Linnamüür osutab lammutajatele vastupanu


TOOMPEA müür Millal ja milleks ehitatud ning millest koosneb?
Linnamüüri sünnist ei ole täit selgust. Kui taanlased vallutasid Lindanise 1219. a, siis Mõõgavendade ordu võttis Tallinna üle 1228. Pärast Mõõgavendade langemist leedukate käe läbi jäi Tallinn 1238. aastast lõplikult Taani valdusesse.

Vanim dokument, kus Taani kuninga Erik V ema ja Eestimaa asevalitseja Margrete Sambori annab korralduse linnamüüri ehitamiseks, pärineb 1265. aastast. Tegemist oli 60-70 erineva müürilõiguga, mis oli ehitatud eri kõrgusega ja ilmselt erinevate meistrite poolt. Need olid lihtsa konstruktsiooniga seinad, õhemad ja madalamad kui praegune linnamüür.

Hilisem asevalitseja Johannes Canne andis 1310. a nn Kanne kirjas korralduse linnamüüri uuendamiseks, mida on linnamüüri rajamise dokumendiks peetud. Siis hakati ehitama praegu tuntud suurte kaarniššidega müüre. Margrete müüri asukohta peeti hüpoteetiliseks. Viimase aja uuringutes tunnistab Rein Zobel Margrete ja praeguse müüri kokkulangevust. See lubab linnamüüri alates 1265. aastast dateerida.

Enamasti katsusid kerkiva linnamüüri peal hammast eestlased, suurima piiramise korraldasid nad Jüriöö ülestõusu ajal 1343. a. Kohati üle 6 m kõrgune müür näitab, kuivõrd tõsist sõjalist ohtu kujutasid allaheidetud eestlased. Linnamüür läbis eksami, ülestõus nurjati. Samas oli maa taanlastest puhastatud ning nad loovutasid Tallinna kogu Põhja-Eestiga 19 000 hõbemarga eest Saksa ordule.

Kindlasti andis Jüriöö müüri ehitamisele uut hoogu ning linnakodanikud ehitasid oma seina nurisemata edasi järgmise tõsise katsetuseni 1569. a, mil Taani – Lüübeki ühendatud laevastik linna 13 päeva ägedalt pommitas. 1570 – 1571 piiras Tallinna 7 kuud tulemuseta Taani kuninga vend Magnus suure väega.

Pärast Eesti mandriala alistamist üritas Vene sõjavägi 1577. a jaanuaris uuesti Tallinna vallutada. Kroonik Balthasar Russow andis sellest sündmusest pealnägijana põhjaliku ülevaate. Kuni 16 m kõrge, 3 m paks ja enam kui 60 torniga varustatud sõjarajatis oli niivõrd ähvardav, et vaenuvägi ei julgenud kordagi tormi joosta. Paugutati eemalt kahuritega ööd ja päevad 6 nädalat järjest. Pommitamisega tekitatud kahju sai kaetud linna pihta tulistatud raudkuulidega. Jäänud ilma laskemoonast, Ivan IV loobus.

Maajagamist jätkasid Rootsi ja Poola. Liivi sõja kulminatsiooni lahendajana sai linnamüürist omamoodi ajaloo kaalukeel, sest 1577. a jäi Eestimaa Vene tsaaririigiga liitmata.

Toompea on viimastel aastatel põhjaliku ravikuuri läbi teinud, Falgi müürist Patkuli trepini on nõlvad üle kindlustatud. Ulatuslikke varinguid võis põhjustada müüridel vohav taimestik ja Toompea paeplatoo rikutud pinnasevete režiim.

Kiek in de Köki seinas suurtükikuulid. Megede tornist edasi viib üks katkenud müürilõik, mis on mälestusmärk ajalooliste rekonstruktsioonide tegijate nõutusele. Sealt alates ei teadnud keegi täpselt, milline see müür algselt välja nägi. Kiek in de Kök on seevastu konkreetne ja tuntud torn, mis igas suunas vallutaja pihta kahurituld sülitas.

Nimi tulevat sellest, et vahimees jälgis, kas pärast kella üheksat õhtul mõnest köögikorstnast veel suitsu kerkis. Hilisem tuletegemine oli tuleõrje ohutusnõudega keelatud.

Kui Ivan Julm torni seinasse 1577. a suure augu pommitas, siis Liivi sõja mälestuseks müüriti tornipaigale suured suurtükikuulid sisse. 1966 – 1968. a tehti tornis ulatuslikke rekonstrueerimistöid, juurde ehitati esimese korruse sissepääs, esimeselt korruselt teisele viiv lai trepp, küte ning põrandapesuks hädavajalik veetorustik ülemise korruseni välja. Omapäraselt lahendati torni küte: Rüütli tänava küttetrassi ümber on paagid, milles vesi soojaülekandega leigeks läheb. Sealt pumbatakse vesi mööda pikka toru Kiek in de Kökki, ja kui mõni nire viimasele korrusele jõuab, siis on see täitsa külm. Kõlab, nagu maksaks all-linn siiamaani kätte sundkorras ära võetud õhtusooja eest.

Loe veel

Tänu energilisele perenaisele Maruta Varrakule on tornist saanud populaarne Linnamuuseumi filiaal ja fotonäituste paik. Ka korraldatakse seal kammerkontserte ja kammernäidendeid. Kui olin väike poiss, siis keegi selgitas, et esimese korruse põranda keskel olevast sepisvõrega kaetud luugist visati vangid alla. Tegelikult oli seal soolaladu. Karmid mehed, kes pomme kandsid, käisid Kiek in de Köki keldris vabatahtlikult, kui seal 1950-tel aastatel raskejõustiku treeningusaal oli.

