
1977 – Soomes “Linnutee tuulte” võtetel
1977 – Siberis “Linnutee tuulte” võtetel
1978 ja 1986 – reisid Birmasse
1978 – Rootsis Balti Instituudis “Linnutee tuulte” esitlusel
1979 – Rootsis Balti Instituudi konverentsil
1979 – Ameerika Ühendriikides ja Kanadas “Veelinnurah-vast” ja “Linnutee tuuli” tutvustamas
1985 – Siberis “Toorumi poegade” võtetel
1986 – Karjalas “Kaleva häälte” võtetel
1986 – Mongoolias koos Arvo Valtoni, Mihkel Muti ja Paul-Eerik Rummoga
1988 – Siberis “Toorumi poegade” võtetel
1988 – Pariisis Soome ja Põhjamaade kirjandusnädalal
1988 – Austraalias ESTO-l
President Arnold Rüütli avaldus
Armsad kaasmaalased, mul on teile täna teatada kurb sõnum – lahkunud on president Lennart Meri.
Kui tänase emakeelepäeva puhul heiskame rahvuslipud, mõelgem seejuures ka Lennart Merile, kes nii riigimehe kui ka kirjamehena hindas eesti keele ilu ja õpetas teisigi seda hindama. Meie hulgast on lahkunud poliitik ja visionäär, kellest jääb meie riigi ja rahva ellu väga mitmekesine pärand.
Noores eas leidis Lennart Meri oma kutsumuse kirjanikuna. Tema reisiraamatud, nagu ka hilisemad filmid, sündisid huvist väikerahvaste kultuuri ja eestlaste juurte vastu. Ta looming aitas hoida ja tugevdada eesti identiteeti võõra totalitaarse reiimi tingimustes.
Küpses eas sai Lennart Meri tuntuks poliitikuna. Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise ajal töötas ta välisministrina, kelle teeneks jääb riigi välisteenistuse taasloomine. Vabariigi presidendina tegutses Lennart Meri selle nimel, et kindlustada meie riigi rahvusvahelist positsiooni. Tema eesmärkideks olid Eesti liitumine NATO ja Euroopa Liiduga ning usaldusväärse riigi ülesehitamine.
Presidendina oli üheksa aasta jooksul Lennart Meri kanda nii presidentuuri taastamine kui ka Eesti Vabariigi ülesehitamine kõige laiemas tähenduses – Eesti mõtte ja väärtustena. Lennart Meri jääb Eesti rahva mällu ereda isiksusena.
Avaldan südamlikku kaastunnet Lennart Meri perekonnale ja kõigile lähedastele.
Presidendi kantselei, 14.03
Meril hinnaline panus Eesti ajaloo selgitamisel
Mirko Ojakivi
Tartu ülikooli soome-ugri keeleteadlased mäletavad Lennart Merit kui ääretult uudishimulikku ja ajaloojanulist rännumeest, kes andis oma ekspeditsioonidega Siberisse ja teiste soome-ugri rahvaste juurde eestlastele sügaval stagnaajal teadmise, kust me tuleme ja kes on meie esivanemad.
“Kahtlemata oli Meri ka fennougrist. Vähemasti huvitus ta kõigist selle valdkonna suurematest avastustest ja moodsamatest käsitlustest. Kuid lisaks andis Lennart oma panuse nii eestlaste kui ka teiste meie hõimurahvaste mineviku uurimisse,” meenutas kadunud presidenti uurali keelte professor Ago Künnap.
Me pole minevikuta rahvas
Kuigi Künnapi sõnul ei saa suuremat osa Meri loomingut käsitada teadusliku uurimistööna, pole tegemist ka ilukirjandusega. ““Hõbevalget” võiks koguni eeposeks nimetada, sest selle ainestik tuleb küll ajaloost, ent seal on väga palju ajaloo valgete aukude täitmist, mis aitab mõista, kust me tuleme ja kes oleme. Meri tõestas juba stagnaajal, et eestlased pole minevikuta rahvas või tavaline talupojarahvas, nagu toona väideti,” lisas Künnap.
“Ega me väga täpselt ei tea, kuidas suutis Meri sügaval nõukogude ajal üldse saavutada väikerahvustest rääkivate filme tegemist. Kuid ma usun, et pigem serveeris ta oma plaane lihtsate dokumentaalfilmidena, mis tutvustavad Nõukogude Liidu väikerahvaid, aga välja kukkus midagi muud,” ütles Eesti kirjandusmuuseumi vanemteadur Aado Lintrop, kes käis Meriga 1978. aastal Siberis filmi “Linnutee tuuled” võtetel.
Lai haare ennekõike
Keeleteadlased rääkisid, et ennekõike just laiem haare ehk mitte toonase elu jäädvustamine, vaid tavade ja kommete filmilinale toomine ja reaalne olustikutunnetus on Meri osalusel tehtud filmide puhul kultuuriliselt väga oluline.
