Linnaümbruse maapõues peitub käikude võrk
Maa-alust elu uurivate diggerite klubi juht Juri Zaitseviga (30) kirjeldas Eesti Päevaleht Tallinnale linnaümbruse huvitavamaid tunneleid.
Juba aastasadu on Tallinna kaitsmiseks olulised punktid olnud samas kohas. Nende vahel on rabad ja sood, põhja pool meri. Kuigi ka hiliskeskajal ja varemgi rajati maa-aluseid käike, tekkis tõsisem vajadus selleks 19. sajandi lõpus, kui tugevama tulejõuga kahurite tõttu tuli laod ja punkrid maa alla kolida.
##Tallinna kaitsesüsteemi ehitus algas 20. sajandi algul seoses vajadusega kaitsta Venemaa pealinna Peterburi.
1912. aastal algasid Tallinna ümber Peeter Suure nimelise kindlustusvööndi ulatuslikud ehitustööd, kuid alanud
I maailmasõja jõuti see vaid poolikult välja ehitada. Siiski jõuti töö käigus maa alla rajada palju pikki tunneleid.
Nii mõnegi merekindluse süsteemi kuulunud sõjaväelise tugipunkti all on kilomeetrite kaupa maa-aluseid käike.
KOLM KILOMEETRIT TUNNELEID. Nõukogude aja üks võimsamaid tunnelite ja ruumide süsteeme on rajatud Laagris asuvasse Peeter Suure kindlustusse.
Sajandi algul kaevati sinna kolm tunnelit, mida alanud sõja tõttu ei jõutud ühendada. Esimene neist on 1,6 kilomeetrit, teine 500 meetrit ja kolmas 850 meetrit pikk, tunnelite kogupikkus on seega ligi kolm kilomeetrit
“Olen siin käinud umbes kümme korda, sest see on üks huvitavamaid käikude süsteeme. Nõukogude ajal asus siin 2-3 sõjaväeosa, kindlalt on mul teada, et siin oli mereväe side ja õhukaitse komandopunkt. Viimane oli muide esimene, mis avastas Saksamaalt salaja Moskvasse lennanud Matthias Rusti, kuid ei jõudnud midagi teha,” rääkis Zaitsev.
Sõjavägi kasutas tema andmeil kahte punkrit, millest üks oli vana, teine veidi uuem – nõukogudeaegne.
Uuem punker on mõõtudelt kolossaalne. Selle suuruseks hindab Zaitsev 100 korda 200 meetrit. Tema sõnul on see vaid osa süsteemist, mis koosneb 50 kuni 100 ruumist.
“Olen rääkinud inimesega, kes siin töötas. Tema sõnul oli siin 400-500 tehnikut ja sõdurit. See oli nagu väike allmaailm,” märkis Zaitsev.
Humalas on kolm käiku, mis oli algul kavas ühendada terviksüsteemiks. Esimene käik on 400, teine 130 ning kolmas 500 meetrit pikk.
Maailmasõdade vahel ei olnud tunnelid kasutusel. Nõukogude ajal rajati sinna armee reserv-komandopunkt. Enne selle Humalasse toomist ehitati esimene tunnel ümber.
AEGNA JA NAISSAAR VAJAVAD UURIMIST. “Praegu kasutab Kaitseliit samal territooriumil, kuid maa peal asuvat lasketiiru. Surfid, mille kaudu käigud ehitati, on prügi täis,” ütles Zaitsev.
Vääna-Vitis on kaks tunnelit, kokku on need pool kilomeetrit pikad. “Peatunnel on seal täisulatuses betoneeritud. See on haruldane, tihti on tunnelid vaid paekividest,” ütles Zaitsev.
Astangu kandis asuvad mõned 9 meetri laiused, 200 meetri pikkused ja 7 meetri kõrgused U-kujulised tunnelid, mis olid plaanitud laskemoonaladudeks. Päris valmis ei saanud neist ükski.
Maapiiri kaitsev sõjaväe tugipunktide ring laienes ka mere poole. Tunnelite süsteemid rajati ka Aegnale ja Naissaarele, sinna diggerid esialgu veel jõudnud ei ole.
Naissaar oli toonase merekindluse süsteemi järgi Tallinna merepoolse kaitse kõige kõvem tulejõu-punkt. Nii Aegnal kui Naissaarel olid patareide vahele sügavale rajatud ühenduskoridorid.
Peeter Suure kindlustuste raames oli kavas rajada ka ulatuslik varjendite ehk blindaaide võrk. Eesti ühe tuntuima merekindluste-spetsialisti Heino Gustavsoni andmeil plaaniti Nehatusse ehitada 500 meest mahutav blindaa.
Valmis said kuni 120 mehele mõeldud varjendid: Vääna-Vitil üks, Humalas kolm, Vääna-Postil viis, Allikul üks, Pääskülas kuus ja Rael üks. BlindaaĻid on reeglina 25-41 meetrit pikad ja 9 meetrit laiad. Tallinna maa-aluseid käike peab Zaitsev äärmiselt põnevaiks. Linna all on tema sõnul palju pommivarjendeid, millest enamik on suletud. Näiteks oli üks Paksu Margareta juures, teine aga kunagise Punase RETi hoone all, mis on praegu tuntud Pro Kapitali ärikeskusena.
“Ka välisministeeriumi hoone all on varjend, mis on siiani kasutuskõlblik. Välisministeeriumi ja Sakala keskuse vahel oli käik – seda rääkis mulle üks Nõukogude mereväe ohvitser. Praegu võib see kinni olla,” ütles Zaitsev. Hoopis omapärane moodustis asub Laagna tee alguses. “See ei ole pommivarjend. Mis see on – ma ei tea.
Tunneli pikkusega umbes 600 meetrit ehitasid 70.–80. aastatel Venemaalt toodud spetsialistid,” sõnas Zaitsev.
Väiksem tunnel ühendas kunagi ka kino Kosmose lähedal Suur-Ameerika tänava alt staadioni ja tenniseväljakuid. “See oli ilmselt sportlaste jaoks. Praegu on see kinni,” ütles Zaitsev. Teadaolevalt kasutati tunnelit vene ajal suurematel spordiüritustel, kui kahe staadioni vahel sebis palju lapsi.
KANALISATSIOON NAGU METROO. Meriväljal asuvad suured maa-alused laod, mille Zaitsevi andmeil ehitasid Vene metrooehitajad mereväe jaoks. Praegu kasutavad ladusid kütusefirmad.
1980. aastate teisel poolel ehitasid Minski metrooehitajad 30-40 meetri sügavusele paekivikihi alla sadevee- ja kanalisatsioonikollektorid. Üks neist ulatub Zaitsevi andmeil Lasnamäe lõpust Pirita jõe lähedalt lauluväljaku äärde välja, teine on aga hipodroomi kandis. “Need on suured nagu metrootunnelid, umbes viie meetri laiused,” ütles Zaitsev.
Vanalinna all asub keerukas käikude süsteem, millest nii mõnedki on ehitatud umbes 17. sajandil. Käigud asuvad näiteks Lindamäel, Harjumäel ja Rannamäel ning kujutavad endast võlvja laega pommikindlaid ruume ja neid ühendavaid käike. Linna lähiümbrus pakub muudki huvitavat peale Peetri merekindlussüsteemi aegsete rajatiste. Nii on legendaarne koht Viimsi tuletorni lähedal, oletatavalt Liivi- või Põhjasõja ajal sõjalisel otstarbel kaevatud nn Kuradikoobas. Kõrge liivakiviastangu sees asuv koobas on 1-2 meetri kõrgune ja 2-2,5 meetrit lai.
Kunagi palju pikem koobas on praegu Zaitsevi sõnul umbes 10 meetrit pikk. Rohkem kui sajand tagasi oli see kasutusel laona ning selle ees olid rauduksed. Legendi järgi kasutas Viimsi mõisa omanik, krahv Buxhoewden, seda laevadelt röövitud varanduse hoiupaigana.
