“Liebe Gäste” ehk turistiralli vanalinnas
Neljapäeva hommik, kell on kümme läbi. Falgi teel, otse Pika Hermanni jalamil peatub reisibuss, mis teistele neljaratastele silmad ette lööb. Edeva bussi külgi ehivad kirjad “Club 50” ja “Salvador Dali”. Kuid kuulsa katalaaniga ei ole siin siiski pistmist. Uksest väljuvad üksteise järel Austria kodanikud, soliidses eas prouad ja härrad. Seltskonna reis on seni kulgenud läbi kolme Balti riigi ning kirsiks kreemitordile on jäetud Tallinna vanalinna ekskursioon.
Paarikümneliikmelises grupis juhatab vägesid kogenud giid Virve Mäemets, kelle roosatriibulise särkpluusi välkudes keeratakse Falgi teelt lossiplatsile. Pigem küll parkimisplatsile, sest ala on edevaid sõidukeid täis pargitud. “Fassaadil näete meie riigi suurt vappi,” ütleb Mäemets.
Esimene asi, mida nähes austerlased digifotoaparaadid haaravad, on lopsakas Nevski katedraal. Vaid üksik proua pildistab riigikogu hoonet.
“Näete meie riigilippu,” räägib Mäemets saksa keeles laulva tooni ja kergelt põriseva r-ga. “Sinine värv tähistab taevast…” selgitab giid edasi.
Mäemets räägib, et kui Nevski kellad löövad, on see nii võimas, et karvad käsivartel tõusevad püsti. Külalised naeravad ning sammuvad hanereas treppidest üles, et kirikut ka seespoolt näha.
Eestlaste iseloomust saab seltskond kuulda Voldemar Panso maja ees. “Eestlased vajavad ruumi,” selgitab Mäemets ning lisab, et Panso soovitas emotsioone välja näidata. Giidi omapoolne tundeline žestikuleerimine tõendab austerlastele, et nende teejuht ei kuulu siiski tagasihoidlike eestlaste hulka.
Toompeal on korraga kõrvuti mitmeid turistigruppe, ühtlaseks kõminaks segunevad saksa ja inglise, prantsuse ja vene keel. Kuidas kuulda vaid emakeelt kõnelevat giidi? Mäemets kannab selle tarbeks peamikrofoni, mille kaudu tema hääl kandub grupiliikmete kõrvaklappidesse.
Grupijuhiks on seltskonnal Viinist pärit, kuid Ungari päritolu nimega Susanna Kowarc, kelle sõnul on reis läbi Baltimaade olnud väsitav, kuid tulvil uusi teadmisi. “Eesti on üks selliseid riike, mida vaevu teatakse,” ütleb Kowarc.
Toomkiriku juures õnnetub juttu teha särtsaka austerlanna Sommeriga. “Ehitised on siin imposantsed,” ütleb ta ning kiidab Tallinna õdusaid kohvikuid.
Toomkiriku taga tuleb väike kontroll, kas kõik on kohal. Kas keegi on vahel vanalinna tänavatele uitama ka unustatud? “Ptüi-ptüi-ptüi, minu ajal seda juhtunud ei ole,” naerab Mäemets.
Stenbocki maja esine. Mäemets räägib külalistele, et Eestis saab mobiiliga parkida ja lapsed saavad eksamitulemusedki SMS-iga teada.
“Ilusad on need merevaigust kujud,” ütleb üks proua mootorratturi päikeseprillidega vanahärrale, kes korrastab parajasti sama akna peegelduselt oma tuulest sasitud soengut. Toom-Rüütli tänavat mööda Kohtuotsa vaateplatvormi poole liikudes on kuulda klarnetihelisid. Nägudele tekib äratundmisrõõm, sest tegemist on “Kimalase lennuga”. Mäemets ei ole sellega rahul, sest muusika, mis läheb nüüd üle sünnipäevalauluks, ei anna mahti giidi jutule keskenduda. Raehoone sai valmis 1404, Vana-Toomas pandi tippu 1530, kordab Mäemets üle. Nüüd kõlab juba “Yesterday”.
Õiguskantsleri ukse taga pöörab giid tähelepanu puitnikerdustele, mis on meister Ackermanni loodud. “Praegu on koomiline, et uksel on kujutatud puuvilju, aga vanasti näitas see rikkust,” jutustab Mäemets.
“Liebe Gäste [kallid külalised],” alustab giid veidi enne Taani Kuninga aeda, samal ajal haaravad aga külalised vihmavarjude ja kapuutside järele. Saadakse teada, kuidas Dannebrog 1219. aastal imelisel kombel taevasse ilmus.
“Siin on alati see probleem, et tekib tunglemine,” selgitab Mäemets, kui Lühikese jala uksest tuleb alla teine turistigrupp. Austerlased peavad oma korda ootama. Tundub, et suvisel ajal pole Pirita tee ainus koht, kus saab ummikus oodata.
Ingrid on ekskursioonile tulnud üksi, sest abikaasa eelistas kiire kõndijana linna omapäi uurida. Vanaproua küsib, kuidas eesti keeles metallraha nimetatakse. “Sendid!” kordab ta õnnelikult. Ingridil on kavas viia mõned sendid koju tütrele ja lapselapsele ning 700 krooni eest suveniire osta. “See pole suur summa, kuid seda peaks olema piisavalt,” ütleb ta. Endale on Ingrid ostnud merevaigust kaelakee.
Virve Mäemetsa sõnul on Saksa ja Austria gruppidega hea tegeleda, sest kultuurilisi kokkupuutepunkte on palju. Tema sõnul on mitmed külastajad varem Eesti kohta midagi lugenud ning oskavad põhjalikke küsimusi esitada.
Mäemets ütleb, et oluline on turistigrupiga kohe alguses kontakti saada ning ise tutvustatava linna vastu huvi tunda. “Rõõm ja vaimustus oma linnast on olnud mulle alati oluline,” ütleb Mäemets.
Turiste tuleb vaikselt juurde
Pärast eelmise aasta langust on turistide arv hakanud tasapisi kasvama.
Selle aasta esimeses kvartalis ööbis Eesti majutusettevõtetes 211 328 välisturisti, mida on kuus protsenti rohkem kui 2007. aasta esimeses kvartalis, teatas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS).
Turismi kasv tulenes EAS-i teatel eelkõige järgmistest teguritest: tänu soojale talvele oli kiirlaevade hooaeg umbes 1,5 kuud pikem kui eelneval talvel, pealegi oli tänavu esimest talve käigus ka Tallinki aasta läbi sõitev kiirlaev; Eesti liitumine Schengeni alaga suurendas Venemaa turistide arvu; hotelliturul tihenenud konkurents on ajendanud hotellide aktiivsema turundustegevuse ja pakkumised.
I kvartali kasv tulenes eelkõige Soome, Venemaa ja Läti turistide arvu kasvust. Soome turistide arv, mis mitmel eelneval aastal vähenes, kasvas I kvartalis koguni üheksa protsenti Samal ajal jäi nende ööbimiste arv 2007. a I kvartali tasemele.