“Meri oli visionäär. Seda kindlasti nii poliitikas kui ka diplomaatias, aga ta oli visionäär ka väikerahvaste kultuuriloo kajastamisel. Enne tema filme olid hoopis teised aspektid, mida edasi anti, kuid Meri filmid ja ka raamatud jätavad olulise jälje ka fennougristikaga seotud teemade uurimisse,” sõnas Meriga 1969.–70. aastal Siberis filmi “Veelinnurahvas” võtetel käinud uurali keelte dotsent Tõnu Seilenthal.
Filmid soome-ugri rahvastest
Dotsent Tõnu Seilenthal ütles, et kui hetkel käsitletakse Lennart Meri filmimehe aastaid kui rännukihu rahuldamise aega, siis tema arvates oli film kõigest vahend, mille kaudu Meri üritas näidata soome-ugri väikerahvaste ajalugu.
“Meri oli suure missiooniga mees. Ka filme tehes oli tema soov näidata rahvusvahelisel tasandil, kust me tuleme ja kuhu läheme. Ta sai sellega suurepäraselt hakkama,” selgitas Seilenthal. Meri esimene film “Veelinnurahvas” pälvis juba aasta enne valmimist rahvusvaheliselt fennougristide tähelepanu.
“Meri oli erudeeritud inimene, kes oli suure lugemusega ja omandas kõikides valdkondades uusi teadmisi lennult. Kuigi ma olin filmi “Veelinnurahvas” toimetaja, ei vajanud ta väga palju erialast nõu, pigem soovis oma teadmistele kinnitust saada,” lisas Seilenthal.
Meri filmid otsisid soome-ugri rahvaste ühisjuuri
Rein Maran, filmitegija
Lennart Meri kui riigimehe, poliitiku, diplomaadi, kirjaniku varju jääb Lennart Meri kui väsimatu rännumehest filmimees – paljude eripalgeliste kultuuri käsitlevate filmide stsenarist ja reissöör.
Neist kõige suurejoonelisemad olid kaks soome-ugri rahvaste ühisjuuri otsivad ja avastavad täispikka tõsielufilmi “Veelinnurahvas” ja “Linnutee tuuled”.
Need kaks filmi käsitlevad pea kõiki soome-ugri hõime. Heli- ja pildimaterjali otsides ja kogudes läbiti teekond, mis pikkuselt võrdus ringi ümber maakera. Oli imetlusväärne, kuidas Lennart suutis erinevates keskkondades omaseks muutuda, usaldust äratada ning filmi jaoks selle kõige olulisema tabada.
Loomingulised ausambad
Mäletan matust ürgses mansi külas, kus ei jätkunud mehi paati lahkunuga rahulasse kandma, sest mehed olid kas jahil või kalastamas. Ilma kõhkluseta kutsuti Lennart appi. Ja ta läks. Ning ka seda, kuidas nõukogude võimu all palju kannatanud ning kaugeltki mitte kergeusklik seitsmenda põlve nganassaani šamaan tunnistas meid omaks ja lubas filmida loitsu, mille juurde tavaliselt võõraid ei lubata. Sellest läks oluline lõik filmi “Linnutee tuuled” ja hiljem valmis Soomes täiendavalt kustumatu väärtusega tõsieluline dokumentaal.
Nendesse filmidesse koondatud ja emotsionaalselt mõtestatud aines on igihaljas ning selle ajaloolis-kultuuriline väärtus vaid suureneb ajas. Kui palju jäi aga kavatsetud filme tegemata? Seda teadis vist ainult Lennart ise. šamaan Demnime näitas meile siis, aastaid tagasi, ka hingede teed. Nüüd on Lennart ise sellel teel.
Küllap püstitab Eesti riik ja rahvas oma väärikale lahkunud pojale nii mälestusmärke kui -tahvleid. Küllap ükskord hiljem ausambagi. Kõige püsivamad aga, usun, püstitas Lennart Meri ise oma loomingu ja tegevusega.
Marid meenutasid president Merit
Jaak Prozes
Fenno-Ugria Sihtasutusse saabus teisipäeval Marimaalt kõnesid, kus avaldati kaastunnet president Meri lahkumise puhul.
Ühtaegu kasutasid hõimlased võimalust meenutada eredaid kohtumisi Lennart Meriga, paljud mälestused olid naljakad.
Nii rääkis vastselt Maarjamaa Risti saanud ning sel puhul Eestis viibinud Mari riikliku ülikooli professor, soome-ugri keelte kateedri juhataja Ivan Ivanov järgmise loo: “1970. aastatel Marimaal viibinud tollane Tallinnfilmi reissöör Lennart Meri tegi etnograafilist filmi maridest. Mari naine pandi külas kangastelgede taha, rahvariided selga ja viisud jalga. Kolhoosi esimees, kes juhtus seda pealt nägema, ütles: viisud küll ei sobi, meil tähistatakse praegu kolhoosi 40. aastapäeva ja on suur pidu, las paneb vähemalt kalossid või kingad jalga. Meri aga kostis selle peale: “Aga kui pidu on läbi, siis võib ju jälle viisud jalga panna?” “Siis võib,” naeris kolhoosi esimees.
