LOE JA MEENUTA: Eesti lugu: Enn Vetemaa "Monument. Pillimees"



ENN VETEMAA - KIRJANIK
ENN VETEMAA - KIRJANIKFoto: Sven Arbet

Täna lahkus meie seast kirjanik Enn Vetemaa (20.06.1936 - 28.03.2017), teatas Eesti Kirjanike Liit. Enn Vetemaa sulest on ilmunud luuletusi, jutustusi, romaane, näidendeid, filmistsenaariume, publitsistikat ja muusikatekste. Sel puhul taasavaldame 2009. aastal ilmunud loo.

„Tselluloositehasest kostis masinate mürinat. Seal, vabrikus, on suured laastukeedukatlad. Nad ulatuvad läbi viie-kuue korruse. Neis on kuum hape, see viliseb ja mulksub. Kunagi olevat keegi end laastukatlasse heitnud – mehest jäänud järele ainult kuue vasknöö­bid...”

Enn Vetemaa puhul on alati meeldiv olnud tema ükskõikne suhtumine oma isiku upitamisse. Varjatud või varjamatul moel armastavad kultuurimeistrid ikka oma mina tähtsust ja selle armastuse igavesti haljas indikaator on oskus kergesti solvuda. Vetemaas on olnud maahärralikku sallivust kõige temast kõneldu suhtes. Ta pole saladust teinud sellestki, et omaenda isikust ülemaks peab ta oma kolme ammust kiindumust: kirjutamist, muusikat ja napsivõtmist.

Küllap lepib Vetemaa sellegagi, kui väidan, et sotsiaalselt kõige säravam oli ta oma kirjanduslike alguste aegu, mis jäid 1960.–1970. aastaisse: kõigepealt poeedi, siis aga eriti prosaisti ja näitekirjanikuna. Vetemaa oli kassetipõlvkonna kõige linnalikum laulik, seejärel aga Mati Undi kõrval uue siira proosa tähtsuselt teine ikoon. Tema ohtralt välismaalgi lavastatud näidendid „Õhtusöök viiele” (1972), „Püha Susanna” (1974) ja „Roosiaed” (1976) kujunesid aga minu ema ja isa generatsiooni teatrisündmusteks.

Samal teemal:

Vetemaa on olukordi kiirelt haarav musikaalne natuur, kes suudab tunni aja jooksul vaimukat vestlust arendada nii erinevatel teemadel ja nii hoogsas tempos nagu ei ükski teine eesti kirjanik. Varem näis, et ta pikemaid ülesandeid täites väsib. Umbes sajandal leheküljel hakkas ta oma tegelastest tüdima ja püüdis niikaugele sageli üldse mitte kirjutada. Väleda mõistusega Vetemaa ja erga aistiga Unt kujundasid eesti lühiromaanist atraktiivse žanri, kus elu võeti kokku otsekui paari artistlikku žesti. Suure teose energia laeti maha lühikeses tekstis ja leheküljed lausa pildusid sädet. Mõlemad mehed panustasid ohtralt teatrisse, kus teose maht ei tohi ületada vaataja ühekordse vastuvõtu piire.

Hiljem taotles Vetemaa oma romaanides üha pikemat ajaviidet ning nüüdseks on temagi välja jõudnud tõeliste telliste tootmiseni. Ealised iseärasused, keskklassist lugeja ootused ja majanduslik kaalutlus on soosinud paksu ja mõnusa žanri esiletõusu napi ja särtsaka ees. Haruldane on igatahes Vetemaa üha kasvav imetlus elu veidrat müsteeriumi kaedes.

Tema loomingu haljas tuum jääb aga pidama nelja kõhna köitesse, kuhu mahuvad ta kuus esimest näidendit („Väike näidendiraamat” 1–2) ja viis esimest romaani („Väike romaaniraamat” 1–2). Need romaanid on „Monument” (1965), „Pillimees” (1967), „Väike reekviem suupillile” (1968), „Munad hiina moodi” (1969) ja „Kalevipoja mälestused” (1971).

See oli aeg, mil uuenduse tunnussõnaks sai antimaailm. Stalinism oli nõudnud positiivse eluhoiaku väljendamist, nüüd aga kaevuti innuga Nõukogude ühiskonna antiainesse. Vetemaa spetsialiteediks kujunesid intelligentsed ja tegusad antikangelased: egoistid, küünikud, karjeristid, enesepetjad ja eksijad. Sotsiaalse protesti vorm oli ka alkoholismi rõõmus avalikkus tema teostes ning skitsid nõukogulikult halvast maitsest. Kalevipoeg tõsteti rahvuskangelase troonilt ja pandi kohtlase jõumehena ringi rahmeldama, kuid temast arenes juba välja ka Vetemaa esimene eetiliselt terve olend.

