Linnaisad soovisid all-linna müüri lammutada juba sajandi eest
Valli looduses näe, sest kahelt poolt on majad ja sillutis peale kasvanud. Selle olemasolu näitavad geoloogilised surfid. Varem arvati, et see pinnasekuhjatis on vallikraavist välja kaevatud ja samasse visatud muld. Senimaani ei seletatud, kuidas selle mulla kõige paksem kiht vahetult müüri alla sattus. Rein Zobel kinnitab oma viimastes uurimustes, et tegu saab olla vaid Margrete valliga, millega algupärase seina kõrgust tõsteti.
See, mida praegu näeme, on Taani kuninga hilisema asehalduri Kanne kirja ettekirjutusel ehitatud massiivne kaarniššidega müür, mis valmis põhijoontes enne 1410. aastat. Esimene all-linna müürijupp koos Liivi sõjas kannatada saanud Kitsetorni seinaga palistab Rüütli tänava kaljunõlva. Sellele toetas 1992. aastal oma ahtri ärihoone, kus asub George Browni pubi. Harju värav lammutati kahe hoogtöö korras: 1862. ja 1880. a. Sellega visati minema “pulgad”, Harju tänava “trumm” läks 1944. aasta pommitamisega. Kui Harju tänav laiaks tehtaks, saaks ajaloolisele hävitustööle rasvane joon alla tõmmatud.
Restoran Gloria. Müürivahe tänav, nagu nimigi ütleb, kulgeb mööda linnamüüri sisekülge. Esimene suur müüri-lõik on restorani fassaad, mis avati 1936. aastal nime all Danzig – Pariis. Saksa sõjavägi moondas selle Soldaten Heimiks, punaarmee Söökla nr 26-ks. 1940-te aastate lõpus kinnistati nimeks Gloria.
Praegune restorani peremees ja ülemkokk on Dmitri Demjanov. Tema eesmärk on säilitada auväärne restoran nii nagu see loodi: prantsuse köögi ja stiilitruu õhustikuga. Söögisaali seintel võib külastaja imetleda rikkalikke nõudekogusid, näiteks komplekte Meleski klaasivabrikust ja Langebrauni portselanimaalimise tööstusest. 2001. aastal avatud hotel boutique´i kuus tuba on sisustatud autentse sõjaeelse mööbliga, sealhulgas terve tuba Lutheri vabrikust.
Demjanov kogus antiikvara tasa ja targu, võlgu võtmata, samuti on ta toimetanud ehitajana. Juba nõukogude ajal hakati tühjendama keldri juurviljaladusid, millest kujundati Gloria veinikelder. Demjanov leiutas krohvimisvõtte, kus krohvipätsid kellult seinale lennutatakse ja siis pintsliga üle silutakse. Ise nimetab ta seda seina “ära pätsamiseks”. Mõnes kohas, kus ära pätsatud seinalt krohv varisenud on, saab näha ka ehtsat linnamüüri. Kui veinikelder valmis sai, murti endisest juurviljaluugist uks Müürivahe tänavale. Praegu on Gloria koht, kus iga gurmaan ja peenetundeline inimene end hästi tunneb. Sinna viiakse prints Charles, ja selle valis City Paperi restoranikirjeldustest Mick Jagger.
Assauwe torn. Esimene torn Müürivahes Harju tänava poolt tulles on Assauwe, nimetatud karjus Assouwe e Asso järgi. 19. sajandil peeti seal hobusetalli ja hoiti heinu, hiljem asusid tornis konservatooriumi ruumid. Loomuliku arengu tulemusena viidi sinna 1924. aastal asutatud Eesti Teatri- ja Muusikamuusem, kus saab torniruumi vaadata ja ehtsat leierkastimängu kuulata.
Teisel pool Assauwe torni asub Assauwe kohvik, kus värsket saia, kooki ning head kohvi pakutakse. Assauwe sõsarkohvik on Vesiveski, mis meenutab aega, mil vallikraavi vee jõul veskid töötasid ja paistiigid linna palistasid.
Karja värav. Kahe kohviku vahel oli Karja värav. Nagu nimigi ütleb, viidi sealtkaudu loomad karjamaale. Värav lammutati 1849. aastal, kui avardati vanalinna viivaid liiklusteid. Praegu lõheneb Suur-Karja tänav vanal väravakohal kaheks nagu sõrg: ühelt ja teiselt poolt Ühispanga hoonet. Karja tänavat kaitses Lurenburgi suurtükitorn, mis lammutati 1767. aastal. See asus Pärnu maantee ja Suur-Karja nurgal, kohtuhoone kohal.
