LOE TÄISMAHUS: Aaviksoo ülikoolireform surub tudengid õpikute taha

 (10)
LOE TÄISMAHUS: Aaviksoo ülikoolireform surub tudengid õpikute taha
Arno Mikkor

Kuidas viia läbi kõrgharidusreform, millega täidetaks IRL-i antud tasuta kõrghariduse valimislubaduse täitmist? Ülikooli sisse saanutele ei ole kõrgharidus tasuta kindlasti mitte üleüldiselt. Kui tudeng ei suuda tingimusi õpingute ajal täita, võiks ülikool nõuda osalist õppemaksu.

Tänasel Tallinna tehnikaülikooli arengukonverentsil tutvustab haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo (IRL), mismoodi viia läbi kõrgharidusreform, millega täidetaks erakonna antud tasuta kõrghariduse valimislubaduse täitmist.

Eesti Päevalehe andmetel on haridusminister välja pakkunud mõtte kaotada riigieelarvelised ja -välised õppekohad ning ülikooli soovijad peavad õppima asumiseks läbima kooli korraldatavad sisseastumiseksamid. Neid hakkaks korraldama kõik avalik-õiguslikud ülikoolid ja riiklikud rakenduskõrgkoolid.

Ülikooli sisse saanutele ei ole kõrgharidus tasuta mitte üleüldiselt ja ilma igasuguste tingimusteta, vaid tudeng peab Aaviksoo nägemuses täielikult pühenduma õppimisele, täites igal semestril õppekava sajaprotsendilises mahus ehk 30 ainepunkti ulatuses ning lõpetades ülikooli nominaalajaga. Seni sai riigieelarvelisel kohal õppida nii kaua, kuni õppekava täitmine ei langenud aastas alla 75%.

Kui tudeng ei suuda neid tingimusi õpingute ajal täita, võiks ülikool nõuda osalist õppemaksu, mille ülemmäära kehtestab riik.

Samal teemal:

Tasuliseks jääksid Aaviksoo nägemuse järgi rahvusvahelised õppekavad, mille maksumuse ülemmäär pandaks paika ülikoolide ja haridus- ning teadusministeeriumi vahelises lepingus. Samuti ei plaani Aaviksoo puudutada erakõrgkoolide süsteemi, mille tasu ja korra saab kehtestada iga kool eraldi.

Kõige selle juures suurendab riik ülikoolide vastuvõtuarvu tasuta õppesse. Kui palju täpselt, ei ole veel selge. Ülikoolide rahastamine hakkaks kahe aasta pärast toimuma tulemuslepingute alusel. Nendega määratakse kindlaks ülikoolide edukuse näitajad ja seega hakkaks rahastamine otseselt sõltuma ülikooli õppetöö kvaliteedist ja tulemuslikkusest.

Selge on see, et kirjeldatud määral õppimisele pühenduv tudeng ei saa käia loengutes istumise kõrvalt tööl, kuid juba pikemat aega pole Eestis õppetoetuste süsteemi, mis lubaks kõigil tudengeil töötamist vältida. Eesti Päevalehele teadaolevalt on haridusministri ideede hulgas ka mõte niikuinii ümber korraldatava õppetoetuste süsteemi kõrval laiendada ka stipendiumide süsteemi parimatele üliõpilastele ning prioriteetsetel erialadel õppijaile.

Esmaspäeval tutvustas Aaviksoo oma reformipaketti ka IRL-i riigikogu fraktsioonile, mille liige, endine haridusminister Tõnis Lukas leidis, et esitatud kava vastab sellele, mida valijatele sai lubatud. „Kuidas see kõik eelarve kavandite järgi võimalikuks tehakse, on mul praegu raske öelda, aga punktid on (Aaviksoo plaanis – toim) samad, mis olid avalikus debatis ja mis anti teada siis, kui koalitsioonilepet tehti,” sõnas ta.

Probleemseim koht

Lukase arvates on probleemseimaks kohaks õppetoetustesse puutuv, kuna kõrgharidusreform ise peaks rakenduma 2012. aastal, kuid uus õppetoetuste süsteem aga hiljemalt 2015. „See tähtaeg tulenes rahalistest arvestustest. Vajaduspõhised õppetoetused on tasuta kõrghariduse kontseptsiooni üks põhisammas. Suurema riigieelarvelise panusega toetustesse tuleks alustada juba enne 2015. aastat,” tõdes ta.

Fraktsioonis kerkis arutelu ka akadeemilise puhkuse rolli üle, mis Aaviksoo reformikava kohaselt samuti peaks muutuma. Nagu kogu esialgsete ideede juures üldiselt, rõhutab haridusminister ka siin: tudeng peab õppima ja kui puhkab, siis puhkama. Teisisõnu kaoks võimalus akadeemilise puhkuse ajal koguda mõningaid ainepunkte, mis seni on olnud võimalik.

Eelmisel nädalal reformikavast ülevaate saanud Eesti üliõpilaskondade liidu juhatuse esimees Maris Mälzeri arvates on Aaviksoo lähenemine üldjoontes õige, kuna kaotab ära olukorra, kus mingid riigieksamitulemused tagavad tasuta ülikoolikoha, kehvemad tulemused võimaldavad kõrgharidust aga endale osta.

Siiski tõstis ta esile mitu probleemi, mille ühiseks nimetajaks võiks pidada jäiga nõudmise tudengitelt pühenduda ainult ja ainult õppimisele. Üks neist on eespool mainitud akadeemiline puhkus, millesse Aaviksoo suhtus reformikava tutvustades Mälzeri hinnangul väga n-ö puhkusekeskselt.

