Linn aitab väärtuslikke puitmaju taastada
“Kampaania “Vana maja korda” vilju hakkab vähem vilunud silmale näha olema 2004. aasta paiku,” ennustab kultuuriväärtuste ameti linnakujunduse osakonna spetsialist Epp Lankots. “Alustasime värvipasside tegemist alles möödunud aastal, esimesed passid anti majaomanikele üle möödunud sügisel ja suurem värvimine seisab ilmselt ees tänavu suvel.”
Tänavu värvitakse Kassisaba. Igal aastal võtab kultuuriväärtuste amet ette ühe asumi, millele põhirõhk asetatakse. Eelmisel aastal oli selleks Kalamaja, sel aastal Kassisaba, oma järge ootavad Pelgulinn ja Nõmme jt. Tallinnas on arvukalt piirkondi, milles asub kas tsaariaegseid või Teise maailmasõja eelseid puitasumeid.
Lisaks värvipassidele restaureeritakse igal aastal jõudumööda ka majade välisuksi. Sel aastal näiteks kümme ust Kassisabas, viis Süda-Tatari tänavate piirkonnas ja viis Magasini-Kodu tänavate piirkonnas. Taotlusi esitatakse muidugi kaugelt rohkem, kui teha jõutakse.
Värvipass on linna projekt abistamaks majaomanikke väärtusliku hoone kordaseadmisel. Eesti seaduste järgi peaks majaomanik ise hoolitsema selle eest, et tema hoole all olev kinnisvara säiliks ning selle välisilme oluliselt ei muutuks.
“Meie abi peaks mõjuma kerge õlalepatsutuse ja moraalse ning samas ka rahalise toetusena. Sest lisaks sellele, et majaomanik saab tasuta värvipassi, saavad nad ka maja värvi poest odavamalt osta,” tunnistab Epp Lankots.
Odavama värvi eest kõigeks valmis. Loomulikult ei kehti värvisoodustus ükskõik millistele fassaadivärvidele, vaid ainult kvaliteetsematele, keskkonnasõbralikematele ja tihti kallimatele, mis maja fassaadile kõige paremini mõjuvad ning nende iga pikendavad.
“Kahjuks on palju neid, kes just odava värvi pärast passe taotlema hakkavad. Inimeste teadmatust näitab ka see, et värvipassi järgi tehakse fassaad ilusasti korda, aga samas pannakse kogu majale plastaknad. Siin ei saa alati muidugi inimesi süüdistada. Visalt, aga siiski, üritame jõuda sinnamaale, et juletaks tulla ja nõu küsida,” muutub Lankots viivuks murelikuks.
Mõnedes riikides, kus linnadel raha rohkem, töötab süsteem teistmoodi. Ajaloolise väärtusega hoone tehakse linna rahaga korda ja võetakse siis omanikult kas esimene või teine korrus umbes viieks aastaks linna kasutusse.
Parematele maalritele preemia. “Meie abi väärtuslike majade omanikele piirdub praegu värvipasside ja värvisoodustusega,” kehitab Lankots õlgu. Lähiaastatel on lisandumas ka teisi projekte majaomanikele, kuid neid olevat veel vara reklaamida.
“Õnneks leidub ka majaomanikke, kes abi väärtustavad ning oma majad ilusasti korda teevad.
“Ideaalis peaks olema nii, et ühegi linnas asuva maja fassaadi ei tohiks hakata renoveerima ilma värvipassita. Sel aastal oleme endale eesmärgiks seadnud saja passi väljastamise omanikele, esimese kokkuvõtte planeerisime sügisesse. Aasta lõpus tahame ka parimaid, värvipasse kõige täpsemalt järginud majaomanikke premeerida,” naeratab Lankots. “Mõned on jah juba silma hakanud ja mõttes plusspunktidega ära märgitud.”
AMETNIKULT: Epp Lankots, kultuuriväärtuste ameti spetsialist
Mis on maja värvipass?
Värvipass puudutab hoone välisviimistlust – kõik majaosad saavad viimistuslahenduse. See koosneb nii tekstilisest kui jooniselisest osast. Arhitekt paneb joonisele kirja maja fassaadis esinevad, aegade jooksul lisandunud valed detailid ja soovitused, mis peaks teistmoodi olema. Lisaks võetakse värviproove, mille abil püütakse määrata maja originaal- ehk esialgne värv.
Praegu tuleb meil vastu seista tallinlaste soovidele värvida kõik majad kas roheliseks või kollaseks. Ei ole ju mingit mõtet teha kogu tänavat ainult kahte värvi.
Rusikareegliks võiks siinjuures võtta, et maja värv peab sobima keskkonda ja sellega harmoneeruma.
LINLASELT: Vallo Toomet
Kalamaja uuestisünd
Kalamaja on kui tuhmunud teemat, mis on kapinurgas pisut tuhmunud ning ootab oma tundi, kus ta välja võetakse ja imetletakse. Ootamine on lõppenud, teemant on üles leitud.
Kunagi Suure Volta töölisrajooniks välja ehitatud sajandialguse puitlaudisega vahvelmajad, kus pisikesed kööktoad ja kemps koridoris, vahelduvad Eesti aja keskel ja lõpus ehitatud korralike kodanlaste kortermajadega. Ja selle keskel stalinismi mälestusmärk Tombi kultuuripalee näol. See ongi selle kandi ajalugu ning elu. Igal juhul on palju värvikam, kui enamik uusrajoone, mis isikupäratult kerkivad kusagile põllule.
Kalamajas on majade omanikud vaheldunud, uued on hakanud väärtustama neid puitmaju, mis pikki aastaid tühjana seisid. Fassaadid on parandatud, värvitud, vahetatud ja üles löödud. Inimesed ostavad kortereid hea meelega. Kuid ega seal polegi neid saadaval. Iga maja, mis renoveeritakse on omaette lugu, selle elanikud saavad sellest osa.
Kalamaja on 15 minuti jalgsimatka kaugusel Raekoja platsist. Vaade, mis avaneb mõnest Balti jaama tagusest majast Toompeale on vähemalt sama ülev, kui Toompea vaade all-linnale ja merele. Kalamaja on roheline, on elav, on inimlik. Muidugi, tal on ka omad joodikud, seal on lagunenud majad, on omad asotsiaalid. Kuid juba praegu võib kindlalt öelda, et Kalamaja tulevik ei ole slummistumine. Temast ei saa kunagi samalaadset räpast Hiinalinna, mis algab 10 minuti tee kaugusel Kapitooliumist Washingtonis, kuhu turistidel ei soovitata minna.
Kalamaja taassünd on reaalsus. Jalutage seal ja vaadake neid renoveeritud maju. Nad on pärlid omast ajastust.