„Monumendi” kirjanduspoliitiline taust oli kõmuline. Juhuse tahtel kohtas pead parandav üliõpilane Vetemaa kunagises Centrali õllesaalis viinaveaga tsensorit Juhan Krentsi, kes parajasti tema esikromaani käsikirja kallal istus ja selle ära kavatses keelata. Pärast kaht ühist pudelit konjakit lõi tsensor veel samal päeval käsikirjale lubatempli. Dozvoleno tsenzuroju. Teose ilmudes hakati otsima tegelaste prototüüpe ning „Monument” vallandas terava sule- ja sõnasõja (ENSV kirjanike kongressil 1966). Venekeelne tõlge pälvis aga Moskvas rahvuskirjanduste aastapreemia. Ühes sellega omistati Vetemaale vaikimisi privileeg kirjutada Eesti-sisesest tsensuurist nii-öelda üle pea. Ta kasutaski seda ja avaldas järgmiseks veel kangema loo – „Pillimehe”.

Ühiskond kui masendus

„Monumendi” keskmes on kaks noort skulptorit ja riiklik tellimus fašismiohvrite mälestusmärgi kavandamiseks. Peategelane Sven Voore – tema nime teadsid üksvahe kriitikud Berliinist Tšuktši poolsaareni – tõrjub telgitagust abi kasutades endast andekama võistleja kõrvale, ühtlasi aga varastab idee. „Monument” on romaan loovisiku allajäämisest ühiskondlikule suheteloomele ning sellisena loetav praegugi. Tema üldskeemi poliitilisse mõõdukusse oli sisse pikitud palju pisikesi nükkeid: Voore on Moskva haridusega keskpärasus, tema andekas võistleja kaldub jooma, ühe lause piires võrdsustatakse mõtlejatena Marx, Spengler, Coudenhove-Kalergi ja Lenin jne. See võimaldas romaani kasutada liberaalsete hoiakute demonstreerimise vahendina.

„Pillimehe” peategelane luuletaja Ruuben Illime on elukutseline joodik ja tema lugu on pihtimus sellest, kuidas ta 1949. aasta kosmopolitismivastases kampaanias reetis oma vana õpetaja, kirjandusteadlase. Juba teose stiil, dostojevskilik minavormis enesepiitsutus, mõjus poliitiliselt alandavana. Isikukultuse aega oli ju väljastpoolt pekstud küll, aga kaasajooksiku vaade sisemusest laskis stalinismi paista kodumaa kestva olekuna. Ei juhtunud suurt midagi: oli vaid tagasihoidlik palve hinnata oma õpetaja seisukohti. Edasi toimis süsteem ise kuni õpetaja küüditamiseni.

Vetemaa ründab süsteemi tema armetuse kaudu: ei ole mingit uhket KGB-d, on vaid väikesed inimlikud nurjatused oma summaarses vägivallas. Küüditamine on labane nagu vangistamishetkel rabanduse saava õpetaja kuseloik. Suur Isamaasõda ei teinud mehi meesteks, vaid rikkus nad ära: iga naga harjus kätt kabuuril hoidma.

„Pillimeheski” on mängu ja aforistlikkust („Natuke piinlik on kohata jaamahoones Leninit”), kuid tema põhisõnum on masendus. Ühiskond kui masendus.

Enn Vetemaa (snd 1936)

Sündinud Tallinnas arhitekti perekonnas, aga isapoolsed juured on Raikkülas, kus 20. sajandi algul oli mõisahärraks krahvist filosoof Hermann Keyserling; sealt on pärit ka Uku Masing. Masing suunas noorukieas Vetemaa vaimseid huve ja Keyserlingist kirjutas ta näidendi (trükis 2006).

Lõpetas tehnikaülikooli keemiainsenerina ja konservatooriumi heliloojana.

Luulekogud „Häälemurre” (1962) ja „Lumesõda” (1966).

Lühiromaanid: „Väike romaaniraamat” 1–2 (1968/1972), „Tulnuk” (1987).

Pikad romaanid: „Möbiuse leht” 1–2 (1985/1990, psühholoogiline maailmavaateromaan), „Risti rahvas” 1–2 (1994/1998, kelmiromaan Jüriööst), „Neitsist sündinud” (2000, põnevuslugu teaduse ja eetika teemal), „Vaba vaimu vennaskond” (2006, väikelinna veidrike elust) jt.

Naissoo koomilise tüpoloogia annab „Eesti näkiliste välimääraja” (1983).

Enamik näidendeid on ilmunud valiksarjas „Väike näidendiraamat” 1–5 (1968/2006).

Kingime koos kõigile Eesti vähihaigetele võimaluse elada!
Annetama

Proovi nüüd ja ainult nüüd! Eesti Päevalehe sünnipäevanädala pakkumine: 4 nädalat vaid 7 euroga! Proovi ja Sa ei kahetse »

65 000€
Tallinn, Korter
229 000€
Rae vald, Majaosa
275 000€
Tallinn, Korter
79 900€
Tallinn, Korter
70 000€
Tallinn, Korter
161 500€
Tallinn, Korter
124 900€
Saue vald, Korter
112 800€
Jõelähtme vald, Korter
209 000€
Ülenurme vald, Maja
325 000€
Tallinn, Korter

169 900€
Tallinn, Korter
269 900€
Tallinn, Korter
218 900€
Tallinn, Korter
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare