Asi algas sellest, et juba mõnda aega täitis keegi mu postkasti kõikvõimaliku sodiga. Hakkad välja minema ja näed, et postkast on jälle äärest ääreni paberiprahti täis, ehkki alles äsja oled sa seda tühjendanud ning sületäie samasugust rämspu pliidi alla viinud. Selline asi on mulle tuttav – eks sai omal ajal isegi koos teiste metsavendadega sarnaseid tempe tehtud. Ehitasime kommunistide ja nende sabarakkude majade juurde tulepesasid, kuhjasime kokku paberit, kuivi puulehti, õlgi ja muud kergesti süttivat materjali ning siis – tuli otsa! Sain aru, et kellelgi on sügav soov minugi eluase maha põletada. Ega see mind ei üllatanud, mul on vimmamehi piisavalt! Jäin lurjust varitsema.
Ei pidanudki kaua ootama, kui näen – tuleb! Ilmatu pabaripatakas kaenla all ning asub seda mulle postkasti toppima. Mina astusin ligi ja küsisin:
“Mida te enda arust teete? Mis rõõmu ta majade süütamisest saate? Kas teile tõesti valmistab lõbu kuulata põlevate inimeste karjeid ning näha, kuidas punane kukk nende varandust sööb?”
“Mina ei saa aru, millest teie räägite!” vastas süütaja. “Mina toon teile ainult erakondade lendlehti ning valimispropagandat. See on minu töö ja mulle makstakse selle eest.”
“Kes teile maksab?” nõudsin mina, mispeale too röövel nimetas terve hulga kõrgel kohal seisvate inimeste nimesid, heites sel kombel varju tervele meie vabariigi juhtkonnale.
“Ma ei usu teid!” teatasin mina. “Neid inimesi tunnen ma isiklikult ja kindlasti ei soovi nad mind elusalt praadida. Ma usun, et teie tõelised peremehed on tiblad, kes mulle kätte maksta tahavad. Aga ma ei lase ennast põlema pista! Koristage kohe see tulepesa, mille te mu postkasti ehitasite! Võtke oma tulehakatis jalamaid välja!”
Kurjategija pomises midagi habemesse, aga ei julgenud vastu hakata. Saatsin teda pilguga, seni kuni õhk oli puhas ja naelutasin seejärel oma postkasti kinni.
Järgmisel hommikul ärkasin haamrilöökide peale. Vaatasin ehmunult aknast välja ning mida ma nägin – too närukael oli tagasi tulnud ja kattis minu maja seinu hiiglaslike plakatitega! Hea mõte, pole midagi öelda! Sellisele “voodrile” paned tule otsa ja kohe kargab leek räästasse!
Tormasin hommikumantlis välja ja rebisin lurjusel haamri käest.
“Mida sa teed, õnnetu?” karjusin ma. “Ma sulle veel õpetan, kuidas maju põletada!”
“Mina ei põleta midagi!” salgas juudas. “Lihtsalt teil on selline hea nurgapealne maja, siia saab üles riputada kohe mitme erakonna valimisreklaamid! Ärge takistage valimiskampaaniat, kodanik, nende plakatite eest on ränka raha makstud!”
“Seda ma usun!” muigasin mina. “Aga ütle oma peremeestele, et Oraval on veel küllalt jõudu ja et ta suudab ennast kaitsta!”
Ja ma rebisin kõik tuleohtlikud plakatid maha ning valasin oma maja seinad igaks juhuks kaevuveega üle, et ükski sädemeke ellu ei jääks.
