Leo Kunnas soovitab oma uues raamatus Eestil tankipataljon luua
Iraagi sõja kogemusest lähtudes vajab Eesti kaitsevägi hiljemalt järgmise kümnendi lõpuks oma tankipataljoni, praegu Eesti kaitseväel tanke pole.
Tankipataljoni ideed pakub üks Eesti tuntumaid ohvitsere kolonelleitnant Leo Kunnas oma homme esitletavas raamatus “Viiv pikas sõjas. Märkmeid Iraagi sõjast”. Kunnase sõnul ei pea sugugi paika väited, nagu poleks tankiüksustel tänapäeva sõjas mingit rolli.
Kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna ülem Kunnas kirjeldab oma raamatus päevikuvormis dokumentaalselt, mida ta nägi ja tundis, teenides täpselt aasta tagasi kolm kuud Iraagis Bagdadi lähedal USA 1. tankidiviisi 3. brigaadi staabis. Kõik raamatus kujutatud sündmused on tegelikult aset leidnud. Kunnas jõuab raamatus järeldusele, et 2010. aasta lõpuks pole Eesti kaitseväe operatiivstruktuur piisav tõhusate maismaaoperatsioonide läbiviimiseks. Selleks ajaks peaks Eestil olema üheksa jalaväepataljoni, millest vaid üks pataljon on mehhaniseeritud ehk siis sõidab ringi Sisu ratassoomukitega, millel on raskekuulipildujad.
2020. aastaks oleks Kunnase arvates rahalisi võimalusi arvestades Eesti kaitseväe optimaalne kombinatsioon selline: üks tankipataljon, kaks mehhaniseeritud jalaväepataljoni, sealhulgas üks neist 30–40-millimeetriste pardakahuritega ratassoomukitel, ning vähemalt kaheksa kergejalaväepataljoni veoautodel. /---/
“Võti ongi tanki-, mehhaniseeritud jalaväe- ja kergejala-
väeüksuste kombineeritud kasutamises. Summa ehk lahinguline võimekus, mida nende kolme liidetava kokkuliitmine annab, on palju suurem kui üksuste lahinguline võimekus eraldi võetuna. Praegu aga on üks liidetav ehk tankiüksused selles tehtes puudu, seda eelkõige sellepärast, et paljud riigiametnikud ja poliitikud näivad tanke kartvat. Suurepärased võimalused, mida Saksamaa soomusüksuste vähendamine oleks andnud Eestile Leopard 2A4 tankide ning juurdekuuluva varustuse hankeks 5–10% “poliitilise” hinnaga, on käest lastud. /---/
Pole ime, et tankid tekitavad sissides hirmu, kui parimagi väljaõppega kogenud jalaväesõdur ei tunne ennast oma positsioonil mugavalt, nähes 50–70-tonniseid teraskolakaid otsejoones enda peale veerevat. Selle põhjal, mis siin toimus ja endiselt toimub, ei pea absoluutselt paika väited, et tankiüksustel pole lahinguväljal enam olulist rolli.”/---/
Iraagi kogemuse põhjal väidab Kunnas, et Eesti kaitsevägi peaks pöörama rohkem tähelepanu miinidele, eriti jalaväemiinidele. Miin on ründaja vastu tõhus relv ning näiteks Soome kaitsestrateegias on miinidel võimaliku idaründe puhul oluline koht.
Eesti on ühinenud jalaväemiinide vastase Ottawa konventsiooniga, kuid see käib juhtimata miinide kohta.
“Meil on täiesti vabalt võimalik hankida juhitavaid jalaväemiine Ottawa konventsiooniga vastuollu minemata,” kirjutab Kunnas.
Arutledes laiemalt Eestit ning Iraagi sõda siduval teemal, näeb Kunnas raamatus suurt poliitilist probleemi selles, kuidas Eesti poliitikud on seda sõda ja Eesti sõdurite osalemise põhjuseid rahvale seletanud. /---/
“Kõik valitsused on Iraagi sõjast rääkinud kui rahutagamisoperatsioonist. Kuid paraku pole sellel, mida me siin teeme, rahuvalvamise või -tagamisega midagi ühist. /---/
Kui Paul Bremer (Iraagi ülesehitamise ameeriklasest juht – toim) ütles juba 2003. aastal, mõni aeg pärast sissisõja algust, et tegemist on sõjaga, siis ei ole ju mõistlik pärast seda enam väita, et see pole sõda, kuna kõik, kes näiteks CNN-i vaatavad, mõistavad, et see pole tõsi. /---/
Ei ole mõtet rahvast alahinnata. Kui paljud mõistsid, et see, mida valitsused räägivad, pole tõsi, ei madaldanud see ainuüksi konkreetsete valitsuste populaarsust ega ahendanud nende toetuspinda rahva hulgas, vaid pöördus osaliselt ka Eesti Iraagi sõjas osalemise vastu üldse.
Saavutati hoopiski loodetule vastupidine efekt, sest inimesed üldiselt ei salli, kui neid lolliks peetakse.
Mõistlik olnuks kohe eesti rahvale selgitada, et tegemist on sõjaga, mis on küll madala intensiivsusega, kuid siiski sõda, kus kaotused on vältimatud, ning Eesti osaleb selles, kuna me oleme üks Ameerika Ühendriikide liitlastest. /---/
Seda viga pole ka nüüd hilja parandada ning selgitada rahvale, miks me Iraagi sõjas osaleme, seda enam, et Eesti vägede sõjategevuses osalemisel on olemas täiesti legitiimne alus – ÜRO resolutsioon number 1536.” /---/
Kursiivis väljavõtted raamatust
Millega tegeles Leo Kunnas Iraagis?
•• Haarangute ettevalmistamine, igapäevased kontrollkäigud või näiteks Iraagi ametliku relvaüksuse puhastamine sissidest – need olid mõned kolonelleitnant Leo Kunnase ülesanded USA brigaadi staabis.
•• Näiteks enne Iraagi põhiseaduse referendumit oli vaja vahistada isikud, kes võisid rünnata valimisjaoskondi. Kunnase ülesanne oli töötada välja haarangute läbiviimise kontseptsioon koos eri tegevusvariantidega.
•• Selgus, et Iraagi naftaministeeriumi alluvuses tegutsenud pataljon oli läbi imbunud USA ja Iraagi armee vastu võitlevatest sissidest ja pataljoni ülem oli tegelikult 600-mehelise sissiüksuse ülem.
•• Kunnas sai brigaadiülemalt ülesande luua plaan, mida selle üksusega pihta hakata. Kunnas koostas plaani, mille eesmärk oli vältida üksuse laialisaatmist, sest see tähendanuks sisside põranda alla minekut. Selle asemel nägi Kunnase plaan ette võtmetegelaste vaikselt vahistamist ning kohe pataljoni uute ülemate määramist.
