Leonhard Lapini sirp ja vasar moodustavad svastika
Lapin tegi 1989. aastal siiditrükis sarja “Märkide konversatsioon”, mida on kaks korda tsenseeritud.
“Võtsin nõukogude sümbolid ja ühendasin nendega samaaegseid poliitilisi ja kunstinähtusi. See oli ennast puhastav sari,” jutustab Lapin 1989. aastal siiditrükis valminud sarjast. Kuna samal aastal oli Molotovi-Ribbentropi pakti 50.aastapäev, sündis ka teos “Molotov-Ribbentrop”.
“Selgus, et eri totalitaarsete reziimide märgid on oma struktuurilt väga lähedased,” räägib Lapin. “ Sirp ja vasar koos moodustavad svastikalaadse kujundi, nende geomeetriline kokkupõimimine oli väga lihtne.”
Süsteemide sarnasus
Lapini eesmärgiks oli näidata kahe süsteemi sarnasust. “Kirjutasin juba aastal 1966 kunstiinstituudis parteiajaloo esimesel kursusel essee, mis kujutas endast stalinismi ja natsismi võrdlevat analüüsi,” meenutab ta. “Õppejõud oli vinge vend, kes vihkas Stalinit, pani mulle viie ja lasi läbi.”
1989. aastal plaaniti Kunstihoones tähistada legendaarse kunstirühmituse Soup 69 aastapäeva, kuid see lükkus edasi, kuna Kunstihoone otsustas selle asemel korraldada Kalev-Mark Kostabi näituse, mis samuti lõpuks ära jäi.
Lapini sõnul tegid nad oma näituse kohe 1990. aasta alguses. “Siis oli kogu mu sari väljas. Vene lehed olid muidugi marus, ütlesid, et Lapin tuleb vangi panna,” kirjeldab ta reaktsioone. “Kunstnike liit sülitas selle peale, sest see aeg oli juba ümber, ja saatis nad pikalt, aga nende nõudmised olid muidugi karmid. Nüüd on 15–16 aastat mööda läinud ja jälle on vene lehed raevus, mulle juba helistasid ajakirjanikud sellesama Molotovi-Ribbentropi peale.”
1991. aastal, vahetult enne Eesti iseseisvumist hakkas Lapin näitusetöid Helsingisse viima: “Vene piirivalve vaatas tööd üle, ütles, et need on kõik poliitilised, ja võttis ära.”
See oli Lapini näitusele muidugi tohutu reklaam, kõik lehed olid seda täis. “Helsingis pandi galeriisse üles tühjad raamid, aga tagaruumis olid pildid olemas, sest ma viisin nad ikkagi salaja üle lahe. Näitus osteti muidugi tühjaks,” räägib Lapin.
Lapini kurikuulsat pildiseeriat tsenseeriti uuesti aga alles viis aastat tagasi siinsamas Eestimaal, kui Narva muuseumis toimus Eesti kunstiakadeemia rühmanäitus. Narva linnavõimude nõudmisel eemaldati sealt sirbi, vasara ja haakristiga tööd.
Leonhard Lapin arvab, et märgid toimivad kindlas paradigmas. “Tuleb selgeks teha, mis on natsisümbol ja mis vana kultuuri sümbol, mida leidub vöökirjades ja peremärkides.”
Küsin elukutseliselt vastupanukunstnikult: juhul kui svastika on natsionaalsotsialistlikus paradigmas, kas seda kunstis tohiks ikkagi kasutada?
“Miks mitte!?” vastab Lapin. “Ma just mõtlesin, et kui ma energiat juurde kogun, teen nende (kaitseministeeriumi – A.R.) karistuseks sellel suvel ühe haakristidega sarja.”
