Olete olnud presidendivalimistega lähedalt seotud ka varem, kui olite 2001. aastal Reformierakonna fraktsiooni esimees. Praegune olukord on toonasega mõneti sarnane, sest erakonnad hoiavad jäigalt oma kandidaadi seljataha ega otsi ühisosa. Kui palju sarnast leiate 15 aasta taguse ajaga?
Ma ei kuulunud fraktsiooni esimehena 2001. aasta presidendikampaania otsustajate sekka, aga olin siis ja olen praegu varase ühiskandidaadi leidmise poolt. Kandidaatide rohkus 2001. aastal ja tänavu ei peegelda siiski erakondade huvi, vaid ükskõiksust selle ametikoha endaga sidumise vastu. Nii see põhiseaduse järgi peabki olema. Kellelegi pole vaja presidenti, kelle iga sõna seovad oponendid parteilisusega ja kes ise tunneb, et on võlgu neile, kes on teda toetanud. Erand olid 2001. aastal Arnold Rüütel ja Villu Reiljan, kellele see oli poliitilise revanši küsimus ja arusaam, et isiklikud tutvused on praktilisem kasu, kui olla tohib. Ja muidugi arvab [Keskerakonna esimees Edgar] Savisaar alati eksisteerivat mingit poliitilist kaupa.