Munk Justinuse vaim sai rahu. Fink on veel üks vanalinna arengut tähistav nimi. On olemas dokumendikaust, mille järgi Lühikese Jala väravatorn kuulub perekond Fingile. Torn on kuulus selle poolest, et 15. sajandi uuendamise käigus ehitati sinna Toompeale suunatud laskeavad. Sellega teenis väravaehitis nimeks Usaldamatuse torn. Lühikese Jala torni mainib Tallinna esimene kummitusdokument 1627. aastast. Munk Justinuse vaimu kadumise eest on vastutav tuntud muusik ja kultuuritegelane Andres Mustonen, kes Hortus Musicuse maja sisseõnnistamise käigus püha veega ära puhastas.

Hortus Musicus ja Kammerkoor, kes 1988. aastal vastvalminud esindushoonesse kolisid, kandsid torni maailmakaardile. Hortus Musicuse maja akustika on kammermuusika kontserdite pidamiseks ideaalne, sellest sai üks Eesti märke. Omaaegne kultuuriministeerium allasutuse Eesti Filharmooniaga lõid unikaalse keskuse, kus harmooniliselt seoti arhitektuur, vanamuusika ja kostüümid.

Seda veidram on praeguse kultuuriministeeriumi kivine hoiak, mis ei üritagi selgust tuua küsimusse, kas nende vara kuulub neile või ei kuulu. Ka Eesti märgi loomine on jõudnud nii kõrgetesse komisjonidesse, et tuntud Eesti märgi kustutamist all-linna väravas tähele ei panda. Jääb loota, et kui õigus Finkidele mõistetaks, siis vähemalt ulguv ja nagistav munk Justinus tagasi tuuakse kammermuusikuid asendama.

Neitsitorn – nõukogude trendikohvik. Lühikese Jala väravale järgnev müürilõik ning seal asuvad Tallitorn ja Megede torn kuuluvad rahandusministeeriumile. Megede torni tuntakse ka Neitsitorni nime all. See on üks ligitõmbavamaid turistide külastuspaiku atraktiivse müürilõiguga, hooldatud Taani kuninga aiaga, vaateplarvormide ja trepistikuga all-linna. Tallitornis on korraldatud Päkapikumaad.

Ajaloos Pallase kunstnike ateljeena tuntud Neitsitorn ehitati 1968 – 1980 esimeseks nõukogudeaegseks trendikohvikuks, mille ukse taga pikk järjekord lookles. Tallitorni alune suur väravaauk lõhuti tuletõrjemasina ligipääsuks. Kohvik sai erilise hoo sisse olümpiamängude ajal 1980. a.

Soome turistid armastavad Neitsitorni “Vana Tallinnat”, vanalinna vaadet ja õitsvat kastanipuud, mis teisel pool lahte ei kasva. Nostalgia toob Neitsitorni palju vanu kundesid Venemaalt. Venelastel on endalgi kastaneid, seda suurem on armastus vana Tallinna ja “Vana Tallinna” vastu. Kuulus on ühe kohvikutöötaja onu valmistatud hõõgvein, millest kiiresti kujunes firmajook. Panoraamvaated, ehedad müürid, 1970-te aastate jõuline restaureerimisstiil ja hõõgvein loovad unustamatu õhustiku. Torni üksikuid korruseid üüritakse välja erinevateks üritusteks.

Toompea linnus ja sein. Ordulinnus Toompeal ja ordulinnuse asula ringmüür olid võimelised jätkama linna kaitset pärast all-linna langemist. Esimesed ristsed sai linnus hoopis 1561. a juunis seoses Rootsi kuningriigi alluvusse siirdumisega. Tugeva suurtükitulega all-linnast sunniti kõrgemat seisust uuele võimule alluma.

Linnuse tuntuim torn on Pikk Hermann. kaks päeva aastas lubab omanik, Vabariigi Valitsus riigilipu aluse juurde kõiki, kellel lubade ajamiseks võhma jätkub. Linnuse lääneseina keskel on suur dansker. Linnuse teises nõlvapoolses nurgas asuv Pilstickeri torn ning Kiriku platsi poole jääva Landskrone jäänus on külastajatele suletud nende avariilise seisukorra tõttu. Tekib küsimus, kas valitsus sellepärast neil laguneda laseb, et neil mingit riigikaitselist väärtus ei ole.

Toompealt on kadunud Piiskopi tänava otsas olnud ordulinnuse asula väravatorn, ordulinnuse asula ringmüüri umbes 13 kaitsetorni, linnuse kagunurka kaitsnud ordulinnuse väravaehitis ja Stür den Kerli torn ning linnuse Tõnismäe poolse eesvärava Roosikrantsi torn. Soome saatkonna ehitamisel 1994. a avastati ühe seni tundmata Toompea kaitsetorni alus. Ühe hüpoteesi kohaselt kuulus see esimesele taani linnusele, mis pärast võidukat 1219. a Lindanise lahingut eestlaste linnuse kohale võidi rajada.

Toompeal võiks ära märkida ka auväärse ja linna arengu heaks palju teinud toomgildi oldermanni H. H. Falcki, kes 1856. a Falgi tee ehitas. Sellega kaevati maha osa Rootsi bastioni muldkeha. Et kindlustada paljastunud Toompea kaljut, ehitati Falgi müür.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare