Ma pole seda plaani näinud ja kaitseministri nõukojas pole seda ka käsitletud. Kindral Ants Laaneots on mind informeerinud, et seda plaani on arutatud vabariigi valitsuse julgeolekukomisjonis, ja järelikult on sellega jõutud kaugele.

Aga konkreetsemalt: millist nõu olete kaitseministritele andnud näiteks juhtimisstruktuuri puhul?

Väeliigistaabid tuleks kaotada, sest õhu- ja mereväel ei ole ega teki kunagi iseseisvate operatsioonide läbiviimise võimet. Peastaap on sisuliselt maaväestaabi rollis, kes juhib sõjategevust maismaal. Juhtimisstruktuuris on võtmeelementideks neli kaitseringkonna staapi. Kaitseringkonnad korraldavad mobilisatsiooni ja kaitseringkondade staabid tagavad detsentraliseeritud juhtimise. Kui need kaotada või nende alluvusvahekorda muuta, siis muudaksime end ise suurriigi ideaalvastaseks. See oleks plaan, mille üle GRU ja FSB võiksid rõõmsad olla. Neli kaitseringkonda peavad jääma ja nende alluvusvahekorda ei tohi muuta. Ringkondade juhtimiseks vajalikke komponente, näiteks side- ja juhtimisvõimet tuleb hoopis tugevdada. Vastasel korral tekitame juhtimismudeli, mis on Lätis ja Leedus ning mis sai Venemaa–Gruusia sõjas lüüa.

Põhiline vaidluspunkt on ju aastaid olnud raha. Seda pole.

Jah, tihti väidetakse, et ressursse pole, aga siin on kolm lahendust. Esiteks tuleks lõpetada kõik tegevused, mis ei toeta esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamist. Näiteks kui merevägi ei arenda välja miiniveeskamisvõimet, siis pole tal esmase iseseisva kaitsevõime seisukohalt mingit rolli. Ta on võitlusvõimetu.

Teiseks tuleks teha kriisi- ja sõjaaja ressursiplaan. See toimiks analoogsel kombel ESM-iga, kus Eesti garantii on umbes kahe miljardi euro eest. Oletame, et kusagil Lõuna-Euroopas läheb keegi pankrotti ja raha lastakse käiku. Kriisi- ja sõjaajaga on umbes sama lugu: ressursside rakendamine on vaja ette planeerida. Puuduva laskemoona ja varustuse hankimine ning kohaletoomine peab olema detailselt ette planeeritud. Ainuüksi rahuaja ressurssidega pole ka 10 000-mehelist sõjaaja kaitseväge võimalik täielikult kõigega varustada.
Kolmandaks tuleks teha riigivara kasutuselevõtu ja sundkoormiste plaan kriisi- ja sõjaajaks. Praegu vastutab selle eest kaitseressursside amet ja olen kindel, et see on tegemata ning uues arenguplaanis seda pole.

Mida te arvate plaanist lõpetada Jägala linnaku projekt?

See ei ole mõistlik. Kardan, et alternatiivid läheksid pikaajalises perspektiivis palju kallimaks. Iga väeosa vajab funktsioneerimiseks kindlaid komponente: on vaja kasarmuid, sööklat, staabihoonet, elutingimusi kaaderkoosseisule, õppeklasse, ladusid, juurdepääsu lähiharjutusalale ja keskpolügoonile. Väeosa mõttekust hinnates on see kõik üks tervik. Jägalas on see kõik läbi mõeldud. See on lähedal keskpolügoonile, pole kaugel Tallinnast, kust kaader saab liikuda.
Jägala linnaku saab üles ehitada mitmes etapis: viia sinna esmalt logistikapataljon, siis vahipataljon. Kui logistika- ja vahipataljon laiali jagada erinevatesse väeosadesse, tuleb kogu protsess uuesti läbi teha: vaja on uusi detailplaneeringuid, lähteülesandeid, projekte. Jägala on sisuliselt ehitusvalmis.

Logistikapataljoni Ämarisse kolimine on seega vale mõte?

Ämari on küll viimane koht, kuhu logistikapataljon tasuks viia. Ämari on sõjaväe lennuväli ja järelikult on ta Vene taktikaliste rakettide ja õhuväe esmane sihtmärk. Kui Ämarit tahetakse kunagi tsiviillennuväljana kasutada, mis on väga mõistlik plaan, siis logistikapataljoni paiknemine seal hakkaks seda takistama. Ka jääks keskpolügoon väga kaugele ning üksuste sinna ja tagasi vedamine kulutaks aega ja raha. Mis see järgmise 50 aasta jooksul maksaks?

Mis puudutab vahipataljoni osalist Miinisadamasse viimist, siis Tallinna linn pole andnud ühelegi uusehitusele Miinisadama territooriumil ehitusluba. Seega pole sellel plaanil realiseerumiseks mingit lootust. Seal on ka kõik muud objektid puudu: söökla, õppeklassid, tingimused kaadrikoosseisule, laod. Need tuleb niikuinii ehitada. Sama kehtib ka Ämari puhul, mis on praegu mõeldud ainult õhuväe jaoks. Seega tuleks juurde ehitada ka seal. Kui objekte mitmesse kohta paisata, siis läheks see Jägalast pikas perspektiivis lõppkokkuvõttes hoopis kallimaks.

Tankid ja ka keskmaa õhutõrje jäävad plaani järgi ära, jalaväe lahingumasinad tunduvad aga plaanis sees olevat.

Kui raha ei ole, siis on arusaadav, et soomusmanöövrivõimet ei saa üles ehitada. Küsimus on aga selles, et jalaväe lahingumasinaid pole mõtet hankida enne kui tanke, sest mingit mehhaniseeritud lahingupidamise võimet ainult jalaväe lahingumasinatega ei tekiks. Kui soomusmanöövrivõime luua, tuleks alustada tankidest, või seda üldse mitte luua. Jalaväe lahingumasinaid ei saa ilma tankideta avatud maastikul Vene tankide vastu kasutada.

Aga raha ongi vähe!

Esmane oleks sellel juhul laske- ja lahingumoonavarude täiendamine olemasolevatele üksustele ja relvasüsteemidele. Teiseks Ottawa konventsioonile vastavate juhitavate maamiinide ja meremiinide hankimine. See on soomusmanöövrivõimega võrreldes väga odav variant. Kolmandaks tankitõrje arendamine ehk uued tankitõrjeraketikompleksid ja tankitõrjelasud ja neljandaks lähiõhutõrje edasiarendamine. Kui tõesti raha on vähe, siis teeme ainult need asjad, aga ehitame Jägala igal juhul üles! Siis saab väeosade ja ka ajateenijate majutuse probleem lõpuks lahendatud.