Loe veel

„Akadeemiline puhkus on praegu pigem kui lisa-aasta neile, kellel on võlgnevused, kes tahavad kõrvale võtta lisaeriala või soovivad õppida semestri mõnes kõrgkoolis välismaal. Meie hinnangul ei ole mõistlik piirata akadeemilise puhkuse ajal ainepunktide tegemist,” leidis Mälzer.

Õppekavade igal semestril sada protsenti täitmine ei pruugi alati olla võimalik, sest praegu ei ole kõik kõrgkoolid võimelised semestris sellist koormust pakkuma. Lisaks on õppekavades ained, mis kestavad üle aasta ja punkte jagatakse vaid korra. See kõik võib Mälzeri hinnangul tuua tudengile ootamatuid olukordi.

Kui Aaviksoo hakkaks nõudma täit pühendumist, arvas Mälzer siiski, et õppetöö kõrvalt töötamise täielik keelamine ei ole otstarbekas. Et tudeng suudaks igas semestris koguda 30 ainepunkti ja teha samal ajal ka tööd, pidas Mälzer keerukaks.

Teiste kogemus

„Eesti noored tahavad olla iseseisvad. Nad näevad, et tööturul mingil määral aktiivne olles aitab see neil tulevikus edukam olla ja annab lisakogemust, mida koolist ei saa,” ütles ta. „Seda on ka teiste riikide kogemus näidanud, et kooli kõrvalt töötamine ei ole üdini halb. Pigem võiks reguleerida seda, kui suure koormusega võib tudeng õpingute kõrvalt tööl käia.”

Kui Aaviksoo loodab, et uus süsteem peaks aitama kaasa laiskuse tõttu kooli mittelõpetavate eluaegsete üliõpilaste vähendamisele, ei ole Mälzeri sõnul kõik ettenähtust kauem pinki nühkivad tudengid laisad.

„Õppetoetust meil sisuliselt ei ole ja need tudengid peavad tööl käima. Pühenduda sellises olukorras täiskoormusega õppimisele on keeruline. Paralleelselt tuleks korrastada senine toetuste süsteem, mis välistaks olukorra, kus need, kes tahaksid pühenduda õpingutele, ei saa seda rahalise olukorra tõttu teha,” rõhutas Mälzer. Kui peaks juhtuma, et reform teostub 2012/2013. õppeaastal, aga õppetoetuste süsteemi ei suudeta parandada, tekib periood, mil hulk ülikooli astunuid on kahe reformi vahel lõksus.

Tegemist pole lõpliku ja kivisse raiutud plaaniga, vaid Aaviksoo esialgse nägemusega, millest ta loodab sügisel vormida lõpliku reformide kava. Tasuta kõrgharidusele peaks üle mindama juba 2012. aastal, mis laiaulatuslikuks diskussiooniks just palju aega ei jäta.

Kommentaar

Peeter Kreitzberg

riigikogu liige, SDE

Kõigist neist asjust, millest Jaak Aaviksoo räägib, on taasiseseisvunud Eestis räägitud kogu aeg, seal ei ole midagi uut. Uus oleks see, kui ta tuleks välja väga veenvate regulatsioonidega detailide suhtes. Detailide räga näitab lõpuks, kas tehakse seda, mida deklareeritakse, või mitte.

Kui tahame neid ettepanekuid ellu viia, siis lahus vajaduspõhisest õppetoetustesüsteemist seda üldse vaadata ei saa. Siis jääb kogu kava õhku rippuma ja seda ei ole võimalik ellu viia. Noortel inimestel on õppimise ajal juba pered ja muud mured. Tasuta õppimine ongi olemuselt loosunglik, meil on seda praegugi juba üsna palju. Probleem on selles, kuidas tudeng normaalselt ära elab, terveks jääb ega peaks üle pingutama. See on praegu number üks, mitte tasuta õpe iseenesest.

Tulemuslepingute loomisel peavad ülikoolid hakkama pingutama kas või nui neljaks, et leping täita, ja hariduse tase langeb, ma ei kahtle selles üldse. Sisseastumiseksamid ülikoolides – vana probleem, millega on kaks häda. Esiteks, nagu elu on näidanud, võtavad sisseastumiseksameid üldiselt vastu koolide õpetajad, mitte ülikoolide õppejõud, mida nad ei pea ülearu vääriliseks. Teiseks, kui kandideerid ühte kooli, kukud läbi ja tahad teise minna, pead uuesti eksamid tegema. Praeguse süsteemi pluss on see, et saad oma tulemused esitada korraga mitmesse ülikooli. Selles mõttes ma ei aktsepteeriks sisseastumiseksameid.

Tasuta õppijate arvu tõusu – kuigi me ei tea, kui palju see tõuseb – ma põhimõtteliselt pooldaks. Samuti pooldan, et neile, kes lähevad oma õpingutes edasi nominaalajaga, tasuta õpe jätkub. Need, kes seda ei tee, käivad õppimise kõrvalt tööl ja teenivad nähtavasti palka, nende puhul on osaline õppemaks õigustatud. Kui tudeng tuleb ülikooli ja me teeme talle tasuta õppimise näol soodustusi, peaks ta maksimaalselt pühenduma õppimisele. Et inimene õpib kümme aastat kolmeaastast õppeaega ja seda tasuta, ei pea ma õigeks. Kui tudeng mõnd üksikut ainepunkti kätte ei saa, võiksin tasuta õppe jätkumise osas pisikesi mööndusi siiski teha.

Akadeemilise puhkuse puhul tuleks leida paindlik tee. Kui võetakse puhkus ja ei suuda täie pingega õppida, kas või arstide ettekirjutuse tõttu, võiks see tudeng kas või natuke ainepunkte edasi koguda.

e-kaubandus konverents
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare