Jõgevamaal toimus laupäeva pärastlõunal raske liiklusõnnetus, milles hukkus kolm ja sai vigastada kaheksa inimest. Hukkunute seas oli tuntud näitleja ja lavastaja Dajan Ahmet.

Õnnetus juhtus kell 14.08 Tallinna-Tartu maantee 123. kilomeetril Põltsamaa vallas Mõhk-küla teeristis, kus põrkasid kokku Tallinna poole teel olnud sõiduauto Ford Mondeo ja Tallinnast Tartu poole sõitnud väikebuss Hyundai Trajet.

Seni teadmata asjaoludel kaldus Ford Mondeo vastassuunavööndisse ja põrkas Hyundaiga kokku. Liiklusõnnetuses hukkusid Ford Mondeo juht Einar (67) ja tema kõrval istunud abikaasa Agaate (57) ning Hyundais sõitnud näitleja ja lavastaja Dajan Ahmet (44).

Õnnetuses sai üliraskelt vigastada väikebussiga Vanemuise teatrisse “Pahade poiste” etendusele sõitnud näitleja Rednar Annus (36), vigastustega toimetati Tartu ülikooli kliinikumi muusikaliprodutsent ja näitleja Anne Veesaar (49) ning näitleja Marika Korolev (36), Ksenija Agarkova (28), bussi juhtinud Mart (51), Eduard (28) ning Fordis olnud Einari ja Agaate lapselapsed – kümneaastane tüdruk ja kuueaastane poiss.

Tartu ülikooli kliinikumi pressiesindaja Ene Selart kinnitas eile õhtul, et rängas liiklusõnnetuses kannatada saanud ning Maarjamõisa haiglas intensiivravis viibiva Rednar Annuse, Marika Korolevi ning ühe Fordis olnud lapse seisund on raske, kuid stabiilne. “Kõik on kontrolli all, arstid on andnud endast parima ning enam pole põhjust karta, et võiks juhtuda veel midagi hullu,” lisas Selart.

Vigastatute seisund stabiilne

Ülejäänud kolme patsiendi seisund on Selarti sõnul stabiilne. Veesaar ja Agarkova pääsesid pärast arstiabi saamist kodusele ravile.

Lõuna politseiprefektuuri pressiesindaja Klaire Ründva kinnitusel olid teeolud õnnetuspaigal väga head. “Nähtavus oli mõlemale poole hea, tee oli kuiv, libedust sündmuskohal polnud,” märkis Ründva, kelle sõnul olid nii kokku põrganud väikebussil kui ka sõiduautol all nõuetele vastavad talverehvid. “Bussile otsa sõitnud Fordi juhi poole paistis päike vasakult, otse silma ei saanud see paista. Mis täpselt juhtus, selgitab ekspertiis, sest esmasel vaatlusel pole seda võimalik öelda.”

Et selgitada, kas Fordi juhtinud Einar võis joobnud olla, võeti temalt vereproov.

Lõuna ringkonnaprokuratuur alustas õnnetuse asjaolude selgitamiseks kriminaalmenetlust.

Dajan Ahmet

Endast

•• Olen neljandat põlve tallinlane. Vanaisa isa kolis siia rohkem kui saja aasta eest. Tegutses vanakraamikaupmehena nagu kõik toonased Tallinna kolinud tatarlased. (Postimees, 1.11. 1997)

•• Räägin sünnist saati vene, eesti ja tatari keelt. Minu lapsed samuti. Passime hoolega peale, et nad keeli segamini ei ajaks. (Postimees, 1.11.1997)

•• Meestel tekib teatud eluaastal soov talu järele. Ma ei tea, miks, aga ma vajan ühel hetkel sellist üksikut kohta, kuhu peitu pugeda ja endaga tegelda. Mehed, kes on minu eas, mõistavad seda soovi väga hästi.

(SL/Õhtuleht, 23.08.2006)

•• Kõigepealt on armastus ja siis tuleb teha tööd ja näha vaeva, et see armastus jääks.

(Postimees, 1.11.1997)

Näitlemisest

•• Kui sugulastele ütlesin, et hakkan näitlejaks, arvati, et eks must üks liiderdaja ja joodik saab. (Postimees, 1.11.1997)

•• Filmirollid on mul muuseas seni olnud üsna ühekülgsed: kas vene sõdur või mafiooso.

(Postimees, 1.11.1997)

•• Teatris on sõnad “vastik”, “idioot” ja “kretiin” tunnustava sisuga. Need näitavad, et inimene mõtleb omamoodi.