Ararati poest mööda Müürivahe tänavat edasi mines näeb jalutaja linnamüüri pool ainult elumaju. Mõned uurijad ütlevad, et seal tehti viimased linnamüüri lõigud maatasa 1920-30. aastate suurehituse käigus. Teiste arvates muutus linnamüür siseseinteks. Igatahes kui Guitar Safari kõrval Mindworks Intustries ukse taga kellanuppu vajutada ja veebilehekülje kujunduse tellijat teeselda, siis avaneb võimalus Mindworksi kontori tualettruumis ehtsat linnamüüri näha.
Kingapoe kohal Väike-Karja ja Müürivahe tänava nurgal asus Kuraditorn. Seal lähedal elas Johannes Düvelsmoder, mis tõlkes kuradiema tähendab. Tema järgi nimetati torni ka Kuradiema ja Kuradivanaema torniks. See lammutati seoses Väike-Karja tänava läbimurdega Pärnu maanteele 1882. aastal, ent ühe vembu viskas see torn veel üsna hiljuti: Eesti Arhitektuuri leksikoni Tallinna köites keskaegsete kindlustuste kaardil ajas trükikurat Kuradi- ja Hinke tornid vahetusse.
Hinke torn. Hinke torn tähistab arhailist ehitusjäänust vanalinna Pärnu maantee frondis. Asudes arhitekt Eugen Habermanni 1933. aasta funktsionalistliku Urla maja ning arhitekt Aleksander Vladovski rikkaliku juugenddekooriga 1924 – 25. ehitatud ärihoone tulemüüride vahel, see justkui kaitseks nüüd Vladovski maja edelaseina. Torn kuulub koos selle all olevate poeruumidega ASile Eesti Seeme. Mõne plaani järgi on tahetud olemasolevatele majadele klaaskorrus peale teha, et vana Hinke torn näha jääks. Seejuures taastataks uue katuse kohale jääv, kunagi lammutatud torni ülaosa. Eks näis, kas hea äriplaan suudab vanalinna veel ühe ajaloolise rekonstruktsiooni juurde tuua. Vähemalt praegu on ka Radisson SASi ja Viru hotelli aknast turistile näha, kuidas Tallinna vanalinn sealtpoolt vanasti välja nägi.
Viru eesvärav. Tallinna kaitserajatis andis nime Valli tänavale, mis Hinke tornist Viru eesväravani viib. Müürivahe tänava joonel asunud Viru värav lammutati 1843. aastal kui Viru tänava laiendamisele ette jäänud sõdurite elamu. Algselt oli selle nimi Savi värav, nagu ka Viru tänav oli Savi tänav, kuna sealtkaudu toodi praeguse Viru väljaku kohal olnud Savitiigist ehitussavi.
Viru eesvärav kehastab ilmekalt 19. sajandi lõpu muinsuskaitselist poleemikat Tallinnas. Tallinna raad vastas 1870. aastal Eestimaa Kubermanguvalitsuse Ehitusosakonna järelpärimisele linna ringmüüri muinsusväärtuse kohta lühikese säilitamisväärsete tornide loeteluga, kuhu mahtusid ainult Kiek in de Kök ja Paks Margareeta. Läbi aegade avangardistlikud Tallinna valitsejad ütlesid ülejäänud ringmüüri kohta, kaasa arvatud Harju värav, Pika jala väravatorn ja Viru eesvärav, et “mida varem nad kõrvaldatakse, seda kasulikum on see liiklusele”.
Muinsuskaitsjatest linnakodanikud ei jäänud ootama, kuni Viru eesväravat 1843. aastal lammutatud peaväravatorni saatus tabab, vaid arendasid kahele Viru värava tornile külge neogooti-romantilised kõrvalhooned. Neist ühes asub tuntud fotostuudio.
Kui 1950. aastatel Siberist asumiselt naasnud fotograaf Harri Palm Viru eesvärava juurdeehitises fotostuudiot ehitama hakkas, oli seal juurviljaladu. Nõukogude ajal sai tegutsetud teeninduskombinaatide Kiir ja Junor juuksurite seltskonnas. Tänaseks on moodustatud OÜ Virutorni Stuudio, mis rendib ruume linnalt. Asukoht on väga soodne, kuna turiste voolab läbi Viru väravate jõgedena. 1980-tel aastatel hakati mõtlema ruumide laiendamisele ajaloolisse torni. Ent siis andis nõukogude miilits vahitornile tagasi algupärase rakenduse: laskepiludest oli ideaalne riigivaenlasi varitseda, kes tollal juhtumisi Viru tänava ärikad olid.
Praegu miilits stuudiot ei tülita, küll aga voolab paduvihmade ajal vesi Musumäelt ehk Viru bastionilt stuudiosse. Õnneks on teisel korrusel ilus ümmargune ruum, kus passipiltidel iga ilmaga jalg kuivaks jääb.
Viru värava kohale jääb rippuma ajalooline mõistatus: kui Viru värav tänaseni Savi väravaks oleks jäänud, kas soomlased nimetaksid meid siis savilasteks?
