Olen tavaline kodanik ja kümme krooni pole minu jaoks peenraha. Makstes sellise raha linnasisese bussisõidu eest, sooviksin normaalset transporditeenust.
10. aprillil ootasin väljariputatud sõiduplaani kohaselt kell 17.15 Kalevi peatusest väljuvat bussi nr 36, et sõita Õismäele. Bussi ei saabunud. Peatuses ootavatelt inimestelt sain teada, et ei olnud tulnud ka kell 17.08 väljuma pidanud bussi. Ka järgmist, kell 17.20 väljuma pidanud bussi ei tulnud. Lõpuks sõitis buss ette – ei tea, kas see oli kella 17.44 või 17.32-ne. See oli tavaline 36. liini buss, s.t lühike ja igal kellaajal rahvast puupüsti täis. Registreerimismärk 187 TAK, garaainumber 1187.
Buss ei olnud rahvast lihtsalt täis, vaid ülipuupüsti täis. Osa ootajaist loobus, osa olid säilitanud meheliku viisakuse ja lasid naised ette. Osa vanemaid inimesi lihtsalt ei riskinud. Lõpuks kiilusin end bussi ukse ja trepi vahele.
Vaatamata väga kiirele vajadusele koju jõuda, oli see viga. Järgmistes peatustes ei avanenud minu selja taga olev uks, sest oli võimatu end liigutada. Ühes peatuses käis uste avamisel raksakas. Vaevalt, et keegi seda kuulis, sest bussijuht kuulas oma rahva muusikat. Muusikat pidid kuulama kõik, välja arvatud kurdid. Sama fortissimo kui muusika, oli ka juhi sõidustiil – kordusid sünkoobid, pausid ja galopp.
Mina eelkirjeldatud raksakat kuulsin, sest ukse avamisel oli trepi ja ukse vahele jäänud minu vasaku jala nahkne saabas. Sellel on nüüd nina keskelt üles narmendava servaga ilus sügav vagu.
Loodame, et erilist pakast enam ei tule...
Millal liinile nr 36 pikemad bussid pannakse või intervalli tihendatakse?
On teil infot – järsku on bussikoondisel muuseum minu saapa jäänuste taoliste asjade eksponeerimiseks? Juhtidele sõidustiili õpetamisel oleks sellest kindlasti kasu. Katrin
Vasta ka internetiküsitlusele
“Kuidas karistada suvalisse kohta prügi kuhjajaid?”
aadressil www.epl.ee/tallinn.