(Postimees, 1.11.1997)

•• Aga mis on teatris kõige olulisem? Seltskond! Ja minu jaoks kõige parem seltskond on Rakveres. Loominguliselt on see teater praegu kõige huvitavam. (SL/Õhtuleht, 23.08.2006)

•• Oma füsioloogiliste omaduste tõttu ma just Romeod ei mängi, aga saan mängida näiteks Romeo isa. Kui ma näiteks oleksingi tahtnud mängida “Varga-mäe kuningriigis” Andrest, aga no vaata mulle näkku – mis kuradi eestlane ma olen? (SL/Õhtuleht, 23.08.2006)

Islamist

•• Jumalani jõudmiseks ei pea inimene omama mitte essugi. (Eesti Ekspress, 15.04.1999)

•• Islamil pole terrorismiga midagi ühist. Kurjategijad jäävad alati kurjategijateks, sõltumata rassist, rahvusest või usust. Islam on tekkinud, arenenud ja teda kummardavad miljonid inimesed, et jagada armastust, lootust ja elutervet maailmavaadet, mitte selleks, et külvata surma, vihkamist või terrorit.  (Maaleht, 14.07. 2005)

•• Ma tahan saada maetud nende araabiakeelsete palvete saatel, millest ma ei mõista mitte sõnakestki, aga minu kõrvadele on see kui kauneim muusika. (Maaleht, 14.07. 2005)

Meenutused             

Kalju Komissarov,

kursuse juhendaja

Dajani puhul ei olnud mitte mingit küsimust, kas võtta teda kursusele või mitte. Kohe oli selge, et tuleb võtta.

Ta oli nii mõtlemiselt kui ka käitumiselt väga omapärane. Ausalt öeldes ei ole mul meeles eriti palju lavakõnekatkendeid, mida mu õpilased on lugenud.

Aga see, kuidas Dajan Ahmet luges kuulsat “Ema südant”, oli vapustav ning see on mul siiani meeles. Kooli ajal oli temaga lihtne töötada.

Praegu on raske rääkida ja seda kõike meenutada.

Kaks nädalat tagasi olime koos Rakveres ja kallistasime ning ütlesin: noh, mu kallis tatarlane. Siis kuulsin, et ta on Rakvere lähedale elamise soetanud. Meil oli juttu, et kevade poole tulen talle külla. Enam pole vaja sinna minna, nüüd tuleb minna surnuaiale.

Piret Kalda,

Linnateatri näitleja

Dajanist on praegu nii raske rääkida – tema lahkumine ei ole veel päriselt kohale jõudnud. Ta oli meile väga armas inimene ja kooliajal täiesti asendamatu kursusekaaslane.

Seda, mis temast meenub, on hästi palju. Paratamatult ta erines meist, oli teise temperamendiga.

Merle Jääger,

Vanemuise teatri näitleja

Dajan on mulle meelde jäänud väga positiivse, optimistliku ja – arvestades tema lõunamaist päritolu – ka suhteliselt temperamentse inimesena. Kui ta midagi väga tahtis, oli ta valmis selle nimel üsna kõvasti vaeva nägema. Võtame kas või laulmise.

Tal oli viisipidamisega algul suuri probleeme ja kui me tegime “Oklahomat”, siis tahtis ta hirmsasti pudukaupmehe laulu laulda. Ta nägi selleks meeletut vaeva – muudkui harjutas ja harjutas, kuni laul väga ägedasti välja tuli.

KGB tülitas meie kursust päris kõvasti ja mina olin nende Laia tänava filiaalis suhteliselt tihe külaline.

Sinna kutsuti nii mõnedki korrad ka Dajan, keda üritati luhtunult värvata. Tema puhul käis värbamistaktika umbes nii, et küsiti: olete ju teisest rahvusest, ega teid seepärast ometi kuidagi ei ahistata? Aga Dajan ütles, et teda ei ahista mitte keegi, ja rääkis kogu aeg sellest, et kunst ja teatrikunst on talle väga olulised ning poliitikast ei tea ta midagi.

Muidugi küsiti seal Dajanilt ka minu meelsuse kohta, mille peale ta vastas, et Merca on väga andekas näitekunstitudeng.

Ta oli mõnusa huumoriga ja nalja armastav inimene ning temaga oli väga tore koostööd teha.

Mul on kahju, et me tööalaselt eriti kokku ei puutunud, oleks ju võinud koos mõne tüki teha